Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 4. viiv

Eelnenus oli juttu hirmust punase värvi ees ja reisimist piiranud olust, ent see pole möödanikust peamine. Nõukogude poliitika põhitunnuseks oli üheparteilisus, mis oli põhjus, miks ei saanud võrsuda demokraatlik riigikorraldus. Jõudsime üle Dnepri Ukraina noorimasse linna.

    Tšernigiv ehk atraktiivsed kirikud ja kuplid

Et plaanisin Tsernigivisse sõitu, vaja osaliselt korrata tuldud teed ja siis 60 km marsruudil M-01.

Kole lugu, jälle rikkusin liikluseeskirju! Enda arvates olin juba ammu ammu külast väljas ja sõitsin rahulikult 80. Praegu näen, et küla alles lõppes. Siinsed külad on väga pikaks veninud. Õnneks ei olnud miilitsat platsis. Ees sõitva masina kiirusega oli hubane ühineda.

Tee ääres lähevad heinalised lõunale. Jõudsin mõne momendi pildistada. Hobune oli kammitsas ja juba söömas, aga trakoriveokile hanguti veel heina.

Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134076?page=0

Tšernigiv (vene keeles Tšernigov) võttis mind vastu kahe poisiga. Müüsid teeääres kohvi ja teed. Vat kus pandud äri püsti, kaubelda lahustuva kohvi ja teepulbri pakkidega. Küllap on siis nõudlust ja tarbimise kommet!

Künka otsas viie kaheksanurgelise tornidega, helklevate kullatud kübaratega Püha Katarina kirik. Lumivalged seinad ja rõhutatult vertikaali suunduvad, mis on Ukraina barokse arhitektuuri ilus näide. Valmis 1715 aastal ja on pakkunud algselt ka sõjalist kaitset.

1933 aastast on usklikele suletud. Ent pole traditsioonilise nõukogudeaegse saatusega, vaid vaatamata natsionaliseerimisele, on kirik oma algupära tänaseni säilitanud. Kui kiriku ees pole mässumeelseid usklikke, on seal väga head pildistamise võimalused. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134088/?page=0

Ukraina territooriumil tegutseb Vene Õigeusu Kirik ja Ukraina Õigeusu Kirik . Mõlemad peavad end Katarina kiriku õigusjärglaseks. Tšernigivi oblasti kuberner oli andnud kiriku Kiievi patriarhaadi kasutada, ent Moskva patriarhaadi toetajad pole sellega päri. Peale mitmeid protestiaktsioone on kohus otsuse peatanud. Kirikus pole seni ükski kogudus saanud jumalateenistust pidada.

Moskva patriarhaadi toetajad panid kevadel kirikuesisele platsile protestimärgiks üles suure telgi, improviseerimaks õigeusu kirikut. Kiievi omad ründasid seda gaasipõletitega. Praegu on Katarina kirikus muuseum. Olgugi, et on üks jumal, ei taha vene õigeusu kirikukogudus ühineda ukraina õigeusklikega. Et Moskva patriarhaadil on Tšernigivis mitu korda enim kirikuid kui Kiievi patriarhaadil, ollakse ennem vastasseisu kui leppimise poolt. Kiriku ümber korraldatakse jumalateenistusi ning käiakse päris kirikusse pääsemise nimel 8 aastat kohut.

Kes juba suureks kasvanud, tahab pigem vägevust juurde, kui sellest loobuda.

Suursuguseim ehe linnas on Püha Kolmainu katedraal. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134078/?page=0

Kirik valmis 1695 aastal, mida rahaliselt toetas Ukraina hetman Ivan Mazepa. Hetmani toel ehitati Ukrainasse üle 20 kiriku. Ja siiski pandi ta kirikuvande alla. Nimelt pidi Ukraina kasakate juht, Peeter I plaani kohaselt, ründama Karl XII vägesid. Ent Mazepa nägi tulevikku ilma Venemaata ja lootis, et Rootsi kuningas soosib teda iseseisva Ukraina kasakate riigi loomisel. Poltaava lahingus sõdis Mazepa rootslaste poolel. Peeter I käsul hakati hävitama kõike, mis meenutaks reeturiks kuulutatud Mazepat. Hetmani isikut kujutavate materjalide hävitamist jätkasid järgmised vene valitsejad. Tänaseks pole Mazepa välimusest säilinud tõepärast pilti.

