Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 11. viiv

Suurehitised  ehk vaatemängud veega

Spidomeetris 3000 km, 6 öö autos.

Elektrijaama  ühes autoparklas, oli  peale tööaega vaikne. Sain  pimeda saabudes magama ja varavalges teele asuda. Mööda jõge üles jääb Kiievisse  600 ja allavoolu, Must mereni,  vaid 100 km. Kell on vaevalt viis. Sõidan  mitte otse lõunasse aga  ringiga,  Aasovi mere suunas.

Päike äsja tõusis. Põllukultuure kastetakse öösel, sest  jahedamas olus  ei aura mullapinnalt sedavõrd vett, kui palavas keskpäevas. Vihmuti on mitusada meetrit edasi liikunud. Veejoad tunduvad  vastuvalguses  nagu kihiseva vahuveini  pursked. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_2973

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826015&size=l&album_id=245831

Mitte sedavõrd  kui  minu uudishimu, ei kannata need  taimed näljavaeva all. Pisikesed valged õied ei tundu, kuid  lehed nagu oleksid, tuttavad. Päris ligi minna ei saa, ümberringi loigud ja jalavarjud kaovad kleepuvasse massi ehk märga mustmulda. Olgu lisatud, et kasvulava võib olla mis tahes rikas  ja saanud head väetust, kuid taimed võivad ikkagi nälga surra. Taim omastab toitaineid ainult mullalahusest. Kui põldu ei niisutata, pole palava käes kõrgest  mullaviljakusest   mingit abi. Laiarealine  külv võimaldab   traktoril  taimeridasid vahelt harida.  Ei näe ühtegi umbrohtu. Leian sildi. Sojauba! No muidugi, liblikõieline! Nagu meie ristik või lutsern, mis hea mullaväetaja. Juurte külge moodustuvad lämmastikukandjad ehk mügarbakterid. Hea eelvili teraviljale, kartulile. Tõenäoliselt seda põldu koristatakse seemneks, mitte siloks, sest taimed on madala kasvuga, vaevalt  poole meetrised. Ukrainas kasvab ainult geneetiliselt moondatud sojauba. Geenimuutus teeb taime haiguskindlamaks või vastupidavamaks herbitsiide toimele. Kui pritsida sojat  umbrohumürkidega, siis  sureb vaid  kahjur. Teadagi, saagikus suureneb kui põld on umbrohupuhas ja taimed heas kasvujõus! Transgeenne soja on  kui pärm lihatootmisele. Muundkultuuri jahul kasvanud   siga saab 3-4 kuud varem lihaküpseks kui klassikalisel aretusmaterjalil kasvatatud söötadega. Puhkusel olles ära söö liha, järsku ka ise kiirelt paisud! Nalja võib visata, ent geneetiliselt muundatud toidu tarbimist tuleks igas olus  kaaluda.

Soojaoa kasvupind on Ukrainas iga aastaga suurenenud ning toodangu koguhulga poolest on riik maailmas 9-10 kohal. Kui agronoom olin, siis Eestis sojauba  ei kasvatatud. Nüüd on varajaste sortidega algust tehtud. Üldiselt  on soja väga soojanõudlik ja niiskuselembeline ning kõrge valgusisaldusega kultuur.   On  aastatuhandeid tagasi saanud Hiinas tuntuks. Ukrainas teada paarisaja aastase  ajalooga. Keskmine oasaak on üle  1  tonni hektari kohta ehk  üle 100  g

1m2.

Ukrainas   voolab Euroopa suuremaid jõgesid, on üle 100 jõe, mis pikemad kui 100 km,  kuid veehulga poolest on seda vähe. Euroopas on inimese kohta veevaru  4600 m3, Ukrainas  vaid 1000 m3.

Probleemne on veevaru ebaühtlane  jaotus. Eestis säärast muret  pole. Nõukogude korra kadumisega vähenes tööstustarbeks veevajadus. Pealinna veega varustamiseks kavandati isegi Peipsi järvest kanal ehitada.

Ukraina lõunarajoonide viljakate stepimuldade kultuuristamisele aitas kaasa niisutussüsteemide rajamine. Huvitav on lisada, et muld on üks vähestest objektidest maamunal, mis ei kulu ega vanane,  vaid heaperemehelikul  kasutamisel  võib väärtus sootuks suureneda.

Sõidan ligi 100 meetri laiuse veetrassi kõrval. Veel on kiire vool ja kuni silmapiirini sirge siht. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_2739

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826011&size=l&album_id=245831

Kahovka 135 km pikkune kanal valmis 1980 aastaks. Magistraali algus on suubumisest 25 m kõrgem, kuhu vesi pumbatakse ja sealt läheb omavoolu Aasovi mere poole. Iga sekundiga 530 m3 vett, ehk koguses, mida kodus tarbiksime  mitu  aastat.  Enne selle kanali käikulaskmist, ehitati  400 km pikkune magistraal  Krimmi. Dnepri vesi jõuab seal nii tööstustarbijaile kui elanike kodudesse.

Magistraalid on 7 kuni 9 meetri  sügavusega. Jaotuskanalid on magistraalist poole kitsamad  ja mõne meetri võrra madalama põhjaga.  Kanalitel on  lüüsid  veevoolu reguleerimiseks.  Sealt ammutavad vett iseliikuvad vihmutid ja

elavad kõik Dnepri alamjooksu kalad, välja arvatud haug. Kalamehed olid  juba  varahommikust platsis. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_2993

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826017&size=o&album_id=245831

Püütavad kalad on: ahven, karpkala, koha, latikas, säga, särg  ja turb. Siinkandis on nii kogenud vihmutusmeistreid  kui  ka kalureid ja lüüside ning vee ümberpumpamisjaamade tehnikuid.

Ukrainas, välja arvatud  Krimm,   langeb sademeid samas koguses mis meilgi. Eesti asub  kliimaalal, kus sademeid langeb rohkem, kui jõuab ära aurata. Ukraina lõunarajoonides on vastupidi. Kõrvetavaid soojakraade on  rohkemalt. Kultuurtaim peab  siin 3 korda enam vett tarbima, kui Eestis kasvades. Järelikult stabiilsete saakide saamiseks peab  põllukultuure  täiendavalt  niisutama. Kui kastame  täis kastekannu (8 l)  1 ruutmeetrilisele peenrale, siis võrdub see nagu oleks  sadanud  8 mm vihma.  Ka vihmutist kastetakse taimi iga kord ligilähedaselt samase vee hulgaga, ehk 1 hektarile 800 m3.  Kasvu algusperioodil  kastetakse tihedamalt, hiljem antakse kunstlikku vihma vastavalt taime toitumistarbele  ja mulla veevaru puudujäägile  Kliima erinevuste ja soodsamate kasvutingimuste näiteks on kõrvitsapõld. Kodust tulles oli minu kõrvitsataim   vaevalt  kolmandik  sellest,  mida  fotoaparaadi silm tabas. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8541

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826021&size=l&album_id=245831

Inimeste poolt  juhitav  vesi jõuab kas vihmutitest või mulla pealispinnale tehtud vagudest Hersoni ja Zaporižžja  (vene keeles Zaporožje) oblasti põldudele. Kokku niisutatakse 400 tuhat hektarit. Eesti oludes saaksid siis vett  kõik meie rapsi ja teravilja põllumaad. Olgu võrdluseks, et Ukraina pindala on Eestist enam kui  13 korda suurem. Linnulennult on põhjast lõunasse  900 ja läänest itta 1300 km. Kahovka  niisutussüsteem on pindalalt Euroopa suurim. Stepimuldadelt  on   saadud sojauba kuni 4, talinisu 6, riisi 7, viinamarju 9, teramaisi 12,  sibulaid 70  ja tomateid 80 tonni hektarilt.

Harimata stepimuldasid leidub oma algsete kuivalembeliste kõrrelistega  vaid   Askania-Nova looduskaitsealal, mis jääb peamagistraalist otselennult paremale, 30 km kaugusele. Et ma ei ole loomade pildistaja, siis sinna ei keera. Mul ei ole närvi, et varitseda tundide ja päevade kaupa seal elutsevaid antiloope ja hirvesid.  Ka mitte eksootiliste  loomade pildistamine  pole sedavõrd köitev, kui loodusmaastikus taevalaotust ja  värvilahendusi püüdes või  jälgida inimtegevust. Jäägu igale ühele oma nauding.

Ukraina kagupiiri äärde  voolab  Kahovka kanali viimati valminud  lisaharu, mida ehitati 18 aastat. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_3022

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826021&size=l&album_id=245831

Sinnakanti  ei sõida. Kuurortlinn  Berdjansk jääb Venemaa piirist 120 km kaugusele. Hiljuti valmis seal  Ukraina suurim veekeskus ja 17 meetri kõrgusest keerdtornist oleks põnev Dnepri veevoolus   alla tuhiseda. Igale poole ei jõua.

http://www.aquapark.in.ua/


Suundun tavatule  rajale,   et kuurortlinna Genitšesk  kaudu Krimmi poolsaart ühendavale neemele.


JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 10 viiv


Valdimirid ehk ristiusu materialiseerumine

Kui jõudsin kuju juurde, olin Dneprist juba 60 km kaugusel.

Miilits imestas, miks sõitsin  väljaku äärde, kui suur plats vaid jalaastumiseks. Ütlesin, et lähen teda pildistama. Oleksandrija (vene keeles Aleksandrija) linna  korravalvur polnud küll vastu, ent ei

varjanud imestust, miks just selline subjekt. Lenini huvilisest ta lugu ei pidanud. Väljakul puhus ja midagi keerles   taevasse. Lendlesid kuulutuse ribad. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_8520

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726581&size=o&album_id=244081

Kohtusin viimati Vladimiriga haridustempli  ees. Siis oli justkui tuuletu ja ei mäletagi sesside ja eksamite aegu kehva ilma. Aastas kuskil kolmel neljal korral sai  Tartus nädalakese oldud. Üks ilusaim periood ja seostub teatud määral ka kujuga. Jah, aga pildistamine ei too tagasi neid töökõrvalt, justkui kingiks  saadud õpihetki, mis lisas argipäevale mõnusat vaheldust. Olid ajad!

Ajaloost tunneme kaht Vladimirit.   Püha Vladimir tõi Venemaale  ristiusu. Teda on ka  Suureks nimetatud. Teine Vladimir korraldas Suureks nimetatud Oktoobrirevolutsiooni. Üritas taevase paradiisi maapeale tuua. Paraku, töö käigus,  veristati üllas kommunismi idee.

Püha Vladimir  oli 10 tütre ja 12 poja isa. Kui üle tuhande aastatagune Vladimir oli viljakas soojätkaja, siis üle  aastasada tagasi Vladimir oli seda kirjasõnas. 54 eluaasta jooksul ta kirjutas 30 aastat, ühtekokku  10 miljonit sõna. See tähendab, et iga tema elatud päeva kohta tuleb üks täiskirjutatud raamatu lehekülg ja veidi enamgi. Kuid inimlikke nõrkuseid oli tal teisigi, mida pole teada Püha Vladimiri kohta. Lenin oli aktiivne riigikukutaja, passiivne pool kahe parteimehe armukesena, armus elukaaslase silme all kenasse naisesse, 5 lapse emasse. Talle on pandud süüks Saksamaa kasuks spioneerimist ja olematu poja isaks olemist. Sahistatakse süüfilisse haigestumises, ebaloogilisuses ja filosoofia mitte tundmises. Kui kahte viimast väidet tõena võtta, siis meie keemiku haridusega peaminister peaks geenius olema. Ja tõesti, viia Eesti töötute armee maailma esiritta ning  see juures ameti kergendust saamata, on suurem saavutus, kui maailmarevolutsiooni plaaninud Vladimiri tulemus. On iseloomulik, et Vladimirite  vead on tulnud päevavalgele alles  peale pealike surma. Seevastu  on meie peamine mees juba ametiajal vigu tunnistanud. Mis tehtud, see möödumas ja  võib kindel olla, et meie valitsus riiki põhja ei lase. Kuid mitte   omadest  vaimuhiiglastest pole jutt.

Eriti tähelepanuväärne on  Venemaa viimane Vladimir. Tema kohta on meie ajakirjandus enam kirjaruumi   tarvitatud kui kogu Eesti  iseseisvusajal  jõuti Vladimir Lenini  kuritegevust ilmutada. Meediaturul on omad eksperdid, kes meid alailma Putiniga hirmutavad. Ja täiesti põhjendatult, me oleme kord sellised valvekoerad, keda pahandab naabrimehe andekus või edu. Pole eriti levinud, et president saaks hakkama ka peaministri ametiga. Küllap saab ta kunagi võimekuse  pealt ordenigi. Iseasi millise ja kellelt.

Püha Vladimiri orden asutati Katarina II poolt. Lenini orden oli  1943–1991 aastatel Nõukogude Liidus kõrgeim riiklik autasu.

Mõlemad   ordenid olid neljajärgulised. http://award.armor.kiev.ua/vladimir/index.html

Esimene asutati 1782 , teine 1930 aastal.

http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/25362

Kui Vladimir Lenin pidas kapitalismi võimalikkust Venemaal vaid osaliselt (sündikaadid riigi kontrolli all  ja  väikeettevõtted ning kooperatiivid  era kätes), siis Vladimir  Putin  aga igas olus. Mida on kahes viimases  ühendavat? Vladimir Lenin elas Saksamaal 15, Vladimir  Putin 5 aastat. Lisaks Putini inglise ja saksa keelele, valdas Lenin vabalt ka  prantsuse keelt. Kui Putin peab inglise keele õppimist  intellektuaalseks  treeninguks, siis Lenin oli inglise keeles nõrgem. Praegune Venemaa valitsuse juht on kahtlematult füüsiliselt oma eelkäijaist tugevaim. Sahistatakse, et sambomaadluse ja džuudo meistril oli  plaanis abielluda endast 31 aastat noorema iluvõimlejaga ja seda eas, mil Vladimir Lenin oli juba elavate seast lahkunud.

Venelased usuvad, et Vladimir Putin  on parim juht riigis viimase 100 aasta jooksul. Vladimiri populaarsus mitte ainuüksi ei ületa Nikolai II ,  vaid levib üle maailma. Ajakiri Time andis Putinile, riigi stabiilsuse  säilitamise ja  tugevdamise eest,  2007  aastainimese  tiitli.

Igasuguseid  edetabeleid koostav äriajakiri Forbes asetas maailma 2009 aasta mõjukate  inimeste esikolmikusse  Venemaa peaministri Vladimir Putini.

Alates ristiusu levitajast ei ole Venemaal kustunud Vladimiri nimi. Muutuvad vaid rõhuasetused. Vladimiri  ordenikandjad on manalas, väheneb Lenini  nime kandjate arv, ent mitte   sõjas langenute autasud ja mälestamine.

Terassõdur ehk langenute mälestus ei tuhmu

Nova Odesa  (vene keeles Novaja Odessa) linna läheduses, 250 km lõunasse sõidu järel, on lagedal stepiväljal kõrge kühm. Koonusjas vorm  viitab tehislikule kõrgendikule ja sarnaneb  Valgevene pealinna lähedal  nähtud kuulsuse künkale (vene keeles kurgan  slavõ). Et külastasin Minski lähedal  mälestusmärki Kurgan Slavõ väga ammu, ei ole sellest ka pilti avaldanud ega palunud Valgevene kolleegidelt ka saata. Kuid pole see mälestis kuhugi kadunud. Stepis paikneval  on ümbruses vähem rohelust. 645 ühishaua mullast kuhjatud kurgaanile on püstitatud päikese käes helklev sõjamees.

Memoriaal avati 8. mail 1975 aastal, tähistamaks 30 aasta möödumist sõjast  ja võitu fašismi üle. Terasest sõdur on mehine ja otsustavust täis. Vaata pilti!
Foto NAGI's: Terasest Sõdur

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810805&size=l&album_id=244081

Kas sa märkad, et kujus on liikuvust? On kartmatust ja paeluvat  selgust. See on koht, kus isadel oma poegadega peatuda ja aeg maha võtta. Tungida veidi sügavamale, mõelda miks kuivanud rohukõrtes obelisk üles pandi ja kes on kuju  autor.

Skulptoriteks Juri ja Inna Makušin. Juri Makušin on  Ukraina teeneline kunstnik. Koos   abikaasaga on neid valitud Mikolaiv`i (vene keeles Nikolaev) linna aukodanikeks.

http://nikportal.net/?id=1456&chapter=51

Ei saa sõjamälestistest mööda minna. Olgugi, et mu isa jäi teadmata kadunuks ja tema nime pole võimalik leida üheltki hauaplaadilt, kisub mind keegi pilti tegema  ja austust avaldama.

Päev pole õhtus. Loodan Dneprilt püüda päikseloojangut.  Veel ligi 200 km sõitu ja  enam ei mingit pildistamise  pausi.

Dnepri energia ehk helge tuleviku kujutelm

Kui jõudsin Dnepri paremale kaldale oli Nova Kahovka (vene keeles Novaja Kahovka) linn päikeses ning taevavõlvis oli veel  loojanguks  ruumi.

Hüdroelektrijaama   peahoonel ilutses 1956, mis märkis Dnepri jõele esimese elektrienergia  tootmise algust. Eesti suurim, võimsusega 1,1 MW,  alustas Jägala jõelt juba 1924 aastal ja oli kaunim tööstusehitis.

Dnepr võlub suurusega. Kõrged mastid nagu suurendavad tunde- ja  energiavälja. Automaatselt,  justkui  hüpnoosi all, kruvid fotoaparaadi statiivile. Vaata pilti!
Foto NAGI's: Kahovka Hüdroelekrtijaam

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810835&size=o

Kahovka hüdroelektrijaama võimsus on 351 MW. Narva ja Dnepri jõe hüdroelektrijaam  käivitusid pea üheaegselt. Ukrainas asuv  on Eesti naabruses, Narva jaamast, kolm korda võimsam. Dnepri   jõeveega  töötab  praegu  6 elektrijaama, neist kõige esimene, ehk Kahovka hüdroelektrijaam,  on praeguseks väikseima võimsusega.

Hüdroelektrijaama ehitamise ja teenindamise vajadusest sündis 1952 aastast

Novo Kahovka linn. Praegu 50 tuhat elanikku. Elektrijaama ehitas 12 tuhat inimest.

Seda kutsuti kommunismi ehitamise suurehituseks. Helgema tuleviku ehitamise  grandioossed ülesanded pani joovastama paljusid.

On teada, et isegi üks meie eurosaadik püüdis tollal  korduvalt, ent tulutult,  uut ühiskond parteiliselt toetada.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2346

Minul see siiski, eurosaadiku põrumisest 10 aastat hiljem, õnnestus. Aga jah, valgekraede asemel eelistati töölisi, rahvamassi, kes filosoofiat ei jaganud, aga olid tegusad käteplagina  aegu. Ainuüksi teadmine suurest ja laiast maast, kus justkui  vaba hingata, oli noortele paljulubav kilp ja hiljem ka mõõk karjääriredelil.

Mis siin salata, avarususel on lummav võlu. Ja kui Dnepri kaldal mõõdad vee voolamist Emajõe laiusega, siis see on hea tunne. Jõudsin ikkagi  kohale! Ja pole midagi paslikumat, kui jõe kaldapealsel  öö veeta.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 9 viiv

Spidomeetris   2600 km ,   5 öö autos

Ärkasin enne karjast. Vett  ja kohvi jätkus.

Üle Dnepri ehk Krementšugi sillad

Sõitsin lõputuna näivale sillale, alles paari km järel  paremale  keerates, sain peatuda. Ja kohe läks kiireks,  kuulsin nagu rongi liikumist, kuid näha polnud midagi. Vaevu jõudsin silla alumiselt korruselt midagi pildile jätta. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px-8449

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726553&size=l&album_id=244075

Kui hetman Mazepa tahtis Dnepri vasak- ja paremkalda poliitilist ühendamist, siis raudteesildade  ehitaja  polkovnik Amand Struve sai ülesandeks lahendada see majanduslikult. Harkivi ja Poltaava suunast Krementšugisse  jõudnud  transport  pidi jääma    Dnepri vasakule kaldale. Musta mere poolt tulev raudteeliiklus ei saanud Dnepri paremalt kaldalt kaugemale. Sild üle Dnepri jõe valmis 1872 aastal ja oli pikim, mida sõjaväeinsener oli seni ehitanud.  Raudkonstruktsiooniga talasild oli  962 meetrine, koosnes 12 fermist ja toetus otstes kahele alusele ning oli ehitatud  raudteerongide ja jalakäijate tarvis. Raudfermidest sild kujutab vastupidavuselt kraana noolt, mis ühendatud justkui suurematest ja väiksematest kolmnurkadest, millel  terasprofiilist  küljed.  Sõrestik on kerge aga tugev. Sild toetus ja toetub praegugi  tugevale kivimirohkele  aluspõhjale, milleks on meile juba  Poltaavas tuntuks saanud  Võidusamba materjal. Insener Struve ehitis oli sedavõrd täpne ning kvaliteetne , et möödunud sajandi sõjapurustes hävinud silla ennistamisel   kasutati tema ehituslahendusi.

1949 aastal  raudteesild taastati ja ehitati juurde ka  teine  korrus. Sildade ehitamine sai justkui  traditsiooniks. Peale sõda rajati  Krementšugi linna (vene keeles Krementšuk) sillaehituse tehas. 8 aasta jooksul  valmistati metallkonstruktsioonidest ligi 600 silda, ehitati viadukte ja kuni 80 tonnise tõstevõimega kraanasid. Kui sillaehituse vajadus vähenes kvalifitseeruti autotööstusele. 1959 aastal alustati raskeveokite tootmist. Krementšugi  auto, rahvasuus tuntud KrAZ , toodangut  müüakse ligi 60 riigis

Üks pikemaid, kus samuti raudteerongid alumisel korrusel sõidavad, on Öresundi  sild  Taani ja Rootsi vahel. 2000 aastal avatud 7600 meetri pikkune sild  ripub  vaiadel ja on  mereveest 200 meetri  kõrgusel.  Elamusliku sõidu eest tuleb  autojuhil  tasuda  30 eurot.  Rippsildade isaks peetakse endiselt aga Jaapanis 1998 avatud Akashi-Kaikyō silda. Üle 36 km pikkune hiiglane ehitati üle Akashi väina Honshu ja Shikoku saarte vahele.

Siirdugem tippsaavutustest   tagasi välimuselt  tagasihoidliku Krementšugi silla juurde, mis koos kaldaehitistega on 2 km pikkune, ent jääb alla Kiievi sillale üle Dnepri.

Praegune silla läbilaskevõime ei rahulda rahvusvaheliseks trassiks saanud vedusid. Plaanis on ehitada võimsam. Pole veel otsustatud, kas ehitada tunnel vee alla või sild üle jõe. Sild  maksaks 1 miljard, tunneli ehitamine kuni 700 miljonit eurot. Poltaava kuberner  loodab, et 10 aasta jooksul, mis  hiljuti     remonditud silla garantiiaeg lõpeb, peaks  uus liiklusühendus valmis olema.

Meenutagem siinkohal Eesti sillaehitajaid. Ükskord, kui  saarte ja mandri vaheline püsiühendus ei olnud veel tuliste vaidluste asi, tahtnud juba  Vanapagan Virtsust Muhumaale silda teha. Asi takerdus ehitusmaterjali taha. Praegu,  eurorahadega saaks nagu  materjali, aga pole sedavõrd ühismõtlemist, et nii laeva- kui autoomanikud  kasutoovust  leiaksid. Poolehoidjaid  leiaks, kui seda silda saaks  ühetükis üles tõsta, et ei kahjustuks roheliste mõttevool kalakaitsest.  Ent tõstesildade osas on meil isevärki kogemus. Kui nõukogude ajal Pärnu jõel kesklinna suunduva suursilla  klapp esimest korda üles tõsteti, siis jäigi see avatuks kuni tank oma  raskusega alla kallutas.

Dnepril on raudteesilla ülestõstetav osa vastu pidanud nii nõukogude kui ka Ukraina korrale. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1100px_Igor

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726559&size=l&album_id=244075

Foto autor on Igor Chornukha, kes elab  silla läheduses ja emailiga  pildi saatis.

Avatava sillaosa  alt sõidavad kuni neljakorruselised ja  üle 100 meetrised alused. Kruiisilaevadel saab puhata Kiievist Istanbulini, teha paaripäevaseid vahepeatusi Odessas, Sevastoopolis ja Jaltas. Kahenädalane, odavaim laevasõit  läbi Ukraina,   280 huvireisijaga  ja mõne peatusega Mustas meres,  maksab 800 eurot. Luksusliku  kajuti eest kordades rohkem. Kuni  50 reisija jaoks on võimalik rentida ka omaette jõelaev. Igatahes  Krementšugi silla tõstemehhanismil  on piisav ressurss, et  lasta kõigil soovijatel mööda Dneprit loodust nautida, iseasi, kas reisihuvilistel endil jätkub rahalisi ressursse.

Loomulikult on masu  ajal  säästlikum matkata autoga, selles  ööbida ja kõikelõpus  veel dieeti pidada. Ja pealekauba, kui mungad paastuvad kõigevägevamale mõeldes, siis miks ei võiks sina seda   euro ootuse ja lootuse

nimel teha.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 8. viiv


Poltaava ehk  kokkupuude rahvuslusega


Huvist  arendada suhteid Rootsiga  ja rõhutamaks Ukraina riigi ajaloolisi  püüdeid iseseisvusele,  oli Ukraina presidendil  ja valitsusel  kavas püstitada Poltaava lahinguväljale Karl XII ja hetman Mazepa  ausambad. Ajaloo tõlgendamine sarnaneb teinekord pingpongile. Kui ühest servist  tuleb võidupunkt  Peetri poolehoidjaile,  siis teine pool krapsab  plusspunkti   Karli kaotusest. Tark  poliitik leiab endale alati publiku, kui põlvkondade  vahel osavalt ajaloopalli põrgatada. Nõukogude ajal kaitsti teaduskraadi Venemaa positiivsete, nüüd vastupidiste  mõjude  leidmisega.   Soov silma paista on inimloomusele sama oluline kui kustutada  tühja kõhutunnet.

Rahvustunde puhangu  aegu kihistus    Ukraina samaviisi, kui meie oma klaaskehast monumendiga  Vabadusväljakul. Eesti  parlamendil  ei olnud  probleemi rist püstitamisega, saadi otsustada   rahvalt luba  küsimata. Poltaavas, Ukraina  vabaduse võrdkujuga, on veidi teistmoodi läinud.    Poltaava lahingu 300 aasta möödumise ehk Ukraina iseseisvuspüüdluse  aastapäeva tähistamise ajaks  ei täitunud presidendi  soov. Linnapea  tahab, et kuju saatuse peab otsustama rahvaküsitlus, mitte presidendi või valitsuse soov.  6 meeri kõrgune hetman Mazepa monument ootab kuskil oma paigaldamist. Kahtlemata on kujule tervislikum, kui teda varjusurmas hoitakse, et ei korduks kanamunadega loopimine nagu oli Krimmis. Ukraina eelmine president hoiatas enne  hetmani  näopildiga rahatähe välja andmist, et rahvas pole Mazepa  mõistmise osas veel ühtmoodi küps ja pidas hetmani tähtsustamist varajaseks. Samas on  isegi Puškini büsti  rüvetatud. Ühelt poolt  süüdistaks  klassikut, et ta on ülistanud Peetrit  ja  Poltaava lahingut. Teiselt poolt pahandatakse, et  Puškin on   kujutanud hetman  Mazepat mitte Ukraina  rahva patrioodi ja  vabadusvõitlejana,  vaid  auahnena ja riigi reeturina. Nii  Puškini poeemi „Poltaava“, kui ka Poltaava lahingut  ei suudeta kõrvutada  Puškini elueal valitsenud  tõekspidamistega, vaid mõistetakse täna ennekõike oma ninaotsa järgi. Mida ei saa määrida  värvipurgist, korvatakse kirjandusest.  Voltaire  kirjutatud Karl XII eluloost on leitud, et nooruses oli Mazepal  armulugu ühe Poola üliku naisega. Kui armastatu mees sai sellest teada, käskis ta siduda Mazepa jalgupidi metsiku hobuse järele. Et loom oli Ukrainast pärit, lohistas ta kinniseotu    pool-surnuna   sinnakanti. Kohalike   talupoegade  toel Mazepa kosus. Reididel tatarlaste vastu,  eristus tema tarkus. Kasakate nõudel, andis tsaar Mazepale hetmani tiitli. Tuleb ühtäkki meelde, et Eesti põllumajanduse muuseumis säilitatakse Hetmani skeletti, kes oli Poolast toodud  täkk. Tuleb välja, et üks  hetman  on väärtustanud   Ukraina iseolemise,   teine Hetman, omaenda  tõugu .

