Ma ausalt ei oska praegu sellele postitusele pealkirja panna ja tegelikult ei teagi, mis selle postituse mõte on. Tahan lihtsalt end välja elada ja sajatada. No kurat küll….

Ma mõtlen…viimasel ajal on mulle hakanud päris kohe kindlalt hinge kraapima Eesti riigi suhtumine Eesti inimestesse ja sealhulgas mitte ainult riigi vaid ka täitsa tavaliste inimeste suhtumine teistesse, oma kaaskodanikesse. Võtame kasvõi mu oma näite – kui mitmeid aastaid tagasi alles alustasin töö otsimisega tundus mulle pea võimatu tööle saamine, nõuti vähemalt 2 aastast eelnevat töökogemust, läbi häda sain siiski tööle ning tegin oma tööd ka hoole ja armastusega, seetõttu omandasin kogemused, oskused ja teadmised üsna vajalikuks osaks elus, nimelt töötamiseks. Nüüd kui olen juba päris mitu aastat kogemusi omandanud, olen järgmise probleemi otsas, mu kogemused maksavad mulle kätte, iga tööandja enam ei oota endale kogemustega töötajat – mis veel hullem, pigem on parem töötaja, kellel pole kogemusi, sest siis saab teda alles kasvatada ja kujundada oma käe järgi, sest kui juba kogemused olemas, siis tugined nendele ning võid ju olla nö ÜLE KVALIFITSEERITUD. Peaaegu selline tunne, et jäta oma CVst välja varasemad kogemused, sest neid vaadates ei pruugi ükski tööandja sind tööle võttagi, äkki tead liiga palju ja oled ”ohtlik” töötaja, sest julged koheselt oma arvamust avaldada tuginedes varasemale kogemusele. !!!Päriselt???

 

Aga see selleks…

 

Lugesin hiljuti http://lipsuke.com/ postitust (http://lipsuke.com/elu/mehed-ja-elatisraha-mitte-maksmine/) ,seda kajastati kui suurt uudist (kui ma nüüd ei eksi, siis delfis?, parandage kui eksin.). Igatahes tuli sellest välja, et seaduse järgi on igas mõttes kohustatud mees maksma elatist oma olemasolevale lapsele, olgugi kas ta on tahtnud seda last või mitte. Ja õigused jäävad kõik naisele. Naine otsustab, kas jätab lapse alles või teeb aborti, mehe arvamust ei küsi keegi. Kui naine isegi küsib mehe arvamust ning mees peaks ütlema, et ‘EI’ tema küll last ei soovi, siis tundub täpselt nii, et naised lähevad enamuses siis kuhugi kurtma, et neil on nii halb mees, joostakse mehe juurest minema ja lõpuks otsustatakse ikkagi laps sünnitada ning peale seda uskuge või mitte, hakatakse mehelt NÕUDMA elatist!!! Aga, kas mees mitte ei öelnud, et ei soovi seda last, kas mees ei ole väärt nii palju, et tema arvamust austada ja leida kompromiss? Tundub, et ikka tuleb see titt mehe kaela määrida ja hakata aga raha nõudma. Naine ise on ju ingel, tema on see nö ohver isegi selles olukorras. Aga vabandust kui MINA natukene teistmoodi mõtlen. Sellises olukorras on ohver hoopis MEES! Temalt a) ei küsita üldse arvamust; b) küsitakse, aga ei kuulata; c) materdatakse arvamuse eest maha ja peetakse väga kehvaks meheks, aga ometi tehakse sunniviisiliselt isaks. Olen oma kõrvaga kuulnud kui naine räägib, et jäi rasedaks, mees last ei soovinud ja palus naist, et too teeks aborti. Ei, ei mees ei palunud naist korduvalt ega vedanud ka arsti juurde väe võimuga, korra ütles, aga teavitas ka, et kui naine otsustad siiski lapse alles jätta, siis vastutagu ise ja ärgu hakaku last tema kaela määrima. Muidugi võttis naine omaks olukorra, lubas mehele pühalikult, et ei hakka elusees seda last mehele kaela määrima…aga läks aega edasi, laps oli juba siia ilma tulnud ja siis avastas naine, et siiski oleks raha ka lapse kasvatamiseks vaja, muidugi oli esimene idee hakata seda raha nõudma lapse isalt ja seda ka tehti. Jah, sellel juhul oli mees nõus ja maksis. Kahjuks ei ole enamik lugusid nii ”õnneliku” lõpuga. Üldiselt kipub ikkagi olema nii, et naine nõuab ja mees ei maksa. Aga miks see siiski nii on? Loomulikult sellepärast, et üheski seaduses pole kirjas, et mees on kohustatud lapsele midagi maksma kui ta pole lapse sünnitunnistusele isana kantud ja isana saab teda sünnitunnistusele kanda ainult juhul kui ta on naisega ametlikus abielus või siis esitanud perekonnaseisuametis vastava avalduse selleks, et teda lapse sünnitunnistusel isana märgitaks. Kohtu kaudu saab selle kõik muidugi välja nõuda ja enamjaolt tehaksegi seda, aga siinkohal olen mina jälle seda meelt, et see asi on kuidagi kurjasti välja kukkunud ja mehele määratakse ikka hoolimata kõigest see elatise maksmine. Ja kui nüüd uskuda seda juttu, et miinimumpalgast pool tuleks elatiseks maksta, siis vabandust, aga millest see mees siis ise elama peaks? Ja, ma ei vaidle vastu, lapse kasvatamine nõuab raha ja lapse kasvatamise eest peaksid hoolt kandma mõlemad vanemad, aga kas tõesti ei kehti mitte mingit õigust juhul kui ainult üks vanem on tahtnud seda last(siinkohal pean silmas emasid). Kahjuks tundub nii, et seda kõike pole üldse mõeldud ega arvestatud mehe seisukoha järgi. Tema on justkui KOHUSTATUD mis tahes ka ei juhtuks vastutama. Aga minu arust on ju pidevalt juttu võrdsetest õigustest meeste ja naiste vahel. Võiks siis ju siinkohal ka selle võrdsuse natukene kehtima panna.

Kallid naised, mina naisena, tahaksin just rõhutada seda, et tänapäeval on olemas väga head ja usaldusväärsed vahendid soovimatu raseduse vältimiseks, ning ei, mees ei pea olema see, kes 100% vastutab selle eest, et naine rasedaks ei jääks. See võiks ikka 50-50 olla. Kui juhtub, siis vastutavad mõlemad ka võrdselt, mitte nii, et naine süüdistab meest ja siis hakkab mehelt ma ei tea mida nõudma. Ja kui naine otsustab lapse alles jätta, mees seda ei soovi, siis mina leian, et mõistlik oleks natukene ka meest austada. Iga mees on nõus ikkagi oma lapse eest hoolt kandma kui teda selleks vägisi ei sunnita ja temalt väevõimuga raha nõudma ei hakata. Olgu, ehk mitte siiski päris iga mees, aga enamik. Meestel on ka tunded ja kui nende tundeid kurjalt ära ei kasuta, võivad nad igas mõttes mõistlikud olla. Nad on siiski ka inimesed.

 

Pange pahaks või võtke omaks, ma kirjutasin vaid oma isikliku arvamuse. Võiksin veel pikalt sel teemal kirjutada, sest ma pole mitte kunagi sellest kõigest aru saanud nii nagu saavad need naised, kes nõuavad meestelt elatist olgugi, et mees ehk ei osalegi lapse elus.

 

THE END!

Leave a Reply