Depressioon

Mis on depressioon?

 Kui sina või sinu lähedane kannatab depressiooni all, siis võib just see siin, mida loed, sind aidata. Millest siis täpsemalt jutt on?! ÕS ütleb selle kohta masendus, kurvameelsus. Vikipeedia: „depressioon ehk masendus on meeleoluhäire, mida iseloomustab ennekõike alanenud meeleolu, huvideringi kitsenemine ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus.“ Psühholoog ja psühhiaater seletasid aga, et söö tablette ja käi meie vastuvõtul. Elu polegi nii hull kui paistab ja saame koos depressioonist üle. Jah, väga tore, aga just see kõik mind ei aidanud! Ma räägin loo endast ja kuidas mina oma depressiooniga võitlesin. Ma tahan aidata kõigil, kes nii julma haigust põevad, sellest üle saada. Aga lähtume reaalsusest. Mis on siis see depressioon ja kuidas sellest lahti saada?

Vastus on lihtne – ei saagi! Aga ära kurvasta! Depressioon – krooniline väga raske haigus, mis tekitab meeletut vaimset valu. Näib lootusetult õnnetu haigusena?! Kui sa oled tõepoolest haigestunud depressiooni, siis võib tunduda, et miski ei saa sind enam aidata ja võibolla mõtled, et mis mõtet on üldse niimoodi elada. Vaata, mõni ei saa käia, teine ei näe või ei kuule… Tuleb õppida sellega elama. Depressioon sarnaneb kroonilisele põiepõletikule. Vahepeal see on, siis jälle kaob, tuleb uuesti ja jälle kaob. Sinu õnneliku elu jaoks ongi vaja sul teha ainult seda, et see kaoks ja proovida teha nii, et see tagasi ei tuleks. Kui tuleb, siis jälle surud seda alla. Täpselt nii lihtne see ongi.

Kuidas sellega võidelda?

Paljud arvavad, et depressiooni puhul saavad ainult aidata lähedased – sõbrad, vanemad, elukaaslane, pere. Ma ei välistagi seda, aga kui ainult nemad seda soovivad, siis ei ole sellest mingit kasu. Tegelikult saad ennast aidata vaid sina ise. Võibolla veidi tõhusam on, kui keegi veel aitab, aga mingit kasu sellel ei ole, kui sa ise ei taha, ei viitsi ja ei liiguta end!

Sa oled kurb. Mõtled oma lahkuminekust, koolikiusamisest, millest iganes. Näksid midagi teleka ees ja nutad. Sulged ennast millegipärast tuppa, vajud põrandale ja nutad nii, et süda sees põleb.. See valu… Miks ja kui kaua veel peab kannatama? Palun aita mind keegi?! Ma ei suuda enam! Ma ei taha elada! Või helistad kellelegi: „Kui sa kohe ei tule, ma tapan ennast ära!“ Kui nüüd järele mõelda, on see päris naljakas lause. Mina isegi olin nii kaugel, et otsisin korteris kohta, kus hüppenöör üles riputada, aga nagu ei olnud sellist kohta. Pärast naersin endamisi, et näed, ei saa ennast puua ka kuidagi. Küll ma olen õnnetu.

Mis me siis nüüd tegema peame? Tablette närima ja ootama, millal naeratus pisarate asemele tuleb? Ei! Tabletid mind ei aidanud! Ma mõtlesin aind, et näed, ostan tabletid, söön terve karbi ära ja mu hing puhkab rahus! Praegu ma ainult naeran selle üle ja mõtlen, et mis mul küll arus oli. Oluline on leida omale tegevused, mis sulle meeldivad (kasvõi natukene meeldivad) ja mida sa saad teha! Noh, kui sulle meeldib uisutada, siis suvel pead midagi muud välja mõtlema. Jah, sa võid mõelda, et keegi ei armasta sind, mis see tegevus siia puutub, aga puutub küll.

  1. Võta paber ja kirjuta üles tegevused, mida sul on võimalik teha kodus, väljas. Kui sul sõpru on, siis mida nendega saaksid teha. Kindlasti peaksid need tegevused sulle natukenegi meeldima. Kui väga meeldib, siis on veel parem. Kindlasti leia omale tegevust! Loe raamatuid, tee sporti, programmeeri, mängi… Peab olema ju olema midagigi, mis meeldib ja mida saad teha isegi, kui aega töö, kooli või muu kõrvalt napib.
  1. Unusta kõik kurvad filmid! Kui sul on elukaaslane, siis tee ka temale selgeks, et praegu ei ole sobiv aeg draamadeks. Vaata võimalikult palju komöödiafilme, saateid või midagi, mis paneb sind naerma. Kui hakkad oma rõõmustamise ajal ka kurbi mõtteid veidi mõtlema, pole hullu! Proovi neid lihtsalt eemale saada!
  1. Ära unusta, et kui hakkad midagi kurba mõtlema, kohe proovi mõelda õnnelikkude asjade peale! See on väga oluline. Mida rohkem on peas kurbust ja kriitikat, seda raskem on sul kurbusest võitu saada! Loogiline, eks?! Ma ju aitan sind! Me saame sellega koos hakkama!
  1. Unista! Usu endasse või jumalasse! Mina näiteks hakkasin vaikselt usku pöörama, aga mu mehele see ei meeldinud ja see tuli mul ära unustada. Tähtis on lihtsalt, et sa ei kaotaks lootust. Usk jumalasse paneb sind arvama, et mingi seletamatu vägi toetab sind. See on hea. Või usu endasse! Kui sa oled täiesti meeleheitel.. Nt koolis on pahasti ja sulged end tualetti või kodus on kehvasti ja sulged end tuppa, siis mõtle, ühel päeval saab see kõik läbi ja kui õnnelik sa hakkad olema! Ja sa saad õnnelikuks. Sa teed ühel päeval veel kõigile silmad ette. Sinust saab eeskuju! Sa oled hea inimene. Edu!
  1. Enesetapp ei ole lahendus! Mina proovisin igasugu asju, aga ükski mul välja ei tulnud. Hiljem mõtlesin, et sellest jandist saaks komöödiafilmi teha. Ei suutnud ma ennast vanni ära uputada, mõtlesin, et jään ilusti magama seal ja siis iseenesest vajun niimoodi vee alla ja upun, aga vannis on ju nii ebamugav, võimatu magama jääda. Nööri ka ei tahaks nagu kaela panna, pärast jääb kole arm sinna. Hüppad ennast kuskilt kõrgelt sodiks, hakkatakse neid jalgu kokku korjama ja… Täitsa inetu oleks jälle. Surm peaks ilus olema, nagu lumivalguke oma kirstus. Ju siis ei olnud ikka minu kord minna. Nüüd ju elu täitsa ilus ka, jumal tänatud, et hakkama ei saanud selle lollusega. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis paljud, kes tunnistavad, et on üritanud või soovinud endalt elu võtta, kinnitavad, et kahetsevad seda nüüd ja saavad aru, et kõigele halvale saab järgneda ainult hea. Elu ise ongi ju tõusud ja mõõnad. Kukud, tõused jälle püsti. Et tõusta, peab vahel kukkuma ka. Pole hullu! Saame üle!
  1. Ole hea inimene! Ma kasvasin Pärnus ning kolisin Tallinna, et kõrgkooli minna. Tallinnas tutvusin tööl erinevate inimestega ning minu üllatuseks olid nad alati toredad, meeldivad ja heatahtlikud. Pärnus olin ma harjunud, et aegajalt pean ma ennast nö kaitsma. Raske oli kohaneda nii paljude meeldivate inimestega. Siis aga kui uus aasta kätte jõudis, kukkusin ma jälle “auku”. Pidin kolima Pärnu tagasi, kuniks jalad alla saan. Töötasin Pärnus neli kuud ning need inimesed mu ümber.. Nii palju õelust. Kas tehes kellelegi haiget oled sa õnnelik? Võibolla korraks tekib rahulolu, et kuna sinul hästi ei lähe, siis peab temal ka halvasti minema, aga pärast oled ikka kibestunud. Aga kui suudad olla rõõmus kellegi teise õnne või hea uudise üle (ära mõtle, mis sul on või mida sul ei ole, vaid mõtle, kui tore see uudis ise on), siis oled sa ka ise ju õnnelik. Mida rohkem sa suudad teiste õnnest osa saada, teistele abiks olla ja head teha, seda õnnelikum sa oled! Proovi nii, et sa ei ütle kellelegi halvasti, ei räägi kellestki halvasti, oled erapooletu, kui kellestki halvasti räägitakse ning ma kinnitan sulle, et sa ei pea olema enam kibestunud, vaid saad olla õnnelikum.

