Kui ma saaks defineerida armastust, siis ma ei valaks teda enam kunagi mingisugusesse vormi. Tema värvgi on muutunud aastatega punasest roosakamaks ning viimaks koguni valgeks. Ta on puhas, vaba, elav, ilma igasuguse ekstravagantsuseta.

Mis kõige tähtsam, sa tunned ta ära, isegi paksus uduvines või viimasel murekünkal.

Ta tuleb ja jääb ja teeb sulle pai – sinu haavadele, sinu südamele, sinu valutavatele kohtadele.

Ja kui sa ta lõpuks ära tunned, teda ootad ning murrad pead, kas ta ikka tuleb. Siis tea, ta ei ole sinu kõrvalt lahkunud hetkekski.