Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 8. viiv


Poltaava ehk  kokkupuude rahvuslusega


Huvist  arendada suhteid Rootsiga  ja rõhutamaks Ukraina riigi ajaloolisi  püüdeid iseseisvusele,  oli Ukraina presidendil  ja valitsusel  kavas püstitada Poltaava lahinguväljale Karl XII ja hetman Mazepa  ausambad. Ajaloo tõlgendamine sarnaneb teinekord pingpongile. Kui ühest servist  tuleb võidupunkt  Peetri poolehoidjaile,  siis teine pool krapsab  plusspunkti   Karli kaotusest. Tark  poliitik leiab endale alati publiku, kui põlvkondade  vahel osavalt ajaloopalli põrgatada. Nõukogude ajal kaitsti teaduskraadi Venemaa positiivsete, nüüd vastupidiste  mõjude  leidmisega.   Soov silma paista on inimloomusele sama oluline kui kustutada  tühja kõhutunnet.

Rahvustunde puhangu  aegu kihistus    Ukraina samaviisi, kui meie oma klaaskehast monumendiga  Vabadusväljakul. Eesti  parlamendil  ei olnud  probleemi rist püstitamisega, saadi otsustada   rahvalt luba  küsimata. Poltaavas, Ukraina  vabaduse võrdkujuga, on veidi teistmoodi läinud.    Poltaava lahingu 300 aasta möödumise ehk Ukraina iseseisvuspüüdluse  aastapäeva tähistamise ajaks  ei täitunud presidendi  soov. Linnapea  tahab, et kuju saatuse peab otsustama rahvaküsitlus, mitte presidendi või valitsuse soov.  6 meeri kõrgune hetman Mazepa monument ootab kuskil oma paigaldamist. Kahtlemata on kujule tervislikum, kui teda varjusurmas hoitakse, et ei korduks kanamunadega loopimine nagu oli Krimmis. Ukraina eelmine president hoiatas enne  hetmani  näopildiga rahatähe välja andmist, et rahvas pole Mazepa  mõistmise osas veel ühtmoodi küps ja pidas hetmani tähtsustamist varajaseks. Samas on  isegi Puškini büsti  rüvetatud. Ühelt poolt  süüdistaks  klassikut, et ta on ülistanud Peetrit  ja  Poltaava lahingut. Teiselt poolt pahandatakse, et  Puškin on   kujutanud hetman  Mazepat mitte Ukraina  rahva patrioodi ja  vabadusvõitlejana,  vaid  auahnena ja riigi reeturina. Nii  Puškini poeemi „Poltaava“, kui ka Poltaava lahingut  ei suudeta kõrvutada  Puškini elueal valitsenud  tõekspidamistega, vaid mõistetakse täna ennekõike oma ninaotsa järgi. Mida ei saa määrida  värvipurgist, korvatakse kirjandusest.  Voltaire  kirjutatud Karl XII eluloost on leitud, et nooruses oli Mazepal  armulugu ühe Poola üliku naisega. Kui armastatu mees sai sellest teada, käskis ta siduda Mazepa jalgupidi metsiku hobuse järele. Et loom oli Ukrainast pärit, lohistas ta kinniseotu    pool-surnuna   sinnakanti. Kohalike   talupoegade  toel Mazepa kosus. Reididel tatarlaste vastu,  eristus tema tarkus. Kasakate nõudel, andis tsaar Mazepale hetmani tiitli. Tuleb ühtäkki meelde, et Eesti põllumajanduse muuseumis säilitatakse Hetmani skeletti, kes oli Poolast toodud  täkk. Tuleb välja, et üks  hetman  on väärtustanud   Ukraina iseolemise,   teine Hetman, omaenda  tõugu .

Tähistamaks 300 aasta möödumist, korraldati  27. juunil 2009  Poltaava lahingupaigas kasakate vaatemäng. Kasakad võitsid nii Peeter I kui ka  Karl XII vägesid. Poltaava lahinguväljale tulnud turistid olid ajaloo pingpongist üllatunud. Samal päeval, ajakirjanikega vesteldes, ütles Rootsi suursaadik, et ajalugu ei saa käsitleda objektiivse teadusena, sest inimeste arusaamad pole sarnased, ning igaüks meist tajub sündmuseid  erinevalt. Ta märkis, et Rootsi kaotust võib vaadata teatud määral kergendustundega. Vaevalt oleks Rootsi täna heaoluriik, kui Karl XII oleks võitnud  ja laiendanud  suuresti  riigi piire.

Rotund    ehk  varjuk  Amandus Adamsoni  kujule

Poltaava lahingus kõigi osapoolte langenute austamiseks on püsti pandud kupliga  ümarehitis. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 360kb+_8381

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13731215&size=o&album_id=244171

Rotund on võitlusvälja lähedal ja kannab rootsi-, vene- ja ukraina keelseid lepitussõnu: „Aeg haavad parandab.“ Igal  sambal on värviline mosaiik sõdinud  riigi lipust.

Kui Rootsi suursaadikut pigem  rõõmustab kui kurvastab Poltaava lahingu tulemus, siis mitte Ukrainat. Hetman Mazepa  on kangelane!, on lugeda  kasakate väljaannetest. Kasakate sõjakus oli teada ja tuntud.  Olen Poltaavas olles endalt mitmed korrad küsinud, mis oleks saanud, kui Mazepa olekski võitnud. Ei usu, et Ukraina  hetman või tema järglased oleksid piirdunud ainult Dnepri kallaste kasakate ühendamisega.  Ajalugu näitab, et tiibade siruulatuse kasvades, tahab kotkas ka kõrgemale lennata.  Suurele riigile ei jätku nagu ruumi ja vaja aina rammustada võimu ja minna oma  sõjajumalanna puduaari küsima: peeglike, peeglike, kes  on kõige vägevam siin ilma peal.

Praegu on ajalugu ära märkinud Peeter I võidu. Rotundi taga asub Poltaava lahingumuuseum  Peeter Suure  skulptuuriga. Sissekäigu ees on mitmed külastajad roninud ja võrrelnud, mitme sentimeetriga väepealikule  kasvus alla jäävad.  Eesti skulptori Peeter I elussuuruses tööd on mitmeid kordi värviga üle kallatud. Aeg on selline. Ka meie peaminister on Peeter Suurt teistmoodi hinnanud, kui Amandus Adamson 1915 aastal, mil skulptuur valmis. Täna pole see meeleolu, mil 1950 aastal Adamsoni töö Poltaava lahingumuuseumi ette paigutati. Ainult fakte ei saa kallutada, et  2,04 meetrine  Peeter, 28 aasta vanuses, võitis endast 10 aastat nooremat ja kasvus alla jäänud Rootsi kuningat.

Ukraina mälestusmärgid ei saa veel rahus elada. Rotundi ligidale jäi paigaldamata, nagu Mazepa kuju, nii ka  Karl XII büst, mida Rootsi valitsus oli kinkinud. Poltaava linnavalitsuse otsusega paigutati Karl

vähem märgatavale kohale, linna keskele asuvasse koduloomuuseumi ühte saali.

Kui ajaloo sündmuste hindamist tehakse pelgalt  poolt või vastuhäälte  kaalumise meetodil, pole võimalik saavutada üksteise mõistmist. Sama ka perekonnas, kui üksteist ei austata, vaid surutakse enamuse tahtega kuuletuma.

Ei jõua enam Dnepril paikneva linnani. Leian ühe küla lõpus laia teekäänaku. Hommikul peaks lehmakari siit mööduma ja mind üles ajama, kui ise ei taipa.

JÄRGNEB…

Leave a Reply