Tabletid

Kui sul on tunne, et sa oled väsinud ja sa ei viitsi ja ei taha midagi teha, siis selle puhul soovitan ma sulle küll tablette, aga mitte mingeid arsti kirjutatud asju, vaid vitamiine. Lähed apteeki ja küsid vitamiine, mis aitavad väsimuse vastu. Mina näiteks kasutan Gerimax Extreme Energy’it. Need tõesti toimivad. Minul näiteks on mitu korda tulnud külalised ja ma olen nii väsinud, et tahaks magama minna. Võtan siis ühe selle vitamiinitableti ja poole tunni pärast olen nii erk, et lähen lõpuks kõige viimasena magama. Olen seda teistelegi soovitanud ja tõesti aitab. Sööge vitamiine!

Lisan veel, et ma ei ütleks, et need psühhiaatri kirjutatud tabletid halvad on, vaid kõigile need lihtsalt ei sobi või nende õigete leidmine osutub liiga keeruliseks. Minu puhul nii oli. Esimesed viis ajasid iiveldama ja kuidagi ei tahtnud enesetunne paremaks minna. Viimased olid päris lahedad. Esimene päev võtsin enne magama minekut sisse nagu kästi ja ma hakkasin pisarates naerma. Mul oli nii palju jõudu, et oleks ümber maja paar tiiru tahtnud joosta, aga tuli ju arsti sõnul magama minna. Nii ma otsustasin siis ikkagi magama minna. Naersin, istusin voodile, pea käsi ringi nagu oleks suures koguses alkoholi tarvitanud. Läksin siis pikali. Hoidsin kõvasti voodist kinni, sest voodi kõikus nagu oleks merel tormi käes olnud. Panin silmad kinni ja… Valge purjekas, päikeseloojang, kerge tuul… jah, mu emale oleks see meeldinud, aga mina ei arva nüüd küll purjekatest midagi… Olin väga pettunud ja jäin sügavalt magama. Tore! Aga järgmistel päevadel ei olnud mingit muutust. Kõik läks vanaviisi edasi ja nii paar kuud kuni lõpetasin üldse nende võtmise. Ka peale nende võtmise lõpetamist ei muutunud midagi – ei paremaks ega hullemaks.

Kui sa leiad endale sobivad tabletid, siis kindlasti võta neid korrapäraselt ning järgi arsti soovitusi.