Tähistamaks 300 aasta möödumist, korraldati  27. juunil 2009  Poltaava lahingupaigas kasakate vaatemäng. Kasakad võitsid nii Peeter I kui ka  Karl XII vägesid. Poltaava lahinguväljale tulnud turistid olid ajaloo pingpongist üllatunud. Samal päeval, ajakirjanikega vesteldes, ütles Rootsi suursaadik, et ajalugu ei saa käsitleda objektiivse teadusena, sest inimeste arusaamad pole sarnased, ning igaüks meist tajub sündmuseid  erinevalt. Ta märkis, et Rootsi kaotust võib vaadata teatud määral kergendustundega. Vaevalt oleks Rootsi täna heaoluriik, kui Karl XII oleks võitnud  ja laiendanud  suuresti  riigi piire.

Rotund    ehk  varjuk  Amandus Adamsoni  kujule

Poltaava lahingus kõigi osapoolte langenute austamiseks on püsti pandud kupliga  ümarehitis. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 360kb+_8381

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13731215&size=o&album_id=244171

Rotund on võitlusvälja lähedal ja kannab rootsi-, vene- ja ukraina keelseid lepitussõnu: „Aeg haavad parandab.“ Igal  sambal on värviline mosaiik sõdinud  riigi lipust.

Kui Rootsi suursaadikut pigem  rõõmustab kui kurvastab Poltaava lahingu tulemus, siis mitte Ukrainat. Hetman Mazepa  on kangelane!, on lugeda  kasakate väljaannetest. Kasakate sõjakus oli teada ja tuntud.  Olen Poltaavas olles endalt mitmed korrad küsinud, mis oleks saanud, kui Mazepa olekski võitnud. Ei usu, et Ukraina  hetman või tema järglased oleksid piirdunud ainult Dnepri kallaste kasakate ühendamisega.  Ajalugu näitab, et tiibade siruulatuse kasvades, tahab kotkas ka kõrgemale lennata.  Suurele riigile ei jätku nagu ruumi ja vaja aina rammustada võimu ja minna oma  sõjajumalanna puduaari küsima: peeglike, peeglike, kes  on kõige vägevam siin ilma peal.

Praegu on ajalugu ära märkinud Peeter I võidu. Rotundi taga asub Poltaava lahingumuuseum  Peeter Suure  skulptuuriga. Sissekäigu ees on mitmed külastajad roninud ja võrrelnud, mitme sentimeetriga väepealikule  kasvus alla jäävad.  Eesti skulptori Peeter I elussuuruses tööd on mitmeid kordi värviga üle kallatud. Aeg on selline. Ka meie peaminister on Peeter Suurt teistmoodi hinnanud, kui Amandus Adamson 1915 aastal, mil skulptuur valmis. Täna pole see meeleolu, mil 1950 aastal Adamsoni töö Poltaava lahingumuuseumi ette paigutati. Ainult fakte ei saa kallutada, et  2,04 meetrine  Peeter, 28 aasta vanuses, võitis endast 10 aastat nooremat ja kasvus alla jäänud Rootsi kuningat.

Ukraina mälestusmärgid ei saa veel rahus elada. Rotundi ligidale jäi paigaldamata, nagu Mazepa kuju, nii ka  Karl XII büst, mida Rootsi valitsus oli kinkinud. Poltaava linnavalitsuse otsusega paigutati Karl

vähem märgatavale kohale, linna keskele asuvasse koduloomuuseumi ühte saali.

Kui ajaloo sündmuste hindamist tehakse pelgalt  poolt või vastuhäälte  kaalumise meetodil, pole võimalik saavutada üksteise mõistmist. Sama ka perekonnas, kui üksteist ei austata, vaid surutakse enamuse tahtega kuuletuma.

Ei jõua enam Dnepril paikneva linnani. Leian ühe küla lõpus laia teekäänaku. Hommikul peaks lehmakari siit mööduma ja mind üles ajama, kui ise ei taipa.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 7. viiv


    Poltaava ehk  linn võidupärjaga

Taamal on päikeselilled oma energiaallikale truult silma vaatamas. Täielik kuuletumine. Eile jälgisin, et õhtupoole nad enam päikest ei vaata. On keskpäev.

Sõidu jooksul näen esimest korda, et linna nime ei kaunista kõrged postamendid või rahvusornamentika. On lihtsad tähed POLTAAVA, ent see eest on kõrgust, vähemalt 1 m.

Teeääres suur õigeusu rist ja pilved, mis kutsuvad pildistama. Vaata pilti!



Foto NAGI's: 1100px+8262
http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137282/?page=1

Uudistan keda püha rist meeles peab. Tundub, et õigeusu kirik on leidnud sobiva juhuse kuulutada, kuidas kõik koos võtsid vastu ristiusu. Novgorodi vürst Vladimir, võidelnud end Kiievi suurvürstiks, muutis paganliku kultuse. Teda ristiti 998 aastal nagu edasi kogu rahvast Kiievis, Poltaavas, Polatskis, Novgorodis ja mujal, kogu Kiievi-Venes. Algas  kirikute ehitamise ajastu ja kreeka õigeusu levik.

Praegu, 20 aastat tagasi, oli Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal riikide iseseisvuse taastamine olulisem, kui suurejooneliselt tähistada kristluse 1000 aastapäeva. Tänaseks, rahvustunnete lõkkele puhkemise aegu, on tunda vastandumist Venemaaga. Selle vastumõjuks, on Moskva patriarhaadi õigeusu kirikukogudused aktiviseerinud kampaaniat, et oleme kõik koos vendadega Venemaalt. Korraldatakse ristikäike meenutamaks, millal õnnistati kristlust. 2008 täitus 1020 aastat ristiusu vatsuvõtmisest Kiievi- Venes, mis kujunes märkimisväärsemaks, kui oli 1000 aastase juubeli tähistamine. Ka Püha Rist, Poltaava linna alguses, pole pärit suurest tähtpäeva ajast, vaid aastast 2008. Pühendus „Päästa ja Hoia“ mõjub suursugusena ja on väljapeetud kujunduses.

Risti õnnistas Poltaava piiskopkonna pastor Filipp, kes on ka Mgari kloosti  peapiiskop.

Parkimisplatsil märkas noormees  lähedalasuvast Lada autesindusest kuidas suunatuld vilgutasin. Relee oli eelmisel päeval streikima hakanud, vilkus kui ise tahtis ja pidin ise hoovaga kaasa aitama. Abipakkuja taipas hoobilt probleemi ja mõne minutiga olime auto osade turul. Osta mida tahad! Läksime teadja kaupmehe juurde, tema suunas edasi ja asi lahenes. Ostsin  tagavaraks teisegi, kui esimese ära proovisin. Suunatulede relee  sain 19  grivna eest  ehk  28 krooniga. Nii odavalt ja ilma teenustasuta. Auto  kaitsmete karbis on mitu sarnase kujuga vidinat, mina poleks osanud õiget välja valida. Nüüd oskan  tänu lahkele poltaavalasele.

Poltaava nimi on  meile tuttav  ennemini linna lähedal toimunud  lahinguga, kui linna endaga. Kohtumine ajalooga algab keskväljakult. Turistid jäädvustavad end Võidusambaga, mille otsa on kotkas lennanud. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 350kb _8297_3

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137284/?page=1

Peale lahingut, tervitasid linnaelanikud garnisoni sõdureid ja väejuhte. Kohta, kus 27. juunil 1709. aastal toimus kohtumine Peeter Suurega, otsustati 100-aastane juubel eriliselt märgistada. Võidu väärikaks tähistamiseks koguti 135000 rubla. Arhitektide M. Amvrosimov ja Toma de Tomon projekti järgi ehitati mälestusmärk. 16 meetri kõrguse samba hall graniit, on pärit Krementšugi karjäärist. Monumenti kroonib kullatud kotkas, kes hoiab sõjanooli ja lahinguväljale suunatud võidupärga. Raha kotka ja teiste pronksist kujude ja muu kaunistuste tarvis annetas tsaar Aleksander I. Võidusammas valmis 27 juulil 1811 aastal. Samal aastatuhandel ehitati ümarväljakut palistavad administratiivhooned. Võidusammas, koos ümbritseva pargi ja klassitsistlikus stiilis hoonestikuga keset linna, moodustab pilkupüüdva ansambli. On rütmi, harmooniat ja ajaloolist linnakultuur ilu. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px++8282

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137287/?page=1

    Nunnaklooster ehk noore sõjapealiku  staap

Vanima miljööväärtuse leiab kõrgelt künkalt, kui kesklinna ümarväljakust mööda Frunze tänavat üles sõita. Nagu enamik keskaja kloostreid, nii ka Poltaava Ülestõusmise klooster, on ehitatud mäe otsa ja sellel on olnud kindluse ülesanne. Peale Rootsi kuninga staabi lahkumist algas kloostris õitseaeg, ent kahjuks mitte isiklikult Karlile. Tal jäi veel 3 aastat elada, suri 21 aastasena. Tema lapseelu algas sõjamängudega ja lõppes päris sõjas. Karl XII oli viimane valitseja Euroopas, kes hukkus lahingväljal.

Klooster asutati 1650 aastal, Vorskla jõe ja  Poltavka oja liitumiskohal.  Väike lisajõgi on tuntuks saanud nimega  Tarapunka,  mis oli Poltaavas sündinud kuulsa nõukogude estraadiartisti  hüüdnimi. Esimesed kloostri hooned olid puidust.   Sajandi lõpus kahjustasid neid  krimmi-tatarlased. Purustused suurenesid 1709 aastal, kui kloostri lähedalt,  metsaga kaetud künkalt  rootslased   ja teisel pool  nõlva,  üle külatee,  paiknenud Poltaava  garnisoni suurtükid,  vastastikku tulistasid. 18. sajandil  asendati puidust ehitised  kivist hoonetega. Olgugi, et kirikud, kellatorn ja peahoone  valmisid eri aegadel, on moodustunud harmooniline  tervik. Püha Risti õigeusu katedraal on ainus seitsmekupliga  Ukraina kirik ja kaunis  baroki näide. Vaata pilti (2 risti jäävad kuplite varju, kõrgemast punktist ja paremale polnud kahjuks ruumi astuda)!

Foto NAGI's: 1100px_8330
http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137286/?page=1

20 sajandil katkes mitmel korral  kloostri töö.  Nõukoguliku  traditsiooni kohaselt muudeti klooster raudteelaste klubiks, seal töötas ajalooarhiiv, oli laste töökoloonia ja üliõpilaste söökla. Saksa okupatsiooniaastail  klooster taastati. Sõjajärgsel ajal oli kloostris kuni 100 nunna. Kloostri territooriumile oli maetud kuulsaid kultuuritegelasi  ja vaimulikke. Kloostrimüüri ääres oli surnuaed. Kadunud  hauatähistega maalappidel kasvatati aedvilju. Ent täielik kalmistu häving saabus 1960 aastal, kui valitsuse poolt klooster suleti ja nunnad paigutati vanadekodudesse. Hauakive ja ausambaid kasutati ehitusmaterjaliks. Kloostriruumidesse  paigutati psühhaatriahaigla  ja ladustati meditsiinitehnikat, väiksemast kirikust sai autoremonditöökoda.  Ukraina iseseivumisega taastati klooster.   Praegu on seal 19 nunna. Vaata pilti!



Foto NAGI's: 1000px_8340

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137288/?page=1

Mida enam kaunist  sajanditevanust  õigeusukirikute arhitektuuri  vaadata ja jäädvustada, seda raskemaks meeleolu muutub. Tekib isegi  tahtmine eemalduda või kirikutele vaid pildistamise  tarbel läheneda. Järjepidev tutvumine usklike ahistamise looga on masendav. Kergem on  lüüa käega, see ei puutu minusse. Aga aukartus ajaloo vastu!. Kurja pole teinud loom, vaid mõtlev olend, kelleks ennastki pean. Ja kaugete geeniahelate pidi oleme samavõrd seotud, kui omal ajal Varjaagide meri Musta merega. Ajaloo ja tõe ning  kloostri uudistajatest pole puudu. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000pxl_8353

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137283/?page=1&ncrnd=4981

Tähelepanuväärt seos  kunagise Poltaava kubermanguga  on Venemaa ja nüüd ka Ukraina klassikul. Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis.Tema novellidest tuntud Dikanka külas on, lisaks kirjaniku vanemate mõisale, vaatamisväärne ka kaunis õigeusu kirik. Ei saa me ilma sibulkupliteta! Diganka on praegu 8 tuhande elanikuga linnastunud küla. Otse põhja sõites jääb  Poltaavast  30 km kaugusele.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 6. viiv


Issandamuutmise klooster ehk pilkupüüdev  perekond

Mälestusmärgist eemal, kõrgendikul, vilksab puude vahelt kiriku kupleid. Vaata pilti!



Foto NAGI's: 1000px_8220

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136923/?page=1

Mgari Issandamuutmise õigeusu klooster asutati 1624 aastal. Ajapikku ehitati puidust ehitiste asemele kivist hooned ja aiamüür. 18 sajandil valmisid kellatorn ja kirik, kokkusobitatud vene puidust arhitektuuri ja bütsantsliku stiiliga. Kloostris on viibinud Bogdan Hmelnitski poeg, külastasid aga Peeter I, keisrinna Elisabeth, ja Hetman Mazepa ning Taras Ševtšenko. Kloostrisse on maetud tuntud kirikutegelasi.

Kloostri harmoonilisele arengule tuli 1919 aastal tagasipööre.

Klooster avati taas 1994 aastal. Asub looduskaunis kohas. Orus on luigetiik.

