Täna ma mõistan seda laulu mis sa mulle määrasid aastaid tagasi. Ja sul oli õigus – see ei ole halvustav lugu vaid lihtsalt sellel hetkel õige. Õige sest nägid mus seda külge mida ma ka ise ei näinud. Nägid siiski kõige taga inimest. Lihtsalt mina ei näinud – ei näinud iseend surnus ringis hulpimas kui väsind luik. Aastaid hiljem kui elutarkus pisut rohkem ma mõistan.
…sain ma täna. Aga tundub, et sellest on rohkem kahju kui kasu.
Kurb on see, et oled kuidagi kaugel minust. Kohati mulle tundub, et Sulle on paljud teised asjad minust tähtsamad. Äkki oled väsinud ja tunned tekkimas meie kooselus rutiini?
Kas ma olen igav Sinu jaoks?
Tahan tunda, et olen oluline kuid seda on raske teha…
Kui aknast välja vaadata pressib külm sügis ennast vägisi peale. Hirmutab lausa mõte külmast talvest. Kas on üldse kedagi kellele meeldib tali?
Mida külmemaks muutub aria seda enam istun ma nelja seina vahel. Pole ei tahtmist ega jõudu millegagi tegeleda.. Tahaksin vaid Su kuuma keha mind soojendama. Igatsen Su jõulisi käsi mis mind kindlalt aga samas hellelt hoiavad. Aga…
…aga tegelikkus on teine. Reaalsuses olen õhtul üksi oma vatitekiall ja igatsus hinges, sest Su soojad käed on rakendatud mujale.
Tere tulemast Blogi.ee‘sse. See on Sinu esimene postitus. Redigeeri seda või kustuta, seejärel alusta blogimist!