Valdimirid ehk ristiusu materialiseerumine

Kui jõudsin kuju juurde, olin Dneprist juba 60 km kaugusel.

Miilits imestas, miks sõitsin  väljaku äärde, kui suur plats vaid jalaastumiseks. Ütlesin, et lähen teda pildistama. Oleksandrija (vene keeles Aleksandrija) linna  korravalvur polnud küll vastu, ent ei

varjanud imestust, miks just selline subjekt. Lenini huvilisest ta lugu ei pidanud. Väljakul puhus ja midagi keerles   taevasse. Lendlesid kuulutuse ribad. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726581&size=o&album_id=244081

Kohtusin viimati Vladimiriga haridustempli  ees. Siis oli justkui tuuletu ja ei mäletagi sesside ja eksamite aegu kehva ilma. Aastas kuskil kolmel neljal korral sai  Tartus nädalakese oldud. Üks ilusaim periood ja seostub teatud määral ka kujuga. Jah, aga pildistamine ei too tagasi neid töökõrvalt, justkui kingiks  saadud õpihetki, mis lisas argipäevale mõnusat vaheldust. Olid ajad!

Ajaloost tunneme kaht Vladimirit.   Püha Vladimir tõi Venemaale  ristiusu. Teda on ka  Suureks nimetatud. Teine Vladimir korraldas Suureks nimetatud Oktoobrirevolutsiooni. Üritas taevase paradiisi maapeale tuua. Paraku, töö käigus,  veristati üllas kommunismi idee.

Püha Vladimir  oli 10 tütre ja 12 poja isa. Kui üle tuhande aastatagune Vladimir oli viljakas soojätkaja, siis üle  aastasada tagasi Vladimir oli seda kirjasõnas. 54 eluaasta jooksul ta kirjutas 30 aastat, ühtekokku  10 miljonit sõna. See tähendab, et iga tema elatud päeva kohta tuleb üks täiskirjutatud raamatu lehekülg ja veidi enamgi. Kuid inimlikke nõrkuseid oli tal teisigi, mida pole teada Püha Vladimiri kohta. Lenin oli aktiivne riigikukutaja, passiivne pool kahe parteimehe armukesena, armus elukaaslase silme all kenasse naisesse, 5 lapse emasse. Talle on pandud süüks Saksamaa kasuks spioneerimist ja olematu poja isaks olemist. Sahistatakse süüfilisse haigestumises, ebaloogilisuses ja filosoofia mitte tundmises. Kui kahte viimast väidet tõena võtta, siis meie keemiku haridusega peaminister peaks geenius olema. Ja tõesti, viia Eesti töötute armee maailma esiritta ning  see juures ameti kergendust saamata, on suurem saavutus, kui maailmarevolutsiooni plaaninud Vladimiri tulemus. On iseloomulik, et Vladimirite  vead on tulnud päevavalgele alles  peale pealike surma. Seevastu  on meie peamine mees juba ametiajal vigu tunnistanud. Mis tehtud, see möödumas ja  võib kindel olla, et meie valitsus riiki põhja ei lase. Kuid mitte   omadest  vaimuhiiglastest pole jutt.

Eriti tähelepanuväärne on  Venemaa viimane Vladimir. Tema kohta on meie ajakirjandus enam kirjaruumi   tarvitatud kui kogu Eesti  iseseisvusajal  jõuti Vladimir Lenini  kuritegevust ilmutada. Meediaturul on omad eksperdid, kes meid alailma Putiniga hirmutavad. Ja täiesti põhjendatult, me oleme kord sellised valvekoerad, keda pahandab naabrimehe andekus või edu. Pole eriti levinud, et president saaks hakkama ka peaministri ametiga. Küllap saab ta kunagi võimekuse  pealt ordenigi. Iseasi millise ja kellelt.

Püha Vladimiri orden asutati Katarina II poolt. Lenini orden oli  1943–1991 aastatel Nõukogude Liidus kõrgeim riiklik autasu.

Mõlemad   ordenid olid neljajärgulised. http://award.armor.kiev.ua/vladimir/index.html

Esimene asutati 1782 , teine 1930 aastal.

http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/25362

Kui Vladimir Lenin pidas kapitalismi võimalikkust Venemaal vaid osaliselt (sündikaadid riigi kontrolli all  ja  väikeettevõtted ning kooperatiivid  era kätes), siis Vladimir  Putin  aga igas olus. Mida on kahes viimases  ühendavat? Vladimir Lenin elas Saksamaal 15, Vladimir  Putin 5 aastat. Lisaks Putini inglise ja saksa keelele, valdas Lenin vabalt ka  prantsuse keelt. Kui Putin peab inglise keele õppimist  intellektuaalseks  treeninguks, siis Lenin oli inglise keeles nõrgem. Praegune Venemaa valitsuse juht on kahtlematult füüsiliselt oma eelkäijaist tugevaim. Sahistatakse, et sambomaadluse ja džuudo meistril oli  plaanis abielluda endast 31 aastat noorema iluvõimlejaga ja seda eas, mil Vladimir Lenin oli juba elavate seast lahkunud.

Venelased usuvad, et Vladimir Putin  on parim juht riigis viimase 100 aasta jooksul. Vladimiri populaarsus mitte ainuüksi ei ületa Nikolai II ,  vaid levib üle maailma. Ajakiri Time andis Putinile, riigi stabiilsuse  säilitamise ja  tugevdamise eest,  2007  aastainimese  tiitli.

Igasuguseid  edetabeleid koostav äriajakiri Forbes asetas maailma 2009 aasta mõjukate  inimeste esikolmikusse  Venemaa peaministri Vladimir Putini.

Alates ristiusu levitajast ei ole Venemaal kustunud Vladimiri nimi. Muutuvad vaid rõhuasetused. Vladimiri  ordenikandjad on manalas, väheneb Lenini  nime kandjate arv, ent mitte   sõjas langenute autasud ja mälestamine.

Terassõdur ehk langenute mälestus ei tuhmu

Nova Odesa  (vene keeles Novaja Odessa) linna läheduses, 250 km lõunasse sõidu järel, on lagedal stepiväljal kõrge kühm. Koonusjas vorm  viitab tehislikule kõrgendikule ja sarnaneb  Valgevene pealinna lähedal  nähtud kuulsuse künkale (vene keeles kurgan  slavõ). Et külastasin Minski lähedal  mälestusmärki Kurgan Slavõ väga ammu, ei ole sellest ka pilti avaldanud ega palunud Valgevene kolleegidelt ka saata. Kuid pole see mälestis kuhugi kadunud. Stepis paikneval  on ümbruses vähem rohelust. 645 ühishaua mullast kuhjatud kurgaanile on püstitatud päikese käes helklev sõjamees.

Memoriaal avati 8. mail 1975 aastal, tähistamaks 30 aasta möödumist sõjast  ja võitu fašismi üle. Terasest sõdur on mehine ja otsustavust täis. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810805&size=l&album_id=244081

Kas sa märkad, et kujus on liikuvust? On kartmatust ja paeluvat  selgust. See on koht, kus isadel oma poegadega peatuda ja aeg maha võtta. Tungida veidi sügavamale, mõelda miks kuivanud rohukõrtes obelisk üles pandi ja kes on kuju  autor.

Skulptoriteks Juri ja Inna Makušin. Juri Makušin on  Ukraina teeneline kunstnik. Koos   abikaasaga on neid valitud Mikolaiv`i (vene keeles Nikolaev) linna aukodanikeks.

http://nikportal.net/?id=1456&chapter=51

Ei saa sõjamälestistest mööda minna. Olgugi, et mu isa jäi teadmata kadunuks ja tema nime pole võimalik leida üheltki hauaplaadilt, kisub mind keegi pilti tegema  ja austust avaldama.

Päev pole õhtus. Loodan Dneprilt püüda päikseloojangut.  Veel ligi 200 km sõitu ja  enam ei mingit pildistamise  pausi.

Dnepri energia ehk helge tuleviku kujutelm

Kui jõudsin Dnepri paremale kaldale oli Nova Kahovka (vene keeles Novaja Kahovka) linn päikeses ning taevavõlvis oli veel  loojanguks  ruumi.

Hüdroelektrijaama   peahoonel ilutses 1956, mis märkis Dnepri jõele esimese elektrienergia  tootmise algust. Eesti suurim, võimsusega 1,1 MW,  alustas Jägala jõelt juba 1924 aastal ja oli kaunim tööstusehitis.

Dnepr võlub suurusega. Kõrged mastid nagu suurendavad tunde- ja  energiavälja. Automaatselt,  justkui  hüpnoosi all, kruvid fotoaparaadi statiivile. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810835&size=o

Kahovka hüdroelektrijaama võimsus on 351 MW. Narva ja Dnepri jõe hüdroelektrijaam  käivitusid pea üheaegselt. Ukrainas asuv  on Eesti naabruses, Narva jaamast, kolm korda võimsam. Dnepri   jõeveega  töötab  praegu  6 elektrijaama, neist kõige esimene, ehk Kahovka hüdroelektrijaam,  on praeguseks väikseima võimsusega.

Hüdroelektrijaama ehitamise ja teenindamise vajadusest sündis 1952 aastast

Novo Kahovka linn. Praegu 50 tuhat elanikku. Elektrijaama ehitas 12 tuhat inimest.

Seda kutsuti kommunismi ehitamise suurehituseks. Helgema tuleviku ehitamise  grandioossed ülesanded pani joovastama paljusid.

On teada, et isegi üks meie eurosaadik püüdis tollal  korduvalt, ent tulutult,  uut ühiskond parteiliselt toetada.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2346

Minul see siiski, eurosaadiku põrumisest 10 aastat hiljem, õnnestus. Aga jah, valgekraede asemel eelistati töölisi, rahvamassi, kes filosoofiat ei jaganud, aga olid tegusad käteplagina  aegu. Ainuüksi teadmine suurest ja laiast maast, kus justkui  vaba hingata, oli noortele paljulubav kilp ja hiljem ka mõõk karjääriredelil.

Mis siin salata, avarususel on lummav võlu. Ja kui Dnepri kaldal mõõdad vee voolamist Emajõe laiusega, siis see on hea tunne. Jõudsin ikkagi  kohale! Ja pole midagi paslikumat, kui jõe kaldapealsel  öö veeta.

JÄRGNEB…

Posted on January 27th, 2010 by Aleksander Kaasik
Filed under: Ajalugu, Fotograafia, Mälestused, Poliitika, Reisikiri