Sõidan lähemale. Kahe kloostri peale on üks tegutsev kirik, kus 4 nunna ja 27 munka käivad koos jumalateenistusel. Naiste kloostri kirik on taastamisel. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1100px_8236

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136931/?page=1

Üks ehitusmees oli teeninud aega Haapsalu lennuväljal. Tema vilunud kõrv eraldas täpselt, kust maalt olin pildistama sõitnud. Kohtume veel kindlasti ja näitas taevalaotusele.

Mine tea! Aga kui Ilmutuse kirik saab valmis, siis ehk varemgi, et teha uus foto. Kiriku restauraatoreid on aidanud Taras Ševtšenko piltide ja jooniste uurimine, mida ta Kiievi arheoloogilise komisjoni liikmena 1843-1846 aastal Poltaava kubermangus oli jäädvustanud. Peamine põhjus tagasi tulekuks on pääs kilomeetrite pikkusesse koobastikku, mis kaevatud XI sajandil ja seintel ajaloolised kirjed. Oletatakse, et praeguse maapealse kloostri asemel oli algselt koobasklooster.

Kodusõja ajal oli tunnelites lõhkeainete ladu ja hiljem käik mineeriti. Iidsete maaaluste kloostrikäikude avamiseks, et vältida ootamatuid plahvatusi, otsitakse endise nõukogudemaa kaitseministeeriumi arhiividest miinide paigutuse kaarte. Mgari Issandamuutmise kloostri kodulehte peetakse Ukraina kloostrite seas parimaks. http://www.mgarsky-monastery.org/

Võib loota, et kui avatakse mõni kloostri maaalune käik, sellest internetis teavitatakse. Kloostri väravas istub kerjus ja on lugeda päevakava, millal korraldatakse jumalateenistusi. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1100px_8244

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136932/?page=1

Kõrgendikust 100 meetrit allpool voolab mittesügav Susi jõgi. Oletatakse, et jõe alt läheb kloostrisse tunnel. Jõe ja kloostri vahele jääb Mgari küla pikim tänav. Nõukoguliku traditsiooni järgi kannab Lenini nime. Drastiline mälestus nimest, kelle võimule tulekuga hukati siin kõik mungad ja kloostrist tehti kulakute kinnipidamise koht, hiljem sõjaväe ladu ja lõpuks pioneerilaager .

Kloostripoolsel mäeveerul on mais juba üle minu pea kasvanud! Sultan tipus, jagab tuulega tolmu. Puhas sooline ebavõrdsus, tippu ei kasva ükski emasõis.

Jõgi on kalamaime täis. 30 kraadisest soojusest oli ujuma pääsemine mõnus elamus. Huvitav, kuidas kloostri müüride taga pikas rüüs palavusega võideldakse. Ilmselt aitab aktiivne tegevus ja mõõdukas söömine. Seal ei näe higistavaid ülekaalulisi. Hommikune liturgia algab kell 6, õhtune jumalateenistus kell 17 ja kestab kuni 20. Kellatornist kaikub kellahelin kaugele. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1100px_8251

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136933/?page=1

Söögiaeg on keskpäeval ja õhtul kell 8. Pärast sööki õhtupalve, mille järel saab magama minna.

Mungad paastuvad nädalas kolmel korral: esmaspäev, kolmapäev ja reede. Kloostri asukad valmistavad mööblit, neil on oma mesila, lindla, koguvad ravimtaimi, kasvatavad toiduvilja nisu ja rukist, valmistavad kalja. Kloostri mett on hinnatud toidulaatadel ja saab osta kohapeal. Eriti lahked olid nunnad: palun pildistage, võite siseneda, oleme avatud, tulge jälle. Jah, kehakaal väheneks kloostri igapäevases tempos kindlasti. Kuid mitu korda mugavamalt saab sellest lahti Evpatooria kuurortlinnas, kuhu paari päeva pärast jõuangi.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 5. viiv


    Memoriaal ehk tegelikkus ületas ettekujutuse

Sõidan Poltaavasse suunduvalt teelt kitsasse Mgari küla teele.

Kui valguse poolest ülesvõte õnnestub, siis rohkem näljaajal hukkunute jäädvustamisega ei tegele! Ega ka jõua. Ainuüksi Poltaava oblastis on üles pandud 600 mälestist. Sõidan ikkagi puhkama ja enda tervist, mitte Ukraina rahva mälu, turgutama. Esimese Golodomori mälestusmärgi projekti autor on NSV Liidu teeneline arhitekt, A. Ignantenko. Mälestis püstitati 12. augustil 1990.

Olin monumenti virtuaalselt mitmed korrad näinud. Tundsin selle kaugelt ära. Aga poleks uskunud, et tõelisus nii vägevasti mõjub. Mitme meetri laiune ristiga liidetud tornikekell „Golodomor-1933“ on suurejooneline sümbol. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134792/?page=0

Kella servaga on ühendatud 30 pisikellukat, märkimaks iga Ukraina oblasti, Ukraina presidendi, Slaavi Keskuse, filmistuudio ja teiste memoriaali toetajate osalust üldrahvalikust leinast. Muljet võimendab vaikus, rahu, suursugusus, eraldatus, värskus, vilju kandvad pähklipuud, hoolitsetus, mis jätkub teiselpool küngast kloostri ja kirikuga. Siia tuleks veelgi tagasi!.

Kui Borispili linnaservas olev monument ei suuda oma kärarikka paigaga hinge tungida, siis siin pääseb kõik mõjule. Väga hea koha valik. sobiv paik mälestad. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134793/?page=0

Teen palju kaadreid, mitte üksnes kvaliteetse pildi tarbeks, vaid tunnen sisimas vajadust salvestada ajusoppidesse ennekuulmatut metslust. Viljakal mustamullaga maal, kus teravili kasvab pea igas olus, ainult pane seeme mulda, jäid inimesed ilma leivata. Miljonid inimesed Ukrainas surid nälga. Viljasaak viidi riigist minema. Oli põuaaasta, vilja saadi vähem. Aga just selle pärast on arusaamatu, miks viljavarumise plaani ei vähendatud. Miks paljudes paikades viljatootjale piskutki alles ei jäetud, isegi mitte seemnevilja. Ilmastik andis Stalini võimule, kasakate igipõlise iseseisvustahte allasurumiseks, soodsa võimaluse.

15. detsembrist 1932 keelustati varustada toiduainetega külasid, kes ei suutnud täita viljavarumise plaani. Külaelanikele ei jäänud muud, kui süüa koeri ja kasse, soodest korjati konnasid. Kariloomad olid eelmisel aastal hukkunud. Näiteks Poltaava ümbruse külades suri näljutamise ajal kuni 120 inimest, võrdluseks: Suures Isamaasõja aegu hukkus poole vähem. Külas, kus praegu mälestusmärk, suri inimesi perekondade viisi.

Ukraina rahvaarvu vähenemist kinnitavad 1926 ja 1939 aasta rahvaloenduse andmed. Selles ajavahemikus kasvas kogu nõukogudemaa elanikkond 16%, Venemaal koguni 28%, Valgevenemaal 11%, kuid Ukraina rahvas kahanes 10% ehk 13 aasta jooksul kadus 3 miljonit inimest. Neid statistilisi andmeid on kasutanud ka mitmed juristid Rootsist, Belgiast, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja mujalt. Ent rahvusvaheliselt pole Ukrainas toimunut genotsiidiks kinnitatud.

ÜRO keeldus Venemaa nõudel Golodomori küsimust arutlusele võtmast. Põhjendatakse, et põuaaasta oli ka mitmes Venemaa piirkonnas. Samuti on teada, et kolmekümnendatel suri inimesi nälga veel Lääne-Ukrainas, mis ei olnud nõukogude, vaid Poola riigi alal.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 4. viiv

Eelnenus oli juttu hirmust punase värvi ees ja reisimist piiranud olust, ent see pole möödanikust peamine. Nõukogude poliitika põhitunnuseks oli üheparteilisus, mis oli põhjus, miks ei saanud võrsuda demokraatlik riigikorraldus. Jõudsime üle Dnepri Ukraina noorimasse linna.

    Tšernigiv ehk atraktiivsed kirikud ja kuplid

Et plaanisin Tsernigivisse sõitu, vaja osaliselt korrata tuldud teed ja siis 60 km marsruudil M-01.

Kole lugu, jälle rikkusin liikluseeskirju! Enda arvates olin juba ammu ammu külast väljas ja sõitsin rahulikult 80. Praegu näen, et küla alles lõppes. Siinsed külad on väga pikaks veninud. Õnneks ei olnud miilitsat platsis. Ees sõitva masina kiirusega oli hubane ühineda.

Tee ääres lähevad heinalised lõunale. Jõudsin mõne momendi pildistada. Hobune oli kammitsas ja juba söömas, aga trakoriveokile hanguti veel heina.

Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134076?page=0

Tšernigiv (vene keeles Tšernigov) võttis mind vastu kahe poisiga. Müüsid teeääres kohvi ja teed. Vat kus pandud äri püsti, kaubelda lahustuva kohvi ja teepulbri pakkidega. Küllap on siis nõudlust ja tarbimise kommet!

Künka otsas viie kaheksanurgelise tornidega, helklevate kullatud kübaratega Püha Katarina kirik. Lumivalged seinad ja rõhutatult vertikaali suunduvad, mis on Ukraina barokse arhitektuuri ilus näide. Valmis 1715 aastal ja on pakkunud algselt ka sõjalist kaitset.

1933 aastast on usklikele suletud. Ent pole traditsioonilise nõukogudeaegse saatusega, vaid vaatamata natsionaliseerimisele, on kirik oma algupära tänaseni säilitanud. Kui kiriku ees pole mässumeelseid usklikke, on seal väga head pildistamise võimalused. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134088/?page=0

Ukraina territooriumil tegutseb Vene Õigeusu Kirik ja Ukraina Õigeusu Kirik . Mõlemad peavad end Katarina kiriku õigusjärglaseks. Tšernigivi oblasti kuberner oli andnud kiriku Kiievi patriarhaadi kasutada, ent Moskva patriarhaadi toetajad pole sellega päri. Peale mitmeid protestiaktsioone on kohus otsuse peatanud. Kirikus pole seni ükski kogudus saanud jumalateenistust pidada.

Moskva patriarhaadi toetajad panid kevadel kirikuesisele platsile protestimärgiks üles suure telgi, improviseerimaks õigeusu kirikut. Kiievi omad ründasid seda gaasipõletitega. Praegu on Katarina kirikus muuseum. Olgugi, et on üks jumal, ei taha vene õigeusu kirikukogudus ühineda ukraina õigeusklikega. Et Moskva patriarhaadil on Tšernigivis mitu korda enim kirikuid kui Kiievi patriarhaadil, ollakse ennem vastasseisu kui leppimise poolt. Kiriku ümber korraldatakse jumalateenistusi ning käiakse päris kirikusse pääsemise nimel 8 aastat kohut.

Kes juba suureks kasvanud, tahab pigem vägevust juurde, kui sellest loobuda.

Suursuguseim ehe linnas on Püha Kolmainu katedraal. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134078/?page=0

Kirik valmis 1695 aastal, mida rahaliselt toetas Ukraina hetman Ivan Mazepa. Hetmani toel ehitati Ukrainasse üle 20 kiriku. Ja siiski pandi ta kirikuvande alla. Nimelt pidi Ukraina kasakate juht, Peeter I plaani kohaselt, ründama Karl XII vägesid. Ent Mazepa nägi tulevikku ilma Venemaata ja lootis, et Rootsi kuningas soosib teda iseseisva Ukraina kasakate riigi loomisel. Poltaava lahingus sõdis Mazepa rootslaste poolel. Peeter I käsul hakati hävitama kõike, mis meenutaks reeturiks kuulutatud Mazepat. Hetmani isikut kujutavate materjalide hävitamist jätkasid järgmised vene valitsejad. Tänaseks pole Mazepa välimusest säilinud tõepärast pilti.

Tulenevalt vaatevinklist, kas Ukraina peaks olema sõpruses Venemaaga või hoiduma Lääne suunas, on Hetmani reeturiks nimetajaid ja tema pooldajaid. Urkaina president ülistab Mazepat ja see on tema õigus. Tänaseks on Tšernigivi linna paigaldatud mälestusmärk Hetman Ivan Mazepast. Valgest marmorist sammas

seisab ühe vanima Ukraina kolledži ees, mis rajati Mazepa rahadega.

Püha Kolmainu katedraali ja ka linna panoraami on hea pildistada ülevalt kellatornist, mis 58 m kõrgune, avatud kell 9 kuni 17, sissepääs 2 grivnat. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134077/?page=0

    Väikese kiirusega  ehk toonekurgede vaateväljas

Muljetavalav on Dneprist vasakule jäävast lisajõest ülesõit. Pikaks ehitatud silda pidi sõites esialgu ei oletagi, et ees on veekogu. Kui sillakaared hakkavad paistma, siis on nende all näha ka Desna jõge. Paremale jääb teine raudteega sild. Kahju, et sillal ei saa peatuda ja avarust nautida. Jõgi algab Smolenski kõrgendikult, vett kasutatakse ka Smolenski aatomielekrtijaama tarbeks ja suubub Kiievi linnas Dneprisse.

Kiievisse oleks 30 km. Kuid ringteelt keeran marsruudile E-40, Harkivi suunas. 2 rida ühes suunas ja samamoodi vastu, aga sõita eriti ei saa, ikka need järjestikku külad, patuga pooleks lubad autole 60.Mööda vilksavad mustsõstra ja veel mingite punaste marjadega müügilauad. Suuremate teede ääres pakutakse õunu, tomateid, kurke, tilli ja lilli. Ei hakka sellega tegelema, mul Valgevenest ostetud tomatid ja mahl. Eesti teraleiba jätkub Musta mereni!

Lukoili bensiinijaam. A 98 maksab 7,80 grivnat (11 krooni).Et igas tanklas kõrge oktaanarvuga bensiini ei müüda, tuleb võimalusel paak alati pilgeni täita.

Mammid pakuvad ohtralt kukeseeni. 2 km möödudes uuesti küla…Igav siin ei hakka. 3 kurge takseerivad pesal ümbrust, vist on neilgi põnev elavat liiklust jälgida. Eemal betoonist ja siinsamas puidust, kõrgete aedade ees, istuvad mutikesed, ajavad omavahel juttu ega lase end kurgede kombel liiklejaist häirida. Üks on omaette ja ajalehega, puude varjus. Olen juba viiest kurepesast kilomeetriste vahedega mööda sõitnud. Ühest pesast on neljas end valgusti kuplile sättinud.

