PILGUHEIT FOTOKUNSTILE

1. Dokumentaalsus

Kas ongi vaja eristada kunstilist fotot dokumentaalsest. Fotokunsti kui objekti vaja ennekõike selle loojale ja neile vähestele piltnikele, kes tahavad end selles vallas avada. Küsimuseks on ja ilmselt jääb, milleks ja kus ning kellele vaja fotokunsti. Olgu kohe
lisatud, et näiteks fotod National Geographic lehekülgedel on küll erakordsed loodusfotod (subjekt, koht, moment, jne), ent mitte fotokunsti näidised.
Loodusfoto on ennekõike dokumentaalne ja kunstiks võib seal tegevuse järgi naljatades lugeda oskust puu otsa ronida või mitu päeva onnis looma varitseda. Linnusulestiku värvide ilu või loom reljeefses valguses, päikesest ergava rohututi juures, on kaunis vaade ning efektne jäädvustada, kuid mida on selles loomingulisust, peale oskuse teha õigel ajal ning kohas pildikõps. Kingsepp, kes tunneb nahatööd ja mõistab tellija jala järgi meelepärase kinga või saapa valmistada, on meister ja võib olla diplomitega pärjatud, aga mitte veel kunstnik, kui ta pole loonud uut ja ilusat mudelit või täiendanud omatahtsi olemas olevat.
On palju häid käsitöölisi, ent vähem loojaid. Nii on entsüklopedist võimekas viktoriinides, ent mitte leiutajana või avastuse tegemisel. Suurkujude maalide täpne kopeerija ei loo iseseisvalt tippteost jne. Kõrgetest oskustest enam on olulisem isiku emotsionaalne tajuvõime, tunnetada kunstilise väljenduse erilist sädet ja võimendavaid hetki.
Oskustega fotograaf, kvaliteetse fototehnikaga võib olla eelduseks kunsti tegemisel nagu uus lõuend molbertil, ent sünnib see ikkagi looja peas, tema tundemaailma toel, mitte looduse üksikasjalisel kopeerimisel või käskude ja keeldude raames: kui palju tohib fotosid töödelda, mis programmiga jne. Et fotografeerimine on põnev ja kaasakiskuv harrastus ning peale elamuslikusse, eriti veel kui ollakse looduses, ka tervistav ajaviide,
muutub pildistamine aina laiaulatuslikumaks. Kunst saab ja võib kuuluda massidele, aga paraku massid ei tee kunsti! . Pilditegemise kättesaadavus devalveerib kunstilise foto
mõiste ja/või huvi selle vastu. Ning seda enam, kui fotokunsti edendamist taotlevatel loodusfotode konkurssidel tunnustatakse pilte roiskuvast kalast rannaliival või surnud loomast. Ja samas, iga dokumentaalne foto, kui ei ole optika poolt moondatud, on tegelikkuse peegeldaja ning võib ka kunstipäraselt mõjuda, ent ainult siis, kui on ilu kandja.

2. Loodusmaastik kui kunstitoes

Olenevalt võimalustest, oskustest, kogemustest ning sotsiaalsest sunnist on inimtegevus loominguline ehk valmistab kunsti. Sama väljund on ka fotograafias.

Kunstilise foto sünnil pole määravaks tööriist vaid loov isik. Teisisõnu, pilt valmib mitte aparaadi, vaid piltniku tegevusel. Fotokunst nagu iga teine kunsti liik on ilu loomine. Ilu sünnib meie elukogemuste ja eetiliste tõekspidamiste pinnal, mistõttu ei asu see ühtmoodi iga vaataja silmades. Kunst vermitakse avalikkuse survel ja maitsel ning teinekord leiab märkamist alles peale looja surma.

Fotokunstnik on fotograaf, kes optika ja/või pilditöötlus abil edastab oma nägemust. Kes valguse ja värvide kaudu talletab meeleolu ja tundmusi ümbritsevast. Fotokunstnik ei taotle reaalse olu edastamist, vaid ennekõike omal moel ilu loomist.

Fotokunstnik lähtub loodusmaastiku jäädvustamisel, millisena pilti kujutas või kujutab mõni viiv tagasi, praegu või peatselt saabuvas ajas; fotoreporter või huviturist ennekõike mida hetkel näeb. Kunstnik toetub fantaasiale, lähtub emotsioonidest, tavafotograaf salvestab antud ajahetke ega hakka nõudlema midagi enamat. Üks jäädvustab ilusat pilti seinale riputamiseks, teine paneb toorfaili ajalehe või Facebooki küljele: uudishimulistele ning sõpradele tutvustamiseks, mis oli antud ajahetkel päriselt näha. Tavapiltnikule, kes peab pühaks oma fotoaparaadi toorfaili esitlust, on pilditöötlus vaid pinnuks silmas.

Kunstiline foto on mäng hingekeeltega, see pole päris pilt loodusest.

Tavafoto on olu või sündmust kirjeldav dokument. Olenevalt juhusest, vajadusest või võimalusest, millal aparaadi nupule vajutada , on see rohkemal või vähesemal määral värvi ja/või valgusküllane ning kompositsioonilt pilkupüüdev, kuid igal juhul ainuüksi hetke peegeldus läbi fotoaparaadi objektiivi. Kunst sünnib demokraatia tunnetuses, mitte etteantud käskudega: mida tohib ja kuidas. Piltniku loominguvabadusest sõltub kuidas end lahti mõtestada. Fotokunsti uudsus ja mõjuvus tuleneb viisist kuidas seda tehakse, millise moodusega edasi anda oma tundeid.

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=17554943&size=l&album_id=300659

Ergas valgus taevas võib mõjutada vaatajat mitmel viisil ja iga üks leiab oma tee…


Sügis tinistab kollasega, jälitab ning mõlgub meelel pea iga sammuga…

Nagu ümber kujunemas rannamaastik, muutuvad meie meeled. Kas pidada tehnitsistlikku loodusmaastikku ilusaks või vältida teisenenud vaateid? Otsigem vaid puhast loodust ilma vibratsiooni külvavate mastideta, või märgata kaugvaate kaunidust! Ilu tunnetamise võime ja tarve pole üks ühele sarnane.

Maastiku võlu joonistub suurel määral ilmastiku ja piltniku meeleolust, mida ja kuidas endale pilti talletada.

Pildid järgnevad…

Avatar Aleksander Kaasik

About Aleksander Kaasik

Mõtlen ja jäädvustan
This entry was posted in dokumentaal-foto, fotokunst. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>