Sügistuule valjus vaikuses
võib kõlada mu hääl
vaid kostuma see jääb
halli päeva laulvas kainuses

Lehesaju vaikses valjuses
saab elada mu hing
võib hingata mu rind
sügisvärvidesse mattudes

Vihmasaju helges nukruses
võib kustuda mu leek
kui armastatud tee
masenduse kartvas julguses

Vetevalla neetud tuhmuses
lööb läikima kuldkett
saan mäluda suus vett
ükskõiksuse võitvas suuruses

Taevakarva pehmes loomuses
saab paituse mu põsk
see ilmutab mus tõtt
vägivaldselt kestvas ootuses

Sügisvihma tootvas looduses
saab alguse mu nutt
jääb kestma jultunult
halli päeva rõõmust loobudes