Tulenevalt vaatevinklist, kas Ukraina peaks olema sõpruses Venemaaga või hoiduma Lääne suunas, on Hetmani reeturiks nimetajaid ja tema pooldajaid. Urkaina president ülistab Mazepat ja see on tema õigus. Tänaseks on Tšernigivi linna paigaldatud mälestusmärk Hetman Ivan Mazepast. Valgest marmorist sammas

seisab ühe vanima Ukraina kolledži ees, mis rajati Mazepa rahadega.

Püha Kolmainu katedraali ja ka linna panoraami on hea pildistada ülevalt kellatornist, mis 58 m kõrgune, avatud kell 9 kuni 17, sissepääs 2 grivnat. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134077/?page=0

    Väikese kiirusega  ehk toonekurgede vaateväljas

Muljetavalav on Dneprist vasakule jäävast lisajõest ülesõit. Pikaks ehitatud silda pidi sõites esialgu ei oletagi, et ees on veekogu. Kui sillakaared hakkavad paistma, siis on nende all näha ka Desna jõge. Paremale jääb teine raudteega sild. Kahju, et sillal ei saa peatuda ja avarust nautida. Jõgi algab Smolenski kõrgendikult, vett kasutatakse ka Smolenski aatomielekrtijaama tarbeks ja suubub Kiievi linnas Dneprisse.

Kiievisse oleks 30 km. Kuid ringteelt keeran marsruudile E-40, Harkivi suunas. 2 rida ühes suunas ja samamoodi vastu, aga sõita eriti ei saa, ikka need järjestikku külad, patuga pooleks lubad autole 60.Mööda vilksavad mustsõstra ja veel mingite punaste marjadega müügilauad. Suuremate teede ääres pakutakse õunu, tomateid, kurke, tilli ja lilli. Ei hakka sellega tegelema, mul Valgevenest ostetud tomatid ja mahl. Eesti teraleiba jätkub Musta mereni!

Lukoili bensiinijaam. A 98 maksab 7,80 grivnat (11 krooni).Et igas tanklas kõrge oktaanarvuga bensiini ei müüda, tuleb võimalusel paak alati pilgeni täita.

Mammid pakuvad ohtralt kukeseeni. 2 km möödudes uuesti küla…Igav siin ei hakka. 3 kurge takseerivad pesal ümbrust, vist on neilgi põnev elavat liiklust jälgida. Eemal betoonist ja siinsamas puidust, kõrgete aedade ees, istuvad mutikesed, ajavad omavahel juttu ega lase end kurgede kombel liiklejaist häirida. Üks on omaette ja ajalehega, puude varjus. Olen juba viiest kurepesast kilomeetriste vahedega mööda sõitnud. Ühest pesast on neljas end valgusti kuplile sättinud.

    Mälestusmärk ehk hoogtegevus asupaiga valikul

Kurgede rohkus on inspireerinud ausamba loojat. Surnud hinged lendavad! Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134111/?page=0


Mulle tundub, et kaldu asetatud rist mõjub veelgi enam ja nii ta pildile seadsin. Tegelikult on monument maapinnaga risti ja paikneb Kiiev-Harkivi magistraali M-03, E-40 ääres, vahetult enne Borispili linna. Suur, kõrge, seest tühi rist, taeva foonil kurgede tiivasirutustega. Paraku lai magistraal nagu neelab selle mälestusmärgi, müra ei võimalda keskenduda. Tundub, et asukoht on kiirustades paika pandud nagu nõukogude ajal propaganda üritustelgi juhtus. Võta indu maha oma sovetskaja ülekandmisega! Ukraina ülemraada on vastu võtnud seaduse, mis kohustab valitsust jäädvustama näljahäda ohvrite mälestust. Ma pole mälestusmärgi vastu, jutt on asukoha valikust. Et juba kaugelt oleks märgatav ja samas vaikusesse viiv. Praegu sõidad esimese hooga sellest mööda, pead väga täpselt eelnevalt teadma, et kui paistab viit lennuväljale, siis vaja pidurdada, otsida paremale parkimise võimalust, muidu sõidadki mööda. Tagasipöörde kohta kaherealisest, kahesuunaliselt teelt leiad alles linnas ja siis ei jää muud, kui sõidad tuldud teed paar kilomeetrit tagasi, et autot siis nobedasti ausambapoolsele sõidureale seada.

Mälestusmärk avati 26 novembril 2008. Ukrainas suri kolhooside asutamise aegu 1932-1933 põuast, organiseerimatusest ja kolhoosidesse mitte astujate karistamise tulemusel ligikaudu 4 miljonit inimest.

Autotee kära häirib keskendumist, et mälestada ja mõelda, mis oli Golodomor (Näljahäda). Jääb vaid hetk kohtumisest kunstiteosega ja kahjuks mitte midagi enamat, aga võiks, sest materjali on küllaga.

