Spidomeetris   2600 km ,   5 öö autos

Ärkasin enne karjast. Vett  ja kohvi jätkus.

Üle Dnepri ehk Krementšugi sillad

Sõitsin lõputuna näivale sillale, alles paari km järel  paremale  keerates, sain peatuda. Ja kohe läks kiireks,  kuulsin nagu rongi liikumist, kuid näha polnud midagi. Vaevu jõudsin silla alumiselt korruselt midagi pildile jätta. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726553&size=l&album_id=244075

Kui hetman Mazepa tahtis Dnepri vasak- ja paremkalda poliitilist ühendamist, siis raudteesildade  ehitaja  polkovnik Amand Struve sai ülesandeks lahendada see majanduslikult. Harkivi ja Poltaava suunast Krementšugisse  jõudnud  transport  pidi jääma    Dnepri vasakule kaldale. Musta mere poolt tulev raudteeliiklus ei saanud Dnepri paremalt kaldalt kaugemale. Sild üle Dnepri jõe valmis 1872 aastal ja oli pikim, mida sõjaväeinsener oli seni ehitanud.  Raudkonstruktsiooniga talasild oli  962 meetrine, koosnes 12 fermist ja toetus otstes kahele alusele ning oli ehitatud  raudteerongide ja jalakäijate tarvis. Raudfermidest sild kujutab vastupidavuselt kraana noolt, mis ühendatud justkui suurematest ja väiksematest kolmnurkadest, millel  terasprofiilist  küljed.  Sõrestik on kerge aga tugev. Sild toetus ja toetub praegugi  tugevale kivimirohkele  aluspõhjale, milleks on meile juba  Poltaavas tuntuks saanud  Võidusamba materjal. Insener Struve ehitis oli sedavõrd täpne ning kvaliteetne , et möödunud sajandi sõjapurustes hävinud silla ennistamisel   kasutati tema ehituslahendusi.

1949 aastal  raudteesild taastati ja ehitati juurde ka  teine  korrus. Sildade ehitamine sai justkui  traditsiooniks. Peale sõda rajati  Krementšugi linna (vene keeles Krementšuk) sillaehituse tehas. 8 aasta jooksul  valmistati metallkonstruktsioonidest ligi 600 silda, ehitati viadukte ja kuni 80 tonnise tõstevõimega kraanasid. Kui sillaehituse vajadus vähenes kvalifitseeruti autotööstusele. 1959 aastal alustati raskeveokite tootmist. Krementšugi  auto, rahvasuus tuntud KrAZ , toodangut  müüakse ligi 60 riigis

Üks pikemaid, kus samuti raudteerongid alumisel korrusel sõidavad, on Öresundi  sild  Taani ja Rootsi vahel. 2000 aastal avatud 7600 meetri pikkune sild  ripub  vaiadel ja on  mereveest 200 meetri  kõrgusel.  Elamusliku sõidu eest tuleb  autojuhil  tasuda  30 eurot.  Rippsildade isaks peetakse endiselt aga Jaapanis 1998 avatud Akashi-Kaikyō silda. Üle 36 km pikkune hiiglane ehitati üle Akashi väina Honshu ja Shikoku saarte vahele.

Siirdugem tippsaavutustest   tagasi välimuselt  tagasihoidliku Krementšugi silla juurde, mis koos kaldaehitistega on 2 km pikkune, ent jääb alla Kiievi sillale üle Dnepri.

Praegune silla läbilaskevõime ei rahulda rahvusvaheliseks trassiks saanud vedusid. Plaanis on ehitada võimsam. Pole veel otsustatud, kas ehitada tunnel vee alla või sild üle jõe. Sild  maksaks 1 miljard, tunneli ehitamine kuni 700 miljonit eurot. Poltaava kuberner  loodab, et 10 aasta jooksul, mis  hiljuti     remonditud silla garantiiaeg lõpeb, peaks  uus liiklusühendus valmis olema.

Meenutagem siinkohal Eesti sillaehitajaid. Ükskord, kui  saarte ja mandri vaheline püsiühendus ei olnud veel tuliste vaidluste asi, tahtnud juba  Vanapagan Virtsust Muhumaale silda teha. Asi takerdus ehitusmaterjali taha. Praegu,  eurorahadega saaks nagu  materjali, aga pole sedavõrd ühismõtlemist, et nii laeva- kui autoomanikud  kasutoovust  leiaksid. Poolehoidjaid  leiaks, kui seda silda saaks  ühetükis üles tõsta, et ei kahjustuks roheliste mõttevool kalakaitsest.  Ent tõstesildade osas on meil isevärki kogemus. Kui nõukogude ajal Pärnu jõel kesklinna suunduva suursilla  klapp esimest korda üles tõsteti, siis jäigi see avatuks kuni tank oma  raskusega alla kallutas.

Dnepril on raudteesilla ülestõstetav osa vastu pidanud nii nõukogude kui ka Ukraina korrale. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726559&size=l&album_id=244075

Foto autor on Igor Chornukha, kes elab  silla läheduses ja emailiga  pildi saatis.

Avatava sillaosa  alt sõidavad kuni neljakorruselised ja  üle 100 meetrised alused. Kruiisilaevadel saab puhata Kiievist Istanbulini, teha paaripäevaseid vahepeatusi Odessas, Sevastoopolis ja Jaltas. Kahenädalane, odavaim laevasõit  läbi Ukraina,   280 huvireisijaga  ja mõne peatusega Mustas meres,  maksab 800 eurot. Luksusliku  kajuti eest kordades rohkem. Kuni  50 reisija jaoks on võimalik rentida ka omaette jõelaev. Igatahes  Krementšugi silla tõstemehhanismil  on piisav ressurss, et  lasta kõigil soovijatel mööda Dneprit loodust nautida, iseasi, kas reisihuvilistel endil jätkub rahalisi ressursse.

Loomulikult on masu  ajal  säästlikum matkata autoga, selles  ööbida ja kõikelõpus  veel dieeti pidada. Ja pealekauba, kui mungad paastuvad kõigevägevamale mõeldes, siis miks ei võiks sina seda   euro ootuse ja lootuse

nimel teha.

JÄRGNEB…

Posted on January 7th, 2010 by Aleksander Kaasik
Filed under: Ajalugu, Fotograafia, Mälestused, Reisikiri