    Mälestusmärk ehk hoogtegevus asupaiga valikul

Kurgede rohkus on inspireerinud ausamba loojat. Surnud hinged lendavad! Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134111/?page=0


Mulle tundub, et kaldu asetatud rist mõjub veelgi enam ja nii ta pildile seadsin. Tegelikult on monument maapinnaga risti ja paikneb Kiiev-Harkivi magistraali M-03, E-40 ääres, vahetult enne Borispili linna. Suur, kõrge, seest tühi rist, taeva foonil kurgede tiivasirutustega. Paraku lai magistraal nagu neelab selle mälestusmärgi, müra ei võimalda keskenduda. Tundub, et asukoht on kiirustades paika pandud nagu nõukogude ajal propaganda üritustelgi juhtus. Võta indu maha oma sovetskaja ülekandmisega! Ukraina ülemraada on vastu võtnud seaduse, mis kohustab valitsust jäädvustama näljahäda ohvrite mälestust. Ma pole mälestusmärgi vastu, jutt on asukoha valikust. Et juba kaugelt oleks märgatav ja samas vaikusesse viiv. Praegu sõidad esimese hooga sellest mööda, pead väga täpselt eelnevalt teadma, et kui paistab viit lennuväljale, siis vaja pidurdada, otsida paremale parkimise võimalust, muidu sõidadki mööda. Tagasipöörde kohta kaherealisest, kahesuunaliselt teelt leiad alles linnas ja siis ei jää muud, kui sõidad tuldud teed paar kilomeetrit tagasi, et autot siis nobedasti ausambapoolsele sõidureale seada.

Mälestusmärk avati 26 novembril 2008. Ukrainas suri kolhooside asutamise aegu 1932-1933 põuast, organiseerimatusest ja kolhoosidesse mitte astujate karistamise tulemusel ligikaudu 4 miljonit inimest.

Autotee kära häirib keskendumist, et mälestada ja mõelda, mis oli Golodomor (Näljahäda). Jääb vaid hetk kohtumisest kunstiteosega ja kahjuks mitte midagi enamat, aga võiks, sest materjali on küllaga.

Teame, et Ukraina president on ka Ungaris ja Poolas avanud Näljahäda mälestusmärke. Samas kirjutavad vastased, et kui president edasi ausambaid avab, võib kulutuste rohkusest tulla taas näljahäda. Valitsus on eraldanud 5 miljonit grivnat, et püstitada mälestusmärk Washingtoni. Rõhutatakse, et president püüab Ukraina rahva ühendajaks seada ühised kannatused ja ühise vaenlase nagu Venemaa. Kas on need õelad sahinad? Eks näeme, kuidas senisel presidendil talvel valimistel läheb! Internetis kolajana, kardan tema läbipõrumist. Aga rahval, kelle riik on maailma korrumpeerunute edetabelis, on arvamusi seinast seina. Tegelikult on president öelnud, et mitte praegune vene rahvas pole näljahädas süüdi, vaid seda on eelmine riigikord. Ukraina julgeolekuamet on kandnud süüdlasteks 19 nime. Esimesel kohal on Stalin. Ukraina president on mitmeid kordi suunanud rõhuasetuse stalinismi kuritegudele, see on poliitiliselt korrektsem, kui meie poliitikute kombel samastada stalinismi ja kommunismi.

    Olud pilkaspimedas ehk kentsakas  ööbimispaik

Borispil jäi seljataha. Saab juba veidi rahulikumalt sõita. See oli jube, kuidas linnas liiklus kokku kiilus, iga valgusfoori taga tuli mitmeid minuteid peatuda. Sõidan Poltaava suunas. Tahan jäädvustada esimest mälestusmärki Ukraina Näljahädast ehk Golodomori. Suurel Kiiev-Harkivi trassil on neli erineva kiirusega rada. 2 rida 130, 1 rida 90 ja äärmine parempoolne lubab sõita 70 km tunnis. Iga üks valib tempo oma masina või iseenda seisundi järgi.

Kell varsti pool üksteist. Sõidan niikaua kui silm võtab. Kui kuskil külas mõni vaikne tänav ja valgustatud hoovivärava ees autot mahutav plats, siis sinna jään ööbima. Praegu on rahulik liiklus. Harkovi suunas on 2, aga vastu tuleb vaid 1 rida. Poltaavasse on 280 km. Väga mõnus, kui mõni rekkemees jääb ette, pimedas niikuinii ümbrust ei näe ja teise järel muretum sõit.

Väljas on täiesti pime. Sellest hoolimata on peegelsiledal pinnal mõnus ja lihtne, tuleb vaid jälgida teed palistavat valge joont ja asi ants.

Ent ikkagi on kottpimedas harjumatu. Kodus sõites näed teeäärest kaugemale, siin sõidad nagu suures mustas tunnelis ja teadmatuses kuhu tee viib. Pilti elustavad, siin ja teiselpool maanteed, etteaimamatud valgusepesad. Elamusküllane nägemus ruumis võib eksitada aja tajumist. Kohati tundub, et näen öös kumavaid bensiinijaamasid samas sageduses kui päeval kurepesasid. Teinekord mõni hetkeline pilt jääb su mällu kauaks püsima ja seda pikemalt, mida ootamatum kokkupuude.

Borispilist , peale 20 km, jääb bensukohti aina vähemaks. Mida kaugemale keskusest, seda suurem harvendus. Sõidan 80-ga ja ilma kaitseingliteta. Minu eest on suured autod haihtunud ja ka vastu tuleb vähem. Vormiliselt eeldaks, et kahesuunaline maantee on juba olemuselt omaette klass, kuid paraku 50 km möödumist, enam ei ole. Jäiga olekuga vene auto kõigub. Kodunt välja sõites pole kordagi löökaukusid kohanud, nende vältimiseks on viimane aeg ööbimisele mõelda.

Enne keskööd olen Jagotini linnas. Uudistan. Elektrirong viiks 2 tunniga Kiievisse ja 1 liitri bensiini hinnaga. Soodne sõidupakkumise koht, ent mitte ööbimiseks. Arusaadav, et raudteejaama autoparkla pole sobiv. Surnuaiast mööda, sõidan suure kahekordse maja kõrge betoontara lähedusse. Uhkeldava nikerdustega värav, siin taga vaevalt pätid elavad. Majas tuled juba kustunud, ent aiaäärselt elektripostilt langeb turvalist valgust. Sean end autos ankrusse. Olen valmis kostitama, kui leidub, kellelt auto parkimiseks luba küsida.

Enne magama jäämist tühjendan laptoppi oma peegelkaamera 3 mälukaarti ja laen aku. Kitsukesel majanduslikul ajal on lausa nauding mõelda, et olen 1500 kr kokku hoidnud, kui ei ostnud reisi tarvis Canoni firma akulaadijat. 600 kroonise pingelaadijaga saan auto sigaretisüütajast 220 volti, mis toidab nii sülearvuti kui fotoaparaadi akulaadijat!

    Päevalill ehk päikeselill   vaatab  valguse  poole

Spidomeetris   2000 km ,   4. öö autos


Varahommikul keegi värava taga ei liikunud. Pole parata, õlled jäävad järgmist korda ootama. Veetagavarast sai üks 5 liitriline kanister jälle tühjaks. Suurest Hiina termosest peaks kohvi jätkuma kuni Krimmi jõudmiseni! Samuti jääb vett ka kümbluseks. Väga kindel on sõita kaasavõetud veega. Kui teeääres allikavesi torude mööda pideva vooluna jookseb, saab tühjad veenõud täita. Tavaliselt on need kohad Krimmis ja Taga-Karpaatias. Mujalt ettevaatuse mõttes vett ei võta.

Enne Lubnisse jõudmist koondusid sõiduread üheks teeks. Kell 6 pole liiklus sedavõrd tihe, kui õhtul, pimeda saabudes. On näha suuri masinaid, kus autojuhid kabiinis magavad. Teeääres lai päevalillepõld, õisikud ei ole varajasest tunnist veel päikese poole kaldu, vaid ootel, millal päike keskpäeva poole nihkub ja siis kuuletub kogu põld. Olen Kiievist juba 200 km kaugusel ja maantee Poltaava oblastisse jõudes taas oivaline. Lõpmatuseni sile, muudkui anna valu kuidaviisi oskad. Ainult rehvide sumin, ei midagi muud.

Mäest üles, tõus, teepervel sirgumas päevalilled. Tuletab meelde aega, kui nõukogude teraviljakoormad elevaatorisse sõites olid vilja maha pudistanud ning hilissügisel lõid asfaldi servad orasest rohetama. Nii siinkohal. Ise alla poole meetri, aga kollane õiekate kukil, tõestamaks, et ei jätku siinmailgi koormatele katteid. Kui suurel põllul võttis aega, siis teeäärsed pisikesed õisikud on juba truult päikese poole ehk saanud päikeselilleks. Õis jääb kopeerima päikese teekonda.

Aga kella kaheksaks , vastutulnud hiigelsuurel põllul, on päikeselilled end juba truult energiakandja poole pööranud. Avar vaade ja kuidas saab siin peatamata edasi sõita. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134112/?page=0

Teen uue peatuse, et kontrollida õiget sõidusuunda. Mett on siinkandis juba mitmel pool müüdud. Ostan, pooleliitrine purk, 22 grivnat (30 krooni). Ent mitte hind pole tähelepanuväärne, vaid 55-aastane „Pobeda“, mis igapäevases kasutuses. Kohe meenus, et minu malepartner oli sellise auto peal Tallinnas taksojuht ja ise oli pärit Ukrainast. Selline pidepunkt siis vana autoga. Sain teada, et veel mõni kilomeeter, siis suunanäidu järgi vasakule ja mäest üles külasse, kus klooster ning suure tornikellaga mälestusmärk.

JÄRGNEB…


Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 3. viiv



Eelmisest viivust jäi, partisanidelt  metsavendadele mõeldes, üles küsimus, miks USA tollaja raadiohääled ei õpetanud  metsas redus olevaid mehi, kuidas ellu jääda. Eesti rahvast kasutati külma sõja tööriistana, mitte talle abi andmiseks, kuidas teha õigeid valikuid, et ellu jääda.

Mitmed loomapildid ehk mida teadis Stalin

Et  ületada Valgevene piiripunkt  Komarin, tuleb ööbida selle lähedal või  vähemalt  tunnise sõiduaja kaugusel.

Vaja  enne tolliametnike vahetust üle jõuda. Miks selline ülesanne?  Olen kogenud, kuidas hommikuse  vahetuse

aegu muutub autos istumine  igavikuks, olgugi et piiriületajaid vaevalt   kahekäe sõrmede jagu.

Mida lühem järjekord, seda rahulikum  ametnikul kohvi juua.

Ukraina poolel  on sellel ajal nii sisse- kui väljasõidul isegi  suurem  kohmerdamine.

Päike ühtäkki vikerkaart poetamas! Kuid pole pilkupüüdvat maastikku, on vaid lage põld. Ilmselt niikaua kui sõites leian esiplaaniks midagi sobilikku, kaob valguse sära.

Mingid puud eespool! Autost jooksujalu välja ja viimase hetke vajutus!

Vaata pilti!


http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726773&size=l&album_id=244091

Maantee ääres pisike restoran. Kosutan veidi vaimu, et päeva meenutusi partisanidest ja sellega kaasnenust maha raputada. Must kange kohvitassike maksab 3900 rubla, meil tuleks 15 krooni. Valgevenes elades saaks Eesti pensionäril aastas üle miljoni rubla. Miljonärina olemise jutt meeldis ka baarmannile. Läks lahkeks ja lubas oma hoovis öösel autot parkida. Tänutäheks tõin kaks Eesti parimat pooleliitrist õllepudelit. Olin reisi jaoks ostnud neli neljalist plokki, et autos magamise korral valvureid kostitada. Proovin uudishimust ka 100 grammi valgevene konjakit 4100 rbl (16 krooni).Pole maitse tundmise spetsialist, ent kui oleks aega, kõlbaks teist kordagi tellida. Mõne eksootilise produkti järgi, mida antud riigis ise ei valmistata või kasvatata, saab ära arvata kaubahinna kujunemise. Spordi mõttes rehkendan, miks 100 grammi kohvivett on samas hinnas konjakiga. Valgevene aktsiis on alles poisikese kasvu! Ei tea, miks? Järsku riik hoolitseb rahva tervise eest, et puskarit ei aetaks või odekolonni ei joodaks. Ent kui odav, siis joovad palju! Pole ringi sõites nagu aru saanud, et nad eestlastest enam tarbiksid. Kirikutes käib küll rahvast enam.

Baaris kuuldus, et Komarini tollipunktist saavad üle ainult Ukraina ja Valgevene masinad. Minu kodutöö internetist seda ei avastanud! Tõsi, selliseid ülekäike on. Mullu Ukrainas pidingi tagasi vurama. Igatahes sõidusuuna valikusse on poetunud kahtluse pisik.

Kolmas öö autos. Spidomeeteris 1600 km.

Varavalgel võtan Hoiniki linnas bensiini. Kuna Valgevenes on see kõige odavam, siis niipalju kui paaki mahub. Idakaares näen ettepoole kaldu Lenini kuju. Lenin on läbi sõites vaid korra Valgevenest peatunud. Muid tema isikuga seotud ajaloolisi sidemeid riigiga pole teada. Kuid reisi jooksul on see juba teine skulptuur mida temast näen. Kas noorema põlvkonna esindaja Lenini sagedust tähele paneks, kui üldse märkaks ? Minu eas ollakse bolševike sümbolitega ühel või teisel määral seotud. Nii õpinguraamatu kui diplomi saamisel tuli kujust mööduda. Ja kellegil ei tulnud Tartus peahoone ees pähe, et aastate möödudes, lisaks tuntud laulusõnade tähendusele, kuidas Lenin paitas laste päid , leitakse tema armumaailmast kiindumise samasooliste parteikaaslaste vastu.

