Hei!

Loen oma reisi lõppenuks. Vabandan viivituse pärast ainult.

Kirjutasin kunagi lennukis järgmised read. Ma ei tea, miks ma ei võtnud vaevaks, seda varem postitada. Aga siit see tuleb…

Nonii neiud ja noormehed, istun lennukis, teel Helsinkisse. Tundub, et mu reis on lõppemas.

Viimased päevad Ameerikas olid väga emotsionaalsed. Minnes Ameerikasse oli suur tahe sinna jõuda, aga samas ka natukene kurb eemale minna kõigest, millega igapäevaselt harjunud. Nii oli ka tagasi tulles Eestisse. Suur ootus oli (tegelikult on veel siiani, sest ma olen ikka veel lennukis) tagasi oma kodumaale minna, aga samas oli jällegi kurb pakkida oma asju kohast, mis oli kolm kuud mu kodu. Eriti kui Oscar oma kurbi silmi näitas, kui nägi, et pakin, hakkas mullgi juba igatsus selle suure diivanikoera vastu, kellega jagasin voodit. Ta on nii õrnahingeline koer.
Laupäeva varahommikul oli mu viimane kord Fort Collinsis. Läksin Külliga kaasa tööle ja hiljem sättisime end Corani majja sisse. Õhtul käisime söömas Etioopa reostoranis ja hiljem Rio Grandesse. Õhtul Corani majja jõudes mängis ta kitarri ja laulis. Tõsiselt andekas. Pühapäeva hommikul, 16. august läksime Corani sõbra pulma. See kord nägin tseremooniat ka. Pulmad algasid kell 11, aga me pidime juba 10st kohal olema, sest Coran oli ”Best Man”. Need olid sellised kiired hommiku-pulmad, nii et umbes kella nelja ajal lõppes asi ära ja mina, Külli, Coran ja Coran’i sõbrad läksime nö afterparty’t tegema. Hiljem oli meil jälle selline armas istumine Corani majas.
Mul oli palju pakkimist. Alustasin juba neljapäeval. Esimene katse tegi mu kõige suurema kohvri ülekaaluliseks. Reedel sain lisakoti, niiet sinna viskasin kiirelt asjad, mis algul mõtlesin maha jätta ruumi puuduse tõttu. Ja pühapäeval oli kolmas kord. Proovisin asju nutikalt jagada. Niisiis tavapagasiks sain normaalkaaluga suure kohvri ja spordikoti. Käsipagasiks maksimaalsuuruses kohvri ja punnis läpaka koti. Esmaspäeval tegin viimaseid poetiire. Ei midagi sellist, mida tahtsin. Kuna mu kolm kuud möödus lenneldes, siis avastasin esmaspäeva hommikul, et nii palju asju on tegemata. Nii paljud ostlemised ostlemata. Kõik kindlasti Eestis arvavad, et Ameerika on poodide imedemaa, aga tegelikult minu ettekujutus sellest oli palju helgem. Vahel küll veab, kui veedad terve päev ühes poes, aga tegelikult ma siiski Lady GaGa’na Ameerikast tagasi ei tulnud.
Pärast kiiret poes käiku esmaspäeval läksime tagasi Corani majja, võtsin oma kotid ja olime teel Külliga lennujaama. Ma oleks oma passi maha jätnud, kui Coran ei oleks meelde tuletanud.
Külli aitas mul check-in’i teha mu kohvritega. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Soomest Eestisse tassin oma asjad, pean mingi kaamli süsteemi välja mõtlema.Denveri  lennujaamas lükati lend tund ja kümme minutit lend edasi, niiet pidin lennujaamas niisama jälle passima. Lend Denverist Londonisse kestis see kord 9 tundi. Ja millegi pärast ei olnud mul seal und enam. Eelmine kord magasin enamus ajast ja eelnevalt jõin kohvi. Nüüd jõin teed, et uni režiimi saada, aga suurt und ei olnud.
Londonis tahtsin algul linna uudistama minna kuna mu uue lennu vahe oli 6 tundi. Aga kuna lend hilines ja minu turvakontroll Londonis võttis tohutult kaua aega, siis mõtlesin seda siiski mitte teha. Aga aitäh Mart, et sul oli vähemalt mõte mulle giidiks olla :) Nii siis valisin sobiva pingi ja püüdtsin seal uinakut teha. See õnnestus võib-olla umbes pool tundi, sest inimesi oli palju ja kõik siblisid ringi. Ostsin endale päikeseprillid sealt, sest enda teised nunnud unustasin tõenäoliselt Denverisse lennujaama WC’sse. Ei meeldi need küll mulle nii palju kui mu kadunud päikeseprillid, aga vähemalt meelepärasemad kui need kaks paari, mis mul käsipagasis on.
Helsinkis tuleb Juuli mulle vastu ja ma olen temaga kuni hommikuni, et sealt edasi Tallinnasse sõita.

Mu lennureis praegusel hetkel kestab veel tund ja 25 minutit.

 

Olen tagasi 19. septembris nüüd. Ja lõpetan oma koju lendamise muljed ära.
Helsinkisse jõudes oli Juuli mul ilusti vastas ja aitas kohvrid autosse kärutada. Nii hea oli teda näha! Sõitsime tema juurde. Nägin Juhanpoissi ka üle pika aja Julla juures ;D Juuli ema tegi meile soojasid viineri pirukaid ja me Juuliga rääkisime samal ajal kõik võimalikud jutud ära. Hommikul pidime juba viie-poole kuue ajal ärkama. Sellepärast mõtlesime Juuliga, et pole meil mõtet magama jääda, kuna varsti tuleb nagunii ärgata ja see on raske. Aga Juuli jäi ikkagi magama tund enne ärkamist. Minul und ei tulnud, lakkisin küüsi, passisin niisama. Lõpuks ajasin end voodist ülesse, riietusin. Juuli ema ärkas ka, jõime kohvi temaga ja äratasime Juuli ka ülesse. Kolmekesi läksime bussi peale, sealt edasi metroole ning siis sadamasse. Nii hea, et nad mind saatma tulid ja aitasid kohvreid tassida. Üksi ma ei oleks hakkama saanud.
Laevas üritasin ka magama jääda, kuna ma olin juba kaks ööd ärkvel olnud, aga ikka ei tulnud ühtegi unemärki. Paari tundi laevas ja nägin lõpuks Eestimaad! Hakkasin kohe telefonikõnesid tegema, levi oli ülikõva, jessjess. Ütlesin emale ka, et nad tuleksid võimalikult lähedale sadamasse vastu mulle, kuna kõige suuremal kohvril hakkasid rattad juba vaikselt alt ära tulema. Ja kui ma selle otsa veel spordikoti panin, siis see muutus mu randmele nii raskeks, et tükk aega oli ranne paistes. Nii siis küsiski üks soome mees, kas vajan abi. Muidugi ma ei öelnud abist ära. Algul ta võttis väiksema kohvri, aga ma ütlesin, et teine on palju raskem, et ehk võtab selle. Vahetasimegi siