Nagu odav libu
keset hilissuvist rukkipõldu
sa ju näed…
kui kui rinnale ristan käed
kuivad kõrred…
marraskile kriibitud jalad
sina ja veel mõned…
surun kokku kannad
siidine, määrdunud kleit
õrnalt shampanja karva
siin…üksainus hetk
kuid jah… keppi… seda otse küsin harva
Kinkisin sinule oma usalduse
siidpealaga sõlmisin lehvi
tagataskusse
seal reeglid ei kehti
usaldus unustusse vajus
püksid kaltsukuhjaks said
oli küll valus
kadusid hing ja vaim
vaid naeru võigast naersin
süda külmust täis
kaotati lahing
keset sõjatandrit kikivarvul käin
Lihtsalt lähen mööda teed
kõrgest künkast
vahtrate alleel
lihtsalt lähen mööda vaikust
tuimas valus
igatsedes paitust
lähen mööda kõigist kes on ees
nende hirmu
tunnen enda sees
Lihtsalt lähen mööda teed
kõrgest künkast
vahtrate alleel
Istusin aias
keset võilille merd
hääl oli sama
aega randmel tiksus kell
tajusin kohalolekut
vaikust rohkemgi veel
„valu“ öelda oleks vale
sellel tuimal tühjal teel
Kiidulaul minu kaamerale
Mõtlesin algul, et pühendan sulle natuke oma aega, seejärel andsin sulle tükki enda olemusest. Arusaadavalt jäi sellest väheks. Lisasin sulle näpuotsaga maitsetaimi. Praadisin päiksekiirtes, piserdasin rõõmu ja kurbuse pisaraid. Veel ei olnud maitse emotsioon piisav. Viimaks said kogu mu pühendumise, minu vaba aja. Kõik minu rõõmud ja kurbused, üksiolekud ja kevadised hingetõmbed. Said minult rohkem kui keegi iial vastu võta oleks suutnud. Kasteks valasin sulle oma saladused. Mässisin fooliumisse ja nüüd sa siis valmid! Iga päev maitsen pisikese tükikese ja tunnen endas kasvavat isu saada sinust veel ja veel.