Teame, et Ukraina president on ka Ungaris ja Poolas avanud Näljahäda mälestusmärke. Samas kirjutavad vastased, et kui president edasi ausambaid avab, võib kulutuste rohkusest tulla taas näljahäda. Valitsus on eraldanud 5 miljonit grivnat, et püstitada mälestusmärk Washingtoni. Rõhutatakse, et president püüab Ukraina rahva ühendajaks seada ühised kannatused ja ühise vaenlase nagu Venemaa. Kas on need õelad sahinad? Eks näeme, kuidas senisel presidendil talvel valimistel läheb! Internetis kolajana, kardan tema läbipõrumist. Aga rahval, kelle riik on maailma korrumpeerunute edetabelis, on arvamusi seinast seina. Tegelikult on president öelnud, et mitte praegune vene rahvas pole näljahädas süüdi, vaid seda on eelmine riigikord. Ukraina julgeolekuamet on kandnud süüdlasteks 19 nime. Esimesel kohal on Stalin. Ukraina president on mitmeid kordi suunanud rõhuasetuse stalinismi kuritegudele, see on poliitiliselt korrektsem, kui meie poliitikute kombel samastada stalinismi ja kommunismi.

    Olud pilkaspimedas ehk kentsakas  ööbimispaik

Borispil jäi seljataha. Saab juba veidi rahulikumalt sõita. See oli jube, kuidas linnas liiklus kokku kiilus, iga valgusfoori taga tuli mitmeid minuteid peatuda. Sõidan Poltaava suunas. Tahan jäädvustada esimest mälestusmärki Ukraina Näljahädast ehk Golodomori. Suurel Kiiev-Harkivi trassil on neli erineva kiirusega rada. 2 rida 130, 1 rida 90 ja äärmine parempoolne lubab sõita 70 km tunnis. Iga üks valib tempo oma masina või iseenda seisundi järgi.

Kell varsti pool üksteist. Sõidan niikaua kui silm võtab. Kui kuskil külas mõni vaikne tänav ja valgustatud hoovivärava ees autot mahutav plats, siis sinna jään ööbima. Praegu on rahulik liiklus. Harkovi suunas on 2, aga vastu tuleb vaid 1 rida. Poltaavasse on 280 km. Väga mõnus, kui mõni rekkemees jääb ette, pimedas niikuinii ümbrust ei näe ja teise järel muretum sõit.

Väljas on täiesti pime. Sellest hoolimata on peegelsiledal pinnal mõnus ja lihtne, tuleb vaid jälgida teed palistavat valge joont ja asi ants.

Ent ikkagi on kottpimedas harjumatu. Kodus sõites näed teeäärest kaugemale, siin sõidad nagu suures mustas tunnelis ja teadmatuses kuhu tee viib. Pilti elustavad, siin ja teiselpool maanteed, etteaimamatud valgusepesad. Elamusküllane nägemus ruumis võib eksitada aja tajumist. Kohati tundub, et näen öös kumavaid bensiinijaamasid samas sageduses kui päeval kurepesasid. Teinekord mõni hetkeline pilt jääb su mällu kauaks püsima ja seda pikemalt, mida ootamatum kokkupuude.

Borispilist , peale 20 km, jääb bensukohti aina vähemaks. Mida kaugemale keskusest, seda suurem harvendus. Sõidan 80-ga ja ilma kaitseingliteta. Minu eest on suured autod haihtunud ja ka vastu tuleb vähem. Vormiliselt eeldaks, et kahesuunaline maantee on juba olemuselt omaette klass, kuid paraku 50 km möödumist, enam ei ole. Jäiga olekuga vene auto kõigub. Kodunt välja sõites pole kordagi löökaukusid kohanud, nende vältimiseks on viimane aeg ööbimisele mõelda.

Enne keskööd olen Jagotini linnas. Uudistan. Elektrirong viiks 2 tunniga Kiievisse ja 1 liitri bensiini hinnaga. Soodne sõidupakkumise koht, ent mitte ööbimiseks. Arusaadav, et raudteejaama autoparkla pole sobiv. Surnuaiast mööda, sõidan suure kahekordse maja kõrge betoontara lähedusse. Uhkeldava nikerdustega värav, siin taga vaevalt pätid elavad. Majas tuled juba kustunud, ent aiaäärselt elektripostilt langeb turvalist valgust. Sean end autos ankrusse. Olen valmis kostitama, kui leidub, kellelt auto parkimiseks luba küsida.