Kui kaugele on sinu depressioon arenenud

Minu puhul on selle depressiooniga üsna keeruline. Mina nimelt ei saa aru, kust see tuleb, ilmselt kaugest lapsepõlvest. Ma näen kuidas filmis kaks inimest saavad õnnelikuks ja võin selle peale niimoodi nutma hakata… Jooksen vannituppa ja ulun seal. Võtan ennast kokku, lähen magama ja hakkan patja nutma. Aga miks küll… Ma tunnen ainult südames valu, aga nagu ei mõtle konkreetselt peale valu millelegi. Vahest ma küsin endalt, kas ma olen siis kurb, kui keegi on õnnelik. Aga ei ole ju nii. Samuti on ka minul mees ja imearmas pisike põngerjas. Kusjuures minu esimese punkti nendele igapäevastele enesetapu mõtetele pani just lapseootele jäämine. Ma väga tahtsin endale pisikest beebit, aga ma teadsin koguaeg, et on veel liiga vara. Ühel päeval aga otsustasin ma saatusega natuke mängida ja vaadata, kas on õige aeg enne või pärast ülikooli. Minu depressiooni hiigelaeg oli gümnaasiumi 11. klass. Põhikooli lõpuajal kimbutasid mind luupainajad. Gümnaasiumi lõppedes sain ma pisikese pojakese. See aeg ma olin veidi segaduses, sest tahtsin minna ülikooli ja teadmatus, millal ja kuidas ma edasi õppima saan minna, ajas mind hulluks. Veel enam, et mul ei olnud kuskilt oodata rahalist toetust. Aga oma armsakest nähes ununes mul muretsemine ning ma olin õnnelik. Nüüd kui poiss juba suurem on, näen ma oma kooli plaane palju erksamalt ning sain ka juhiload ilusti beebi kõrvalt tehtud. Olen endas kindel ja tean, et nüüd varsti saan ma minna õppima seda, mis mulle meeldib. Ma tean, ma saan hakkama ja kui ei saagi, siis saan millegi muuga hakkama. Need mõtted teevad mind õnnelikuks. Eks mul vahel hakkavad mingid masendushood tulema, aga ma saan sellest kohe aru ja unustan selle. Näiteks ka siis, kui mees muretseb millegi pärast, siis ütlen talle, et kõik saab korda. Ning kui me selle teema lõpetame, siis ei tee see mind kurvaks. Ma tõesti tunnen end hästi. Väga tähtis on olla eemal kõigest negatiivsest.

Ma arvan, et depressiooniga võitlemiseks on kergem, kui tead täpselt, millest see alguse on saanud. Püüa meenutada, millal täpselt see kõik algas. Kas kaotasid lähedase, armastatu läks sinu juurest ära, said millegi enda jaoks kohutavaga hakkama või hoopis hakkasid end üksi tundma. Mõtle. Kui mõistad, mis sinuga toimub, siis saad hakata endaga tegelema. Näiteks kui vanemad on alkohoolikud ja ei toeta ega näe sind, siis tea, et ühel päeval lõpetad sa koolid, lähed tööle ja saad pere, kus kõik on teisiti. See ei ole ainult unistamine. Kui selle poole püüdled, siis nii juhtubki! Ma luban!

Inimene saab kõike, mida ta tahab!

Ma julgen sulle lubaduse anda ainult sellepärast, et ma tean, kui sa midagi tahad, siis sa saad selle. Tead miks? Kui inimene midagi kogu hingest soovib, siis teeb ta kõik, et seda saada. Toome kõige tavapärasema näite. Kui sul ei ole piisavalt raha, aga sa väga tahaksid elada suures uhkes majas, sõita kalli autoga. On see võimatu? Ei! Tee midagi, mine kooli, otsi töö, mis toob sulle raha sisse. See kõik võtab palju aega ja väga suuri pingutusi, aga see kõik on seda väärt. Kui sa aga ei viitsi aastaid selle nimel vaeva näha, siis järelikult sa ikkagi ei taha seda. Samuti kui tahad lotot võita. Asi ei ole ju võitmises, vaid ikkagi rahas. Pinguta!

Tahad, et su elus oleks armastus? Tee seda, mine ta juurde ja ütle, mida sa tunned või saa temaga lähedasemalt tuttavaks. Ära klammerdu ühe inimese külge mõttega, et ainult tema sobib mulle meheks/naiseks. Kui tema seda aga ei soovi, siis küll sa leiad teise.

