Leidsingi lõpuks blogimiseks õige koha. Ma arvan.  Tahaks siia nüüd natukene targemat juttu ka kirjutada, mitte lihtsalt niisama.

Oi jah! See, et me maailma parimaks klubiks tulime, see on muidugi vga suur saavutus, kuigi erilisi pingutusi see ei vajanud.Tunne oli ülim. Kirjeldamatu lihtsalt.

Seisame, arvame, et me nii-kui-nii ei võida, sest siin on siiki kokku 80 rühma 27-st maast ja 13 paremat seisab siin. Sellest ajast saati, kui me finaali tulime filmitakse meid, aga me ei pane seda ise õieti tähelegi. Juba räägib president ning ikka veel filmitakse meid. Kahtlane juba. Ja kui lõpuks president ütles, et võitjaks tuli “…beautiful girls from Estonia! Elite Club Piruett!”, siis ei suuda me seda uskuda. Me ei hoia enam ennast vaos.

Tegelikult ei hoidnud ennem ka, kuid teistele tundus see nii, sest me ei hüpanud ja ei karjunud oma kuldmedali peale. Oleme siiski ju Eestist, väiksest rahulikust riigist. Saime kaks karikat, kuid suurema pidime ära andma, see oli nii ette nähtud. Väiksema saime siiski omale, mis pandi meie klubi majja teiste karikate kõrvale.  Ilusaid lilli saime ka. Lausa kaks kimpu.

Oleme nagu staarid. Jookseme platsile, nutame, naerame, oleme õnnelikud. See kõik on super. Fotograafid on ka kõikjal ümber meie. Isegi teise usuga inimesed teevad meiega pilti. ( Nad on nagu Indiast.)

Tagasisõidust ma parem üldse ei räägikski. Ütleks vaid nii palju, et see oli jube!