Enne magama jäämist tühjendan laptoppi oma peegelkaamera 3 mälukaarti ja laen aku. Kitsukesel majanduslikul ajal on lausa nauding mõelda, et olen 1500 kr kokku hoidnud, kui ei ostnud reisi tarvis Canoni firma akulaadijat. 600 kroonise pingelaadijaga saan auto sigaretisüütajast 220 volti, mis toidab nii sülearvuti kui fotoaparaadi akulaadijat!

    Päevalill ehk päikeselill   vaatab  valguse  poole

Spidomeetris   2000 km ,   4. öö autos


Varahommikul keegi värava taga ei liikunud. Pole parata, õlled jäävad järgmist korda ootama. Veetagavarast sai üks 5 liitriline kanister jälle tühjaks. Suurest Hiina termosest peaks kohvi jätkuma kuni Krimmi jõudmiseni! Samuti jääb vett ka kümbluseks. Väga kindel on sõita kaasavõetud veega. Kui teeääres allikavesi torude mööda pideva vooluna jookseb, saab tühjad veenõud täita. Tavaliselt on need kohad Krimmis ja Taga-Karpaatias. Mujalt ettevaatuse mõttes vett ei võta.

Enne Lubnisse jõudmist koondusid sõiduread üheks teeks. Kell 6 pole liiklus sedavõrd tihe, kui õhtul, pimeda saabudes. On näha suuri masinaid, kus autojuhid kabiinis magavad. Teeääres lai päevalillepõld, õisikud ei ole varajasest tunnist veel päikese poole kaldu, vaid ootel, millal päike keskpäeva poole nihkub ja siis kuuletub kogu põld. Olen Kiievist juba 200 km kaugusel ja maantee Poltaava oblastisse jõudes taas oivaline. Lõpmatuseni sile, muudkui anna valu kuidaviisi oskad. Ainult rehvide sumin, ei midagi muud.

Mäest üles, tõus, teepervel sirgumas päevalilled. Tuletab meelde aega, kui nõukogude teraviljakoormad elevaatorisse sõites olid vilja maha pudistanud ning hilissügisel lõid asfaldi servad orasest rohetama. Nii siinkohal. Ise alla poole meetri, aga kollane õiekate kukil, tõestamaks, et ei jätku siinmailgi koormatele katteid. Kui suurel põllul võttis aega, siis teeäärsed pisikesed õisikud on juba truult päikese poole ehk saanud päikeselilleks. Õis jääb kopeerima päikese teekonda.

Aga kella kaheksaks , vastutulnud hiigelsuurel põllul, on päikeselilled end juba truult energiakandja poole pööranud. Avar vaade ja kuidas saab siin peatamata edasi sõita. Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134112/?page=0

Teen uue peatuse, et kontrollida õiget sõidusuunda. Mett on siinkandis juba mitmel pool müüdud. Ostan, pooleliitrine purk, 22 grivnat (30 krooni). Ent mitte hind pole tähelepanuväärne, vaid 55-aastane „Pobeda“, mis igapäevases kasutuses. Kohe meenus, et minu malepartner oli sellise auto peal Tallinnas taksojuht ja ise oli pärit Ukrainast. Selline pidepunkt siis vana autoga. Sain teada, et veel mõni kilomeeter, siis suunanäidu järgi vasakule ja mäest üles külasse, kus klooster ning suure tornikellaga mälestusmärk.

JÄRGNEB…


2 Responses to “Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 4. viiv”

  1. Aitäh, tore lugemine, aga minu arvuti vähemalt näitab blogi osasid läbisegi vales järjekorras, mistõttu arvasin mitu päeva, et uusi osasid polegi lisatud.

  2. Aitäh, tähelepuna eest. Praegusel hetkel on 5 viivukest reisist üleval, aga järjekorrast ei saa kuidagi aru.Ilmselt on see kujunduse viga. Valisin selle valge, sest laseb suuri pilte üles panna. Olen proovinud mitmeid, ent tahaks nagu enam pildi kvaliteedi väljatoomise võimalust kasutada.
    Teises blogis
    http://aleksander-kaasik.blogspot.com/

    on järjekord paigas, kuid sinna ei ole osanud paljusid pilte lisada ja teinekord ei asetu nad kuhu vaja. 5 viiv oli minu jaoks raske üleelamisega, kui lugesin konnade ja kasside söömisest Poltaava oblastis. Aga pole enam palju, kui paistab Aasovi meri, millega samuti mõned probleemid, ent mitte seotud inimeludega

Leave a Reply