Tollal teadsid seda vaid väljavalitud parteiarhiivist, samuti Lenini naine, Stalin ja veel mõned parteijuhid. Kogu nõukogude aja olid arhiivid lukus ja parteijuhi elu osaliselt salastatud. Tänase malli järgi pole samasooliste armastus, esinegu nad meie ees kas meedias või homoseksuaalide baarides, mingi sündmus, ent omal ajal, kui Lenini teoseid lugesin, oleks saladuse väljalipsamine mõjunud eemaletõukava pauguna.

Valgevenes on Leninist mitmeid kordi suuremas aus fašismi võitu tähistavad sümbolid. Kas on see aja märk, eristamaks olulist ebaolulisest, või on Leninist ära tüdinetud? Võib oletada, et kui rahvas taas õigeusku pöördumas, siis Lenini nimi tuhmubki. Kuid on üks Valgevene küla, kus nimi mitmeid kordi vanem kui Lenini eluiga. Küla asub Slutski jõe kaldal, 40 km enne Pripjatisse suubumist. Koduloolane oli leidnud, et sadu aastaid tagasi, võtnud kohaliku mõisniku tütar Lena endalt elu. Õnnetu armastaja viskus kõrgelt kaldalt jõkke .Lohutamatu isa pani, tütre mälestuseks, külale Lenini nime.

Lenini nimi hoogustas külas revolutsioonilist tegevust. Saati Peterburi sündmuseid, loodi külas kohe nõukogude võim. Seevastu peale Kodusõda, Poola riigi valdusesse jäänuna, said leninlased, oma ajaloolist küla nimetades, politseinikelt karistuse. Viimase sõja ajal oli külas koonduslaager, kus hävitati mitu tuhat juuti. Siinkohal veel üks pentsiku nimega juhtum. Lenini küla arsti nimi oli Hitler ja keda sakslased koos teistega tapsid.

Rohkem kui proletaarlaste parteijuhi kivikuju, armastavad valgevenelased metsa ja loodust. Teeäärtes on näha kirjadega kaetud värvitud tähiseid, manitsemaks hoidma loomi  ja linde. Ei saa Valgevenet seljataha jätta, jäädvustamata teeääres naivistlikke pilte. Kogu sõidu vältel jälgivad kividelt sind metsloomad.

Vaata pilti

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133060/?page=0

Kuusetüve kõrval üleskutse: hoia loodust, kaitse metsa. Sagedaseim käsulause on, ära viska prügi.

Ja tõega, ei näinud asfaldi kõrval vedelevat olmeprahti. Kas mõjub trahvimise ähvardus? Eestis võid tundide kaupa sõita, kohtamata tee ääres võimalust, kuhu panna tühjaksjoodud taara. Valgevenes on teisiti. Siinmail polegi vaja kampaania korras teeääri puhastada, sest kõikvõimalikes kohtades on prügikastid paigas. Paraku meie prügikoristus on pigem reklaamikära, kuidas likvideeritakse tagajärgi, ent mitte põhjuseid. Kui ühistööna valmistaksime aluseid ja paigaldaksime prügikaste, teeksime ära midagi väärtuslikumat kui senine tulem.

Kell seitse, külatänavad on vaiksed. Üks kummirehvidega hobuvanker siiki läheneb. Tubini külas mõlemal pool asfalti uuemad majad.Sekka vaid mõni vanem, madala katusega,ühekordne palkmaja, siniste aknaraamidega.Teeääri palistavad toonekurgede pesad. Hobune oli märgid jätnud. Toonekured jalutamas. Buss tuleb vastu, kured hüppavad kraavi ja eemalduvad põllule. Karjane suure piitsaga, jälgib, et veised vasakult poolt äkki teele ei trügi.

Tollipunkti on veel 50 km. Eks näis kas saan sealt üle

Lõuna-Valgevenes on hulga kopsakamad põllukultuurid kui põhjapool nähtud. Hästi tihe rukkipõld. Juba mitu km olen sõitnud ja ikka põld ei lõpe. See on nagu agronoomi laulupidu, silmarõõmuks vähemalt 50 miljonit kõrt . Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133059/?page=0

Jah, nii suurt rukkipõldu pole ennem näinud. Rukist kasvab Valgevenes samapalju kui Ukrainas ning neid edestavad Poola, Venemaa ja Saksamaa.

Teeääres tahvlid hoiatamas tähelepanelikusele. Kuid täna, taolist uduseina kui tulles, ei ole.

Paremat kätt mais juba õitseb. Sellise aja kohta väga suure saagi potentsiaaliga: mehe pikkune ja enamgi, tihe, roheline müür. Edasi tumedas värvitoonis söödapeedid. Nisupõld, madal, ühtlane. Üksiti toonekurg jalutamas. Ümber põllu randaalitud haakeriista laiuselt kaitseriba.Tumepruun muld. Tundub, et vastu Ukraina piiri, läbin väga tasemel majandit. Pildistan nimesilti: ühisettevõte” Punane sovhoos”. No miks peab 21 sajandil punane nimekuju edasi elama? Ent seda nime leiab kaardilt mitmest teisestki oblastist.

Mida järeldada? Mitte Valgevenes pole aeg peatunud, vaid minus endas, kui härja kombel punast nähes, end üles kütan! Meenub veel üks teine enesepiitsutus. Hiljuti virtuaalses pildiportaalis pahandas fotosõber, miks ma nõukogude korda taga igatsen.Sedastas, et ta ei taha  mitte mõeldagi, millises suletud totalitaarses  riigis me elasime. Tol ajal poleks kõne allagi tulnud, et tavainimene oleks saanud välismaale  sõita. Paraku elab süüdistaja justkui muutumatus ajas. Ta ei märka, et endise nõukogude suurriigi inimesed reisivad sama vabalt kui meie ja nemad küll ei taha suletud riigis elada. Nõukogude aega ei igatseta ka mitte Valgevenes. Teine asi on meenutada oma lapsepõlve, tööaastaid. Ühegi riigi ühiskonnakorraldus ei suuda pisendada tema alama noorpõlve rõõme ja läbielamisi, olgu või ebameeldivad, sest nad on kallid, seotud lähedaste inimestega, nad on minu omad.

Kas ehk võtta rahulikult, punane on vaid üks värvus. Värvide mitmekesisuse mõistmine on ka USA-s enam arenema hakanud. Esmalt presidendi nahavärvi valikus ja siis väikese naaberriigi nägemises. USA, hirmust kommunismi idee ees, keelustas aastakümneteks oma rahvale Kuuba saare külastamise, hiljuti hakati osaliselt juba lubama. Paraku, küttes end kommunismi vihkamisega ja tappes selle idee kandjaid Vietnamis ja Koreas, ei leidnud USA valitsus ülemaailmset mõistmist, rääkimata oma rahvast. Tänapäeval, olles majanduslikus surutuses, ollakse tänulikud võimalusele suhelda punase Hiinaga. Olgem ausad, teame ju hästi, mitte punase lipu lehvitajad ei hävitanud USA kaht kõrghoonet ja inimesi.

Milline kergendus!

Esimene hea signaal piiri ületamise võimalusest. Läti numbrimärgiga masin tuiskas minust mööda! Küllap ta ikka loodab kaugemalegi põrutada kui valgevene riigipiir!

Oli meeldiv lahkuda ehk kohtumiseni Valgeve!

Peale kella kaheksat läbisin Kamarini piiripunkti. Enne sain alles jäänud rublad eurodeks vahetada.Valgevene rahast puhas ja samas ka grivnadest, mida kohapeal ei müüdud. See eest lohutav teadmine, et bensiini on üle poole paagi ja igal juhul jõuab sõita nii esimese Ukraina panga kui ka tankimisjaamani. Üldiselt võib rahul olla. Valgevenemaa sai ootuspäraselt läbitud, kui mitte enamgi. Kompuutreid on vahetatud! Nii dokumentide vormistamine kui kogu korraldus on kiirem ja veelgi usalduslikum. Tolliametis, eelmise korraga võrreldes, oli noori naisi tööle võetud. Mida riiki sisse tõin ja välja viin, pole probleemiks tehtud. Mäletan eelmisest korrast, tollist keegi küsis, mis mul jahipüssi meenutavas rohelises kotis on. Kuuldes, et fotoaparaadi statiiv, jäädi uskuma. Ehk aitas siin minu hall pea ja vene keele kasutus, ei tea.Igal juhul võib ametnikke usaldada.Teel olles võib alati miilitsa poole pöörduda, juhatatakse, selgitatakse ja teinekord tuntakse ka huvi, kuidas Lada vastu peab! Peab!

Ei jäta seekord Valgevenega hüvasti.Kolme nädala möödudes taas meeldiv kohtuda! Pole tarvidust Poola kaudu koju sõita!

Dnepr on piirijõgi ehk sild  Tallinna baari

Et Ukrainasse jõuda, tuleb ületada Dnepr.

Pikkuselt on see Euroopa neljas jõgi. Algab Venemaalt, Belski kõrgustikust. Valgevenes voolab 600 ja Ukrainas 1100 км pikkuselt. On 70 km ulatuses kahe riigi piirijõeks. Ukrainas kohtume Dnepriga mitmel korral ja jõuame veel mõõta laiust ja võimsust. Eelpool, kirjeldades Polatski linna, oli Dnepr viikingite laevateeks.

Ukraina Piiripunktis läks ülearu palju aega. Oli meeskonna vahetus ja nad eriti nagu ei kiirustanudki. Tunniajalise ootamisega sai lõpuks üle! Õnneks oli see tollipunkt ainult sõiduautodele, kes teab mitu tundi muidu oleks läinud. Piiripunktis õeldi, et tavaliselt, kui kogu vahetus juba tööl, on kiirem üleminek. Võib eeldadagi. Pole aja raiskamist WC ja valuutavahetuse otsimisele. Kõik on ühes, kuid mitte siin,vaid kuskil kaugemas asustuses.

Kiievisse on 200, aga Eestiga seotud linna kõigest 20 km.

Mõni km peale piiriületamist on viit Slavutitš. Sirge asfaltee, kahelpool noor mets, paarikümnesed männid ja tükati poole vanemaidki. Autosid selles suunas peaaegu ei liigu.Piiramatu arv metsapeatuseid.

Vanaslaavi keeles nimetati Dnepri jõge Slavutitš. Linn on Ukraina kõige noorem ja ehitati Tšernobõlist evakueeritutele. Ka Eesti ehitajad on siia oma jälje jätnud. Iga nõukogude vabariik on ehitanud oma stiilis maju, mis kvartalite kaupa annavad linnale romantilise sisu. Üllatas, et eestlastel ja lalätlastel on tüüpilistele 5 korruselistele karpmajadele tehtud 1 korruselisi viilkatusega kahepereelamauid.Korteris 4 tuba. Seal elavad inimesed, kes on kaugemalt tolnud oma elutingimusi parendama.

Sain ühe daamiga jutule.Nemad olid Leningiradist, mees töötab praegugi spetsialistina Tsernobõli aatomielektrijaamas.Paljud sõidavad tuumajaama tööle,samuti on siin suur raudteede sõlm. Ilmselt oskab, 22 aastane linn, raha liigutada. Linnas silmasin mitmeid pangakontoreid. Pangas, kus valuutat vahetasin, oli deller siin linnas sündinud.Üllatusin aga siis, kui nägin suure väljaku ääres Tallinna nime. Vaata pilti!


http://www.photosight.ru/photos/3374185/?from_member

Baaris vanalinnna pannoo ja riiulitel Vana-Tallinn. Tass kanget kohvi sama hinnaga mis Valgevenes ehk siin siis 12 grivnat.

Enne lahkumist sain aru, miks niipalju näha lasteootes naisi.Skulptuuride ja pareljeefidega kaunistatud sünnitusmaja on purskaevude ja haljastusega üks meelidivam paik 25 tuhande elanikuga linnas.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 2. viiv

Njasviž ehk taastuv maailmapärand

Hea tujuga teise Valgevene maineka kultuuri- ja loodusobjekti poole!

Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/106.html

Tuleb sõita 10 km tagasi, ületada Brest-Minski magistraal ning 25 km lõuna suunas Njasviži (vene keeles Nesviž) linna. Kui Mir oli paari tuhande elanikuga linnamoodi küla, siis siin on suursugune olu. Linna keskel, Nemani lisajõe poolsaare vallseljakul mõjukas kindlus, mis 2005 aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/107.html

Kindlus on seni nähtust tunduvalt kaalukam ja sellega võrdväärsena paigutatud ka maksujõulisemale Valgevene rahatähele ehk 100 tuhandesele paberrahale.

Njasviži linna ja kindluse areng on lahutamatus seoses Razdiwillide suguvõsaga. Kui linna valitseja ja omanik Jan Razdiwill ehitas puukindluse, siis tema poeg lammutas selle ja asendas tugevamaga. Kividest laotud kindluse ehitus algas 1551 aastal. Erinevalt Mirski kindlusest, pidas Poola-Vene sõjas Njasviži kindlus vene sõjaväele vastu, kuid mitte enam rootslastele. Napoleoni vallutuste aegu astus kindluse omanik prantslaste poolele.

Viimane Razdwilli valitsejasugu lahkus 1939 aastal, kui Poola langes NSV Liidu osaks. Teise maailmasõja kestel oli kindluse lossis saksa sõjaväelendurite haigla. Et kindlus pääses sajandite jooksul suurtest purustustest, sobis see nõukogude ajal julgeolekutöötajate sanatooriumiks. 2000 aastal alustati lossi restaureerimisega, ent 2002 aasta põleng hävitas pööningu, kellatorni, põlesid saalide puidust talad. Tuletõrjevesi rikkus parkettpõrandad, kahjustas seinu, lagesid. Taastamistööd plaanitakse lõpetada 2010 aastal. Ent turistid saavad juba täna siseneda lossihoovi.

Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/105.html

Pildil paremal näha silda, kust sisenetakse.

16. sajandi päritolu raekojas, Njasviži linna turuväljakul, on ajaloomuuseum (avatud 9,00-17,00), kus leiab täiendavaid teemasid reisisihi seadmiseks ja linna kultuurilooga tutvumiseks nagu esimene valgevenekeelse raamatu trükkimine, esimene Valgevene statsionaarne teater jne. Ei saanud mööda kiusatusest, jäädvustada hetke Eestist pärit autoga. Päris poisikese temp ehk nagu koera komme oma platsi markeerida. Tõstsin autost statiivi, et korralikult aparaati raekoja vertikaaljoontega ühendada. Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/108.html

Jätnud kauni linnapildiga hüvasti sai sõidusuunaks 150 km kaugusel kurikuulsa sõjaaegse sündmusega küla. Muljete salvestamiseks ja uutele avamiseks teen vahepeatuse.

Teeäärses külas maitseb endiselt hästi Pärnust ostetud teraleib. Kaasa võetud kali on tunduvalt jahedam kui välistemperatuur.Ja must kass tuli ligi, nühkis ennast minu vastu ja tegi täpselt sama musta kassi häält, mis oli meil kodu hoovis. Ei saanud poolehoiudu tähelepanuta jätta. Andsin leiba, paraku muud ei olnud, aga sobis küll, andsin veel ja jätkuvalt hea mekk.

Dražno küla ehk traagilised valikud

Maantee ääres püha rist. Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/97.html

Külasse, Starodorožki rajoonis, jäi 1941 aastal sakslaste sissetulekuga ligi 80 meheline politsei garnison. On vihjeid, et ka 15 külameest ühines saksa politseiga. Karistussalklased asusid teedevõrgustikuga kõrgendikul, mis jäi metsadest 3 km kaugusele ja kontrollisid kogu ümbruskonda. Partisanid ei suutnud mitmel aastal tõkestada politseinike kuritegusid, kuni võeti uus taktika. 14. aprillil 1943 aastal, politseinike ründamisel, süütasid partisanid pooled küla majad ja tapsid valikuta, ka 25 kohalikku elanikku. Olen oma, palunud tüdruk ja näidanud komsomolipiletit! Ei olnud pääsu, kui partisanid arvasid kedagi politseiga koostööd tegevaks. Külas hukkunud märgiti ettekandes surma saanud politseinikeks. Külaelanike tegelik saatus talletus ellujäänutes. Mida tugevamini nõukogude inimene pidi keelt vaos hoidma, seda rohkemalt ta praegu, vabadust aimates, seda kasutab. Kodulugude koguja kirjutas Dražno veretööst raamatu. Kas need partisanid, kes tapsid oma kaasmaalasi jäävad kangelase aupaistesse või püütakse marodöörasust salata, näitab ajalugu. Samas on teada, et enamus Valgevene partisanidest võitlesid ennastohverdavalt oma rahva kaitsmise ja kodumaa vabastamise eest.

Kuid Dražno ei olnud ainuke küla, kus omad läksid omade vastu. Arhiividokumentide ja tunnistajate ütlused pole alati kattuvad. Tõest ajalugu austajate eesmärk on, et riik peaks püstitama mälestusmärke kohtadesse, kus partisanid hukkasid rahulikke elanikke. Kas omade tapmine tulenes eksitavast teabest või saamatusest analüüsida olukorda, pole veel tänaseni selge. Praegu on tagajärgede kirjeldamise aeg, mis mitmeti lihtsam, kui põhjuste leidmine.

Dražno külas, endise kolhoosikontori kõrval, on hukkunud partisanide monument. Aastaarvud tähistavad aega, mil mälestis paigaldati ja uuendati. Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/110.html

Üle tee on katoliku surnuaed, kuhu maetud külaelanikke, kes traagilise sündmuse ohvrid. Paljud hauad on seal kadumas, kuna nõukogude ajal polnud võimalust kalmudele mäletusmärki panna.

15. aprillil 2008 toodi ajaloolisi mälestisi kaitsva seltsi “Memorial” poolt lilli nii lahinguis langenud partisanidele, kui ka nende kuulide läbi hukkunuile. Neli päeva hiljem püstitati surnuaia kõrvale, partisanide monumendi poole, kahe mehe pikkune ja kahe põikpuuga rist, mälestamaks neid katoliiklasi kes langesid partisanide käe läbi. Külamutike teadis rääkida, et miilits konfiskeerinud kõrge risti juba samal päeval. Internetist lugesin, et mälestusmärk oli paigaldatud 19. aprillil. 2008 aastal, märkimaks nimeliselt 65 aastatagust tragöödit. Puidust rist olevat ikkagi paar päeva paigal püsinud ja siis traktoriga ära lohistatud. 23. aprillil mõistis rajooni kohus mälestusmärgi püstitajale, seltsi “Memorial” esimehele, korratuse ja piketi organiseerimise eest 15 ööpäeva aresti. Samasuguse karistuse sai maikuus koduloouurija ja publitsist. Põhjenduseks, et mälestusmärgi püstitamine polnud kooskõlastatud kohaliku võimuga. Risti püstitamise ajal oli kokkutulnuid 30 ringis. Tänaseks on vallandatud ka külanõukogu esimees, kelle süüks, et lubas mustata partisane.

Inimesed on ettevaatlikumaks muutunud. Sündmustest 300 meetri kaugusel on küla pood. Kaupmees polnud aga ristist midagi kuulnud, nii ta väitis. Seevastu mustikaid müüma tulnud mees teadis rääkida, et peale risti kõrvaldamist, olid paar ööpäeva miilitsad valvanud, et ei toimuks omapäi uut aktsiooni… aga seda ei juhtunud.

1 kg marjade eest saab korjaja pudeli õlut. Mees arvas, et seda on vähe.0,5 liitrit maksab 3000 rubla, aga eelmine aasta oli mustika kg eest makstud 5500 rubla.Mina marju ei ostnud, küll aga ilusaid suuri tomateid. 3 kg maksis sama mis 2 liitriline tomati mahl 6600 rubla ehk 25 krooni, Vene juustu kg 58 ja liitrine tetrapkendis piim 3,2% 5 krooni. Kui juba rahast juttu, siis lisan reisi kõige olulisema: bensiin A-98 hinnaks on 13 krooni. 3 krooni tuleks odavam, kui võtta A-95, ent kõrgema oktaanarvuga bensiini kasutamine on ökonoomsem. Mootor arendab kiirust juba pisemalgi jalavajutamisel. Kütuse väiksem kulu korvab hinnavahe. Et kallimat bensiini solgitakse vähem, võib kvaliteedi eelistus ka pluss punkte tuua.Tõrgeteta mootor on üks reisi edu tagatistest. Nojah, ega ma Eestiski madalat bensiinimarki kasuta ja selle tänuks sõidutab Lada mind vähem kui 6 liitiga 100 km kaugusele ja seda juba 6 aastat.

Metsavennad ehk omad eelistused

Rist külast lahkumisel tuletab meelde kurblugu. Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/96.html

Olin poisipõnn Pillapalus, kui öösel   automaadivalang tuppa tärises. Ema ei avanud metsavendadele ust. Mehed tegid puskariga meelt parajaks ja käisid külades lisa võtmas. Pole reisi peal esimene korda meenutada, kus mehed end puskariga vastutusest vabastasid ja vabadusvõitluse meelel või kättemaksu sõgeduses, võtsid omade pealt matti. Rööviti kaupluseid ja kolhoosikontoreid. Minu kolleeg, Jäneda tehnikumi lõpetanud noormees, ühel korral pääses. Pererahvas peitis agronoomi keldrisse, kui oli kuulda metsavendade tulekut. Kuid mitte kõigil ei vedanud. Metsavendade kuritööst Eestis ei ole sünnis rääkida, selle asemel püüame teiste riikide lugusid uurida ning levitada.


Mäletan algkooli aegu hommikut, kui levis sõnum klassivenna isa surmast. Mind see riivas, isa teema oli minu jaoks tähtis, sest ikka ootasin teda, punaarmeest tuli pisut lootustandev sõnum, et teadmata kadunud. Teadsin ka amnestiast ega saanud aru, miks metsavend vabatahtlikult metsast koju ei tulnud. Aastate möödudes pole targemaks saanudki. Õigemini peaks seda küsima külma sõja aegsetelt raadiohäältelt. Aga kes julgeks USA, meie kiidetud abistaja käest nõuda, metsas hukkunud meeste perekondade kannatuste leevendamiseks kompensatsiooni. Kui ei suutnud lubatud Valget laeva saata, siis heasta petetute lootuse, vähemalt peaks see propagandat tootnud riik vabandust paluma. Sõber riik oleks õpetanud metsavendasid analüüsima valikuid. Kas aastateks sattuda vanglasse, et hiljem olla kodus laste juures. Kas jääda julgeolekutöötajate püssikuulide märklauaks, kui amnestias pakutud tähtajaks metsast välja ei tulda. Vabaduse nime kandvad raadiojaamad tegelesid ennekõike nõukogude riigikorralduse materdamisega, mitte selle kodanike abistamisega, kuidas ellu jääda.

Praegu ehitame endale midagi päästelaeva sarnast. See on Puskarilaev, pole küll Valge, ent peaks käivitama uusi töökohti ja sõidutama turiste nostalgiajooki pruukima. Osa poliitikuid mõtleb, kuidas põlistada puskariajamist, kuidas vägijoogiga aidata maarahvast. Kui ühed loovad puuskulptuure ja väärtustavad meie metsakultuuri, siis teised ajastavad, kuidas teenida metsavendade vabadusvõitluse müügi pealt dividende.

Meenub üks vabadusvõitleja, kelle vaprus võttis söögiisu. Olin noore mehena mitmed kuud Tartus kopsutuberkuloosi sanatooriumis. Üks jändrik tasase loomuga vanem mees minu palatis, kui oli saanud haiguslehe raha ja linnast kangema kraami, muutis voodi lahinguväljaks. Äkki raputas ta kokkupandud käsi, lennutas täristades sülge nagu kuuliprits ja andis aina tibladele valu. Oli mängult püssimees ja kohtunik. Teinekord, veel praegugi, tahame metsavendade omakohut pidada õiglasemaks partisanide omast. Kas see tuleneb nüüd kuradist või jumalast, võta kinni, mina ei usu kumbagi!

Teadmatus teeb vabaks, aga teinekord suunab poliitilisse kanapimedusse. Vargapoisse, kes metsas redutasid, nähti hiljaaegu kangelastena, kuna olid kättesaamatud nõukogude miilitsale. Näeme seda mida otsime, mitte aga kogu tõde.Meil on piinlik endale tunnistada, et USA ei tegelenud eestlaste abistamisega, vaid külma sõja õhutamisega ning metsavennad olid selleks sobivaks vahendiks. Lihtsaim valik mida uskuda on neil, kel lühike mälu, või oma vanuse poolest ei saagi midagi sõjaajast ja sellele järgnenust meenutada

Sõidan looma nimega linna poole. Veel 80 km.

Babruisk ekh  järjega Stalini juurde

Kella kuueks oli kali otsas.Parajasti luges näitsik raha, kui lootsin end palavusest turgutada.

Koos nõukogude korraga lõppes Eesti tänavatel vaadist kalja müük. Et valgevenelastel pole tarvidust tunnistada euronõudeid, joovad nad, kahjustamata oma tervist, lahtist kalja. Kahju, et ei jõudnud nostalgilist jooki proovida, küll aga jäädvustasin kaljanõu. Pool liitrit kalja oleks saanud 800 rubla ehk 3 krooni eest.Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/95.html

Tagaplaanile jäi õigeusu, rahvasuus Valge kirik, millest edaspidi pikemalt.

Linna läbival Dnepri lisajõel Berezina, mis oli varjaagide üheks veetee osaks, tegeleti juba 1000 aasta eest kala- ja koprapüügiga. Linna nimi Babruisk ( vene keeles Bobruisk) on tuletatud sõnast babjõr, mis tähendab kobras.

Praegu lubatakse Valgevene jõgedes kopraid püüda oktoobrist kuni aasta lõpuni.

Linnas alles vaid 2 kobrast. Üks seisab, teine pandi istuma. Monumentide kõrval armastatakse fotografeerida. Istudes saab pildile jääda Gastello tänaval, maja nr 6 juures.

Esimest korda on linna  mainitud 1387  aastal. Enamus aega  valitsesid siin Leedu vürstid ja Poola-Leedu  ühisriik (Rzeczpospolita). 16 sajandil, laastasid  linna tatarlased  ja ukraina  kasakad. 19 sajandist jäi linn Venemaale. Vene Impeeriumi  läänepiiri kaitsmiseks ehitati  Babruiski kindlus, mille seinad on kuni 10 kivi paksused ega olnud purustatavad tollaja suurtükiväele. 1812 aastal, nelja kuu jooksul ei suutnud Napoleoni  väed seda vallutada. Niivõrd kuidas kindlus kaotas oma strateegilise tähtsuse, kasvas tema poliitiline osa. Kasarmutes  kandsid karistust dekabristid,  eri aegadel on seal hukatud tuhandeid inimesi. Teises  maailmasõjas  kindlustus osaliselt hävis. Praeguses seisu pole seda huvitav pildistada.

Babruiski ajalooline mälestusmärk saab aga aastate jooksul  atraktiivsemaks. 20 aastaga on kavandatud kogu kindlustuse  kompleks restaureerida, 5 aastaga kindluse  siseruumid.

Babruisk nimetati ümber  Stalini 70 sünnipäeva auks. Linn kandis  Stalinski   nime kuni 1961 aastani, kui palsameeritud  Stalin maeti Moskva mausoleumist Kremli maamulda.


Meenub komandeering Moskvasse rahvusvahelisele fotonäitusele. Loomulikult tekkis Punasel väljakul soov minna mausoleumi. Kuid üle väljaku looklevat pikka järjekorda vaadates, tundus see võimatuna. Võtsin fotokotist aparaadi. Kaamerale oli küll vene keeles kirjutatud Start ent lootsin, et miilitsad nimetust ei märka ega pea mind oma turistiks. Minu trumbiks oli, et pildimasin ei sarnaned nõukogudemaa klassikalistele peegelkaameratele. Sellel oli objektiivi kõrval mitme sentimeetri kõrgune metallihelkega päästik ja andis aparaadile tavatu ilme. Paarkümmend meetrit enne mausoleumi sisenemist palusin miilitsalt, eesti keeles, luba järjekorda astuda. Kordasin mitmel korral mausoleumi nime.Katse toimis! Korravalvur tegi mulle ruumi ja sain pildistada kuni ukseni, siin näidati aparaadi peale ja katsin objektiivi. Mausoleumis oli hämar.Palsameeritud parteijuhid olid valgustatud punaka-oranzika valgusega.Stalin oli nagu õhku täis, turske näo ja pruntis söjaväevormiga, käed rusikas. Lenin aga kõhetu ja pisike, üks käsi justkui tahaks rusikasse minna, teine mitte. Kui Moskvast koju jõudsin, oli Tallinna vaksali eest Stalini kuju kadunud, ainult märjad puulehed postamendil reetsid endist asukohta. Jah, uued tuuled puhusid, ent mitte hirmutavalt, pigem saladuslikult. Olin 19 aastane ega kartnud halli huntigi. Huviga lugesin NLKP 22 kongressi otsuseid, algas nn suure juhi nime kustutamise periood. Ootasin midagi uut. Märkasin, et olles kursis poliitiliste otsustega ja uurides kes ja mida NLPK kongressidel, pleenumitel kõneles, muutusin julgemaks, hakkasin endast vanematega vaidlema. Sellest tekkis nagu tarvidus ise poliitika vallas kaasa rääkida, püüda osaleda otsustamise protsessis. Aastate möödus selgus, et jäin vaid mööbliks otsustajate ruumis, kui sedagi, sest otsused olid juba selleks ajaks valmis, kui neid rahva sekka puistama hakati.


Aga nüüd tagasi olevikku.Praegu on Babruiski linnas üle 200 tuhande elaniku, kõige rohkem valgevenelasi, teisi rahvuseid alla kolmandiku. 100 aastat tagasi oli linnas juute üle 70%, nüüd alla 5. Kui 1926 aasta rahvaloendusel oli kogu Valgevenes vaid juute 8%, siis selles linnas 42%. Olgugi, et paljud juudid 1980 aastal emigreerusid, on tunda nende geenide toimet. Linn on mitmepäraselt arenenud. Valmistatakse põllumajandustehnikat, väiketraktoreid ja erinevas valikus rehve. On oma jalatsivabrik, lihakombinaat ja leivatehas. Hästi on edenenud jõetransport, sadam, metsatöötlemine, keemiatööstus ja keraamika valmistamine. Tööpuuduse üle ei kurdeta. Inimesed on lahked ja hoolivad.

”Mõtle, kus on sinu laps õhtul kell 10”, on linna majaseinal plakat ja sama austavas kohas ning formaadis kui reklaamtahvlidki.

Linnas on taastatud mitmeid õigeusu kirikuid. Kirikute ehitamine võidu auks ja hukkunute mälestuseks sai alguse peale 1812 aasta Isamaasõda. Praegu on kogu Valgevenele iseloomulik ehitada kirikuid tähistamaks võitu fašismi üle. Et võit oli suur ja arvukalt ohvreid, on kirikuid ka palju taastatud ning juurde ehitatud.

Nii on Babruiski äärelinnas valmimas Jumalaema Ibeeria pühakuju kirik.

Vaata pilti

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/109.html

Ajaloolise tõuke jumalateenistusteks andis Babruiski kindlus. 7000 sõjaväelasele ehitati kasarmute lähedale ja keset linna mitu kirikut. Linnas on Bobruiski piiskopkonnal 8 õigeusu kirikut. Linna sümboliks on Püha Georgi (Jüri) ehk Valge Kirik, mille nime tuletust juba alul mainisin. Kirik ehitati aastatel 1905-1907 garnisoni kirikuks. 1916 aastal külastas kirikut tsaar Nikolai II . Alates Vene Kodusõjast kirik laastati nagu paljud teised Nõukogude Liidu territooriumil asunud jumalakojad. Purustati kuplid, kellatornid. Moonutatud ehitisest sai õmbluskoda, sõja ajal oli seal saksa autode remonditöökojad, peale sõda söökla ja Lenini nimeline raamatukogu. 1990 aastal tagastatakse kirik usklikele. 1998 aastaks on õigeusu kirik taastatud. Jumalateenistusi peetakse kirikus iga päev, välja arvatud  esmaspäeva, kui sellele ajale ei lange  kiriklik püha. Valge Kirik   avatakse  hommikul  kell 6,  suletakse õhtul kell 9.

Kalinkovitši ausammas ehk ajaloolised missioonid

Babruiskist Poolasse sõites oleks Bresti linnani 420, loode suunas Minskisse 160 km. Minul otsesuund lõunasse ja kaasas lootus leida vapustavaid tõe kildusid. Tean, et ajalugu on neid minu teele jätnud.

Tundub et alates kopra linnast algabki nostalgiline maantee sõit. Olen teel olnud kaks päeva, sõitnud 1500 km ja alles nüüd tuli vastu esimene Ziguli ja üleni punane.Mõnekümne km järel seisab tee ääres sinine, teises külas kohtusin topelttuledes kollasega. Eemal suur kartuli põld, samasuguses kasvufaasis kui mul kodus kevadel võrguga kaetud lapil. Rukis ei ole veel valmis, ent on jõuline, tühikuteta ja puhas.Mais aga kehvakene, madal, alla meetri, kuid tal veel aega kasvada.

130 km sõitu ja jõudsin ligi 40 tuhande elanikuga Kalinkovitši linna (valgevene keeles Kalinkavitšõ, nime lõpus harjumatu õ nagu segab kasutamist). Pioneeride tänav on justkui tõmbekeskus. Ühel pool õigeusukiriku kuplid ja vastas monument ergava punase viisnurgaga. Fotoaparaat kaela ja enne kui päike peitu poeb, kiiresti pildistama. Eemalt tundus, et mingi standardne pealesõjaaegse obeliski punatäht üle värvitud, ent uudistama ajas asukoht. Ikkagi keset linna ja haljastus justkui pidulik ülikond rätsepa nõelasilmast. Esmapilgu reportaažlikust pildistamise soovist kasvas põhjalikum tutvus.

Mälestusmärk avati 2004 aasta suvel. Monumendi tumedam ja heledam sambakaar on üksteisele vastandund, tähendamaks head ja kurja.Üleval, keskel paiknev viisnurk, sümboliseerib sõdurit, kes reguleerinud jõuvälju: helgemal poolel on suurem mõjuvõim kui tumedal . Obeliski heledama külje tõusunurk harmoneerub eemalseiva kellatorni katusega. Vaata pilti!

http://photoclub.by/work.php?id_photo=35561&id_auth_photo=1771#t

Mälestusmärk on pühendatud, meie kõnepruuki appi võttes misjonäridele ehk kohalikus tähenduses sõduritele-internatsionalistidele, kes hukkunud õigluse eest väljaspool riigipiiri. Nagu meie riik, nii Valgevenegi, vaatamata teinekord kujunenud sisule, ei nimeta oma sõdureid okupantideks. Nii meil kui neil on positiivne ellusuhtumine ja oskus anda sündmustele patriootine vorm. Afganistanis hukkus 5 Kalinkovitši rajooni noort meest. On austav, et mälestusmärk asub uue Jumalaema Kaasani Ikooni Kirik kõrval. On tähenduslik,et Valgevene iseseisvumisega kasvas inimeste tung kirikuisse. Kõik soovijad ei mahtunudki enam ära. Usklike algatusel ja kohaliku võimu heakskiidul otustati ehitada suurem kirik endise hukkunud Püha Nikolai kiriku kõrvale.Raha annetasid eraisikud ja firmad. Kaasani pühakuju kirikut ehitati 3 aastat, valmis 1993 aastal.

Ajaloolises lõikes on Kalinkovitšis viimase paari sajandi jooksul kirikuid enam hävinenud kui jõutud juurde ehitada. Kliima muutused, katastroofid, purustused… seda õnnetuste jada peame vääramatuks jõuks. Kuid kuidas nimetada möllu, mis kirikuid hävitab?

 1857 aastal valmis Kalinkovii asulas esimene kivist
õigeusu kirik, mis ehitati laguneva puidust kiriku kõrvale. Valminud  

Püha Nikolai kirik, ühe suure ja nelja väiksema kupliga,

oli aastakümneid  küla uhkuseks: kõrgus 7 meetrit,

põhiplaan 10,6×9,6 m2, põletatud tellistest seinte

paksus 0,93 m. Teadaolevate andmete järgi eraldati

ehitamiseks  ligikaudu   10 tuhat rubla.Võrdluseks

olgu teada, et  1 gramm kulda maksis  0,83 rubla  ja

lihttöölise palk 14 rubla kuus.Seega oli ehitamiseks vaja

60 töölise aastapalka või 12 kg kulda. Tervikuna olukord Venemaal

ei olnud just kulla säraga. Sankt-Peterburgi maaviljeluse

instituudi  professor  A. N. Engelhardt tõdeb, et kui talupojal

sureks sama ohtralt noorloomi kui peres lapsi, oleks võimatu

karja pidada. Kvaliteetne teravili läks ekspordiks ja viina

tootmiseks. Maarahvas oli nälgimas. Sajandivahetusel,

tulenevalt halvast toitumisest, sobis kolmest noormehest

vaid üks armeesse aega  teenima. Vaesus viis osa

rahvast õigeusust maapealsema ideoloogiani.

Kommunism lubas paradiisi konkreetses elus,

mitte taevas. Unelmate ühiskond lubab igale

inimesele  maapeal hüvesid vastavalt tema vajadustele,

mis tagatakse, kui iga isik võimetekohaselt tegutseks.

Ent võimete arendamise  asemel nagu tervislik eluviis,

enesetäiendamine ja  õppimine, haarati kinni  ka

täna lupeetavast  taktikast, mis  on vaenlase otsimine.

Kommunismi ehitamise üllas idee nulliti juba eos, kui piirati ühtede inimeste vaimseid vajadusi uskuda Jumalat.

Võrdsuse ja vendluse asemel peeti uskumatuid priviligeeritumaks kui usklikke  inimesi.Vaimulikud kuulutati rahvale vaimupimeduse jagajateks. 1918 aasta dekreediga lahutati kirik riigist. Siin pole midagi taunitavat, kui sellele ei oleks  järgnenud  kiriku vara ja maade konfiskeerimine.Proletariaadi diktatuur ei tunnistanud erinevate omandivormide ja ideede koos eksisteerimist. Sellest taktikalisest sammust alates hakati saagima  kommunismi strateegiat, mille oksal parajasti bolševike juhid Lenin ja Stalin  istusid. Surve kirikutele kasvas kolhooside moodustamise aegu. Kirikud pidid jumalateenistuste pidamiseks riigile maksma. Sadu aastaid oli Venemaal  makstud kirikutele kümnendiku osa riigi tuludest. Proletaarlaste ajal mitte. Vastupidi, kui tekkis maksuvõlg, pühakoda viivitamatult suleti. Kohalik linnavõim ja komsomolid  korraldasid  kirikuvastaseid kampaaniaid. Uskumatud sundisid usklikke vabatahtlikult kirikuid sulgema, neid andma klubide või  koolide  kasutusse.

Tänapäeva Valgevenes pole stalinismi ohtu. Nagu igas riigis, nii ka siin, tuleb karta inimest ennast. Riik manitseb oma kodanikke hoolivusele ja sallivusele. Linna sõites tabasin põdrapea, kes kutsub säästma elukeskkonda. Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/111.html

1926 aasta suvel toimus
Püha Nikolai kirikus kaklus.

(Monumendiga pildilt näeme kiriku säilinud osa, punane kivist maja,

uue kiriku ees, kellatorni kõrval.)  Kolme inimest pussitati, 2  said

surma. Tulistades haavati vaimulikku. Juhtunust nördinud  inimesed

kogusid  annetusi.  Lõpuks kirik ikkagi  natsionaliseeriti ja

kuni Saksa okupatsioonini asus  seal kohalik pangakontor.

Sõja ajal peeti kirikus  jumalateenistusi. Peale sõda

jällegi uskumatute kastutuses: täitevkomitee

ja  1960 aastast lastehaigla. Aastate jooksul

on hoone ümberehitatud.  Punasest kivist hoones

ehk  endises Püha Nikolai kirikus, asus

pildistamise aegu noorte tehnikahuviliste maja.

Huvitava ajalooga oli Püha Mihhaili kirik, linnast mitte kaugel, Domanovitši külas. Veristes lahingutes Napoleoni vägedega, tõotas vene ohvitser võidu korral ehitada kirik. Kapten Ivan A. Mihailov täitis lubaduse. Oma kulu ja kirjadega ehitatud puidust kirik valmis 1817 aastal. Langenud seltsimeeste mälestuseks ja võidu auks kaunistati altar kuldkirjaga «1812». Valgevenes rajati tol perioodil 20 aasta jooksul 20 kivist ja 70 puidust õigeusu kirikut. Tagasilöök tuli nõukogude korraga. Ateistlikus riigis määrati religioon väljasuremisele. Algas pühakodade sulgemine ja vaimulike tagakiusamine. 1930 aasta märtsis suleti Domanovitši külas vene ohvitseri ehitatud Püha Mihhaili kirik. Vahetult peale sulgemist saatsid kaks koguduse liiget Stalinile telegrammi, et kirik antaks usklikele tagasi. Kuuldused sellest käisid kiiresti üle maakonna. Järgmisel päeval kogunes kiriku juurde üle saja koguduse liikme, enamjaolt naised, kes valjuhäälselt pahandasid kiriku kellade mahavõtmise pärast. Kohalikud võimumehed ja linnast kiirelt saabunud täiendus, pidasid kogunemise algatajad kinni ja sundisid neid kirjutama Moskvasse uut telegrammi, seekord kirikust loobumise kohtaNaine kes esimese telegrammi saatis, keeldus allkirja andmisest. Selle vapra naise edasine saatus on teadmata. Mõne aasta möödudes kirik täielikult hävitati. Praegu laiuvad seal kolhoosi põllud.

Tänaseks on Valgevene usklike  riik. Pooled  Valgevene kodanikud  on  uurimuses vastanud
“Jah, ma usun Jumalasse.” 27%  kodanikest on tunnistanud,
et religioon mängib nende igapäevaelus tähtsat osa,
meie eestlased, vastavalt Gallupi tulemustele,  vaid 14 protsenti.

Riik on valinud rahvust ühendavaks ideoloogiaks religiooni. President Lukašenko on rõhutanud, et ainult kõigi religioossete
kogukondade ja riigi koostöös suudab Valgene kaasaegse maailmaga sammu pidada.
Valgevenes on kaotatud kirikumaksud ja ükski usklike ühendus ei pea tasuma maamaksu.

Sõitsin edasi Ukraina poole.

JÄRGNEB