Ma tahan jõuda selleni, et need asjad kõik võtavad aega, aga kui sa rebid end kasvõi lõhki oma unistuse nimel, siis sa tahad seda ja saad selle. Mina ütlen alati selle kohta: „See ei ole unistus, vaid eesmärk!“

Mures pisiasjade pärast

Mina põdesin näiteks oma välimuse pärast päris palju. Vaatad ennast iga päev peeglist ja otsid endas vigu. Välimuse koha pealt annab isegi natuke midagi teha. Näiteks juukselõikus ja värvimine. Näo juures muudab see päris palju. Mina käisin salon+’is, maksin sada eurot ja ei olnud üldse rahul, et nii lühikeseks juuksed lõigati. Häbenesin ennast. Hiljem piltidelt vaatasin, et päris kena oli hoopis. Kui oled end terve elu peeglist uurinud, siis leiad kõik vead endas üles ja tekitad neid koguaeg juurde. Samas iga teine võib öelda, et oled väga kaunis. Teised selliseid vigu üldse tähele ei panegi. Näiteks ükspäev ütlesin ma mehele õnnetult, et mul on üks kulm kõrgemal kui teine. Tema uuris mind põhjalikult ja ei saanud küll aru, milline neist ja kuidas kõrgem. Aga ausalt, mul on üks kõrgemal. Teised lihtsalt ei näe seda. Me muretseme tegelikult nii palju asjade pärast, mis ei ole absoluutselt olulised.

Ulata alati oma abikäsi

Elus olen ma veel õppinud, et abi tuleb alati vastu võtta. Ma olin koguaeg uhke ja käratasin, et saan ise hakkama. Kord aga vestlesin ühe daamiga ja sain selgeks, et kui keegi mind aitab, siis on ju õnnelik abistaja, et sai kellelegi kasulik olla ning ka abisaaja, kuna ta ei olnud antud olukorras üksi. Mõlemad pooled tunnevad ju sellest rõõmu. Kui aga abivajaja keeldub, siis tekib tal viha, et peab kõike üksi tegema ning ka see, kes ulatas oma abikäe, saab sõnadega haiget, tunneb end kasutuna ning mõlemal on tuju rikutud. Milleks, kui on võimalik 2 inimest nii lihtsalt õnnelikuks teha?!

Depressioonis elukaaslane

Kui sul on elukaaslane depressioonis, siis kindlasti on paljud soovitanud sulle, et jätaksid ta maha. Tõesti, mõtle hästi järgi! Kui sa näed, et su kallim pingutab, et sellest välja tulla, siis pead arvestama, et tal tulevad need kurbushood tagasi, mõnel varem, mõnel hiljem. Aegamööda õpib sellest üle saama. Varsti võib ta sul olla paar aastat normaalne ja siis mõneks päevaks jälle oma kurbuses kinni olla ja kuna tal juba selge, kuidas sellest masendusest üle saada, siis on ta võibolla juba järgmisel päeval normaalne. AGA kui sa mingit arengut mõne kuu jooksul ei näe, siis lase jalga! Ausalt! Sa ei saa midagi teha. Aidata saab ta ainult iseennast, sina saad vaid toetada, et see kiiremini läbi saaks! Kui ta aga ise ei pinguta, siis ei saagi see läbi. Mõtle väga hoolega, kas sa tuled sellega toime!

Kui ta ise ei saagi aru, et asi on väljunud kontrolli alt või ta mõistab, mida ta tegema peaks, aga lihtsalt ei huvitu sellest, siis ei saa me midagi teha. Võibolla kui viia ta vägisi vastavasse haiglasse – ma ei tea.

Minu puhul läks väga kaua aega, et sellest välja tulla, kuna ma sain aru, et mul on väga tõsine masendus ja hakkasin otsima abi teistelt – oma vanematelt, psühholoogidelt, psühhiaatrilt. Ma nägin, et kedagi ei huvitagi mu olukord. Psühooloogidel ei olnud minu jaoks aegagi. Vaatasid oma kella ja saatsid mind minema, kui tund aega oli täis saanud. Ma ei osanud enam kellegi poole pöörduda. Tundsin, et keegi ei aita mind ja ma olen selles valus täiesti üksi.  Alles siis kui ma taipasin, et ainult mina ise saan end aidata, hakkas kõik paremaks minema. Ma sain aru, et ma ei vajanudki teiste abi. Ma pidin ise end kokku võtma ja hakkama tegema asju, mis mulle meeldivad ja mis viivad mind soovitud eesmärkideni. Ma olen juba üle aasta täitsa õnnelik olnud. Pisimured ei ole enam minu jaoks suured mured. Ma saan hakkama kõige kurvaga. Vaatan negatiivsusest mööda. Annan inimestele märku, kui nad minu tuju hakkavad rikkuma. Piisab lausest: „Palun ärme räägime enam sellest, pole vaja tuju rikkuda!“ Ma ei ole ükskõikne, aga ma soovin hoiduda kõigest halvast. Ma olen lihtsalt õnnelik.

