the best.

5. Feb 2011

Personal storys.

Postitatud kategoorias: — merkaa. @ 08:33

Me otsime igapäev enda elust sõnale armastus definitsiooni. Aga ometi oleme me seda kõk kogenud. Ma vahel tunnen, et see aeg mis on meie elus määratud armastuseks o niivõrd pikk, aga kui see on läbi, siis mõtleme kui vähe seda oli. Ja kas üldse oli? Kas sa saad öelda tõesti kellegile tõsiselt silma vaadates ja pannes kätt südamele ja mõsita, et sa armastad teda ja sa oled selleks valmis? Me armume ja me oleme nagu kadunud .. Kuhugile kaugele ja me ei oska seda kirjeldada. See on nagu mingi tunne mida sa varem pole tundnud. Igakord on uus ja enneolematu. Me saame ikka ja alati haiget, aga me tahame seda enidselt? Kas meis kõigis on peidus natukene masohisti? Miks me tahame midagi, mis on meil olemas kõigil juba südames. See tunduks ilmselgelt väga egoistlikult, aga kui me ei armastaks iseennast, ei oleks me ilmselt olemas.
See aeg, kui ma olin täiesti kindel, et ma armastan teda, oli miski, mis pani mind mõistma teisel tasandil. See oli see tunne, mis pani mind mõistma, et selleks et kedagi armastada pole vaja super välimust ega ka vaimustavat iseloomu. Selleks pole vaja, et ta sinu maja ette sõidaks hummeriga või nagu muu seas kingiks sulle villa. See tunne, kui sa teda sisimas igatsed, paneb mõistma neid väärtusi, mis sul on. Kui sa mõtled sellele heale ja sa naeratd, on see väärt rohkem, kui kõik materjaalsed asjad kokku. Su süda väreleb sees, nagu küünal. Nagu tuule käes õõtsuv leht.. Või kui olla veel dramaatilsem, kirjaldaksin ma seda kui üksik kutsikas, kes on jäänud koduta, ta otsib armastust, ulualust ja kedagi enda kõrvale, kes hoiaks teda külma ja kurja eest. See süda pekleb. Ja sinna, ei saa midagi parata. Kui sa saad aru, mis on armastamise ja armastamise vahe, hakkad sa mõistma sõna hoolivus, mõistmine ja saa saad aru väga lihtsast mõistest aru- elu.
Ma olen kogu oma 3a. jooksul saanud vaid mõnest asjast aru, aga need on minu eu muutunud. See on see, et ma olen leidnud iseenda ja oma tasakaalu. Ma olen mõistnud ennast ja neid olukordi, mis mul on. See aeg mis oli, see oli kas täis armastust või täis täieliku valet. Sellele ei oska ma ilmselt kunagi vastata. Ma olin kaotanud iseenda, ma olin kaotanud pinna ja ilmselt oli kadunud ka minu mõistus. Kui vaadata roantilisi filme, siis alati on nii, et lõüpuks ollakse lõpus ikkagi koos. Oled sa kunagi mõelnud miks nii on, aga vähestel on elus nii? Ilmselt kui meil oli armastus, oleks me üksteist hävitanud .. Vaikselt ja aeglaselt. Ma usun, et aeg on see, mis paneb mõistma seda aega, mis oli. Kui sa ei suuda elus mõista seda aega, mis oli armastamiseks, siis milleks see aeg veel oli? Valetamiseks?
Miks on nii, et kui ma mõtlen sinust, siis ma sisimas karjun? Miks ma mõtlen sinust, kui kellegist, kes oleks nagu terve mu elu hävitanud ja samas kui ma sind igatsen, tunnen ma et just sel hetkel langeb mu maailm. Ma olen seest nagu linn. Ma olen täis meeletusi, lõbusust, tasakaalu ja rikkalikust, aga kui sa vaatad mõnda majja sisse, valistseb seal teadmatus, ükskõiksus, kõledus ja täielik masendus. Ma ei taha öelda, et ma oleksin õnnetu. Seda teeb ainult minu süda. Aga kas süda valitseb mõistust, või mõistus valitseb südant? Mis on see, mis paneb inimesi kirja panema oma tundeid, kuigi ta võiks need lihtsalt öelda välja?
Alati on palju küsimusi, aga kuskil pole vastuseid.
Me peame olema alati valmis muutusteks, isegi siis kui need näivad olevat viimased õlekõrred, mida meil kasutada on. Sest tegelikult nad ju ongi. Need on meie viimased… Ja me mõlemad väärime palju- palju rohkemat, kui see, et me oleksime koos. Et me tapaksime üksteist oma armastusega. Võib olla seda ei saagi nimetada armastuseks, vaid jäägitus kiindumuses, mida mme tundisme… Kui sa armastad kedagi, siis südames, mitte voodis, ega ka sellega, et sa tood talle süüa. Südames me oleme kõik haavatud. Aga süda ei saa uuesti armastada, kui sa ei lase lahti. Kui sa ei leia endas taas selle Mina et edasi liikuda ja vaadata tagasi ja öelda, et jah see oli see mis viis mu edasi.. See kõik viis mu edasi kuhugile kaugemale ja kõrgemale. Kas me peaks seda kahetsema? Ma arvan, et eales mitte. Kui sa armastad keagi, siis südamega ja kui igatsed, siis igatse ! Näita välja asju ja tegusid, mitte ära jää varju, lootes et sind mõistetakse, ainuüksi iseenda arusaamisest ei piisa.. On vaja, et ka teised sind mõistaks.

Kommenteeri

Pead olema sisse logitud, et näha kommentaare.