Lisan veel, et kui oled olukorras, kus depressioonihaige hoiab sinust kinni ja väsitab sind lausega “ma tapan end ära, kui sa ei tule/tee/ole..”, siis tea, et ta võib tõesti endalt elu võtta. Kui sa oled proovinud talle selgeks teha, et ta peab haiglasse minema või teda sinna viinud ja see asi ikkagi ei lõppe, siis ainus, mis ma võin soovitada, on täielik ignoreerimine (st sind ei ole tema jaoks enam olemas – sa ei vasta tema kõnedele/sõnumitele, ega suhtle muul moel temaga). Kui inimene on haige ja ta ei taha sellest aru saada, siis ei  ole midagi teha. See kehtib igasuguse haiguse puhul – kui abi ei saa, siis läheb see järjest hullemaks!

“Ma tahan surra!”

Sa arvad, et see lause tuleb ta suust, sest ta tahab sinuga manipuleerida? Sul peaks häbi olema!

Inimene, kes nii ütleb või vihjab, kahtleb enesetapus. IGA inimene, kes mõtleb või plaanib enesetappu, annab kaudselt või otse sellest kellelegi, keda ta usaldab, teada. Ta kahtleb, kas see on ainus lahendus, kuid sel hetkel ta muid väljapääse ei näe või leiab ta, et see on lihtsaim tee. Ta annab sellest teada, et panna saatus proovile. Kui kedagi ei huvita ja lahendus ka kuskilt paistma ei hakka, siis ta viib oma ainsa võimaluse ellu. Siis on juba HILJA! Kas sa seda ootadki, kui ütled talle, et ta räägib rumalusi?

Ta tahab, et sa annaksid talle lootust. Ta tahab, et sa keeraksid ta õiges suunas. Ta tahab, et sa kasvõi näitaksid talle, et sa hoolid. Ta tahab saada abi!

Kallista teda! Ütle, et me saame sellest koos üle! Ütle talle, et sa tead! Ütle talle, et kui temaga midagi juhtuks, siis sa ei elaks seda üle. Ütle talle, et sa vajad teda!

Kui ta teab, et teda toetatakse ja teda ei jäeta üksi, siis ta ei kaota lootust. Lase tal nutta. Ütle, et sul on kahju, aga sellest tuleb üle olla.

ÄRA KARJU TEMA PEALE MITTE KUNAGI! Haigel inimesel on niigi valus, raske ja paha. Ma saan aru, et see on sinulegi väsitav, aga tema ei ole selles süüdi! Jah, TEMA EI OLE SÜÜDI! Ta käitumine on täiesti kontrollimatu ja ajab nii närvi, aga teadvusta endale, et tegemist on haigusega, mida tuleb ravida. See ei ole tema, mis nii käitub – see on haigus. Haigusel ei ole tundeid, seega karjumine mõjub vaid kannatanule endale. Kui muutud närviliseks, lülita end välja, lahku või keskendu muule. Kui sa seda ei suuda, oled hoopis ise haige – võid neuroloogi juurest läbi astuda.

Depressioon raske haiguse tõttu

Ma ei saa aidata! Tehke see inimene õnnelikuks! Olge tema kõrval koguaeg.

Mina, kolm aastat hiljem…

Käisin hiljuti rahulolu.org selgeltnägija juures. Küsisin temalt põhjust, miks mul depressioon tekkis. Sain vastuseks, et alati, kui ma midagi sooritasin või saavutasin, valmistas see mulle tegelikult pettumuse, sest loon endale suuri eesmärke ning kui need kohe teoks ei saa, siis olen ma pettunud. Neid pettumusi on mul elu jooksul väga palju ning olles nüüd kooli lõpetanud ei ole ma ikka veel see, kes ma tahaksin olla. See valu saadabki mind koguaeg ja tahab igal võimalusel esile kerkida. Hoian end tegevuses ning toimetan vaikselt edasi. Peamiselt suudan õnnelik olla, kuid pärast mõningate asjade sooritamist tulevad paanika- ja nutuhood. Vahel nutan end tühjaks, teinekord joon teed, suhkru vett või kuuma piima meega. Kuna mul on nüüd kool lõpetatud ei saa ma midagi enam sooritada, seega ma usun, et kõik läheb pikemaks ajaks jälle ülesmäge. Õpin ja teen kõvasti tööd ning siis kui töövestlustele lähen ning hakkama ei saa, siis ma kindlasti murdun taas.

Ma olen aru saanud, et mu mees on tegelikult õnnetu, kui ma olen mõtlik või kurvameelne. Talle väga meeldib, kui ma naeran ja räägin rõõmsalt mingist asjast või kui ma naeran ja räägin näiteks poes võõra inimesega. Selline veider komme mul on jah, kui midagi on naljakat, siis ma hakkan võõraga arutama ja naerma. Näiteks ükspäev jalutas üks naine poekorviga poest välja ja ma hakkasin naerma öeldes, et mul on seda mitu korda juhtunud. Lõpuks naersid kõik, kes läheduses olid.

Arvestades, et minu kallil elukaaslasel on võibolla tööl raske ning kui ta koju tuleb ja ma olen õnnetu olemisega, siis ma ei taha isegi mõelda, kui masendavaks see päev tema jaoks kujuneb. Kui aga kodus on hea õhkkond ning armastav õnnelik naine, siis on vähemasti päev lõpuks ikkagi korda läinud. Mu mees teeb kõik, et ma õnnelik oleksin, kuid mu haigus saab minust vahel võitu. Nüüd ma püüan rohkem, et sellest välja tulla, kuna ma ei taha oma pere õnnetuks teha. Kui mu mees tuleb töölt koju, räägin esmalt kõik naljakad ja lahedad asjad ära, mis minuga päeva jooksul on juhtunud. Siis ma räägin, kus ma käia tahaksin (Eestis on väga palju põnevaid kohti – tagurpidi maja, ajakeskus, loomaaed, kummituslinnad, koopad jne) või mida teha, osta vms. Kui on mingi mure, siis ma mainin seda, kui ma tunnen, et nüüd on õige aeg, näiteks kui ma tahaksin lihtsalt rääkida, et ma kardan lõputöö kaitsmisele minekut, siis ma mainin seda, kui ma näen, et ta viitsib kuulata, aga kui ma auto ära kriimustan, siis teatan sellest kohe kurbade kiisu silmadega, et ta mu peale kuri ei oleks. Tuleb mõelda headele asjadele ning olla rõõmsameelne, et su pere sinu kõrval saaks samuti rõõmus olla. :)

Küsimuste korral

Kirjuta mulle kommentaar (ei lähe avalikuks)! Kui leiad, et ei oska ikka kuidagi end aidata, kirjuta oma olukorrast või küsi, mida soovid. Kirjuta mulle ka siis, kui said siit abi. Kui soovid vastust (jäta oma e-mail, võtan sinuga ise ühendust). – Uuendatud juuli 2019.

Palun halvad kommentaarid endale jätta. Siin kirjutan ma sellest, kuidas mina abi sain ja mida mina depressioonist arvan. Keegi ei pea seda võtma tõsiselt ning ei soovi ma ka kedagi solvata ega maha teha. Arstidelt, kelle juures käisin, mina abi ei saanud. Võibolla mõni teine saab või on saanud. Soovin vaid aidata neid, kes tunnevad end nii nagu mina end kunagi tundsin.

Head paranemist!

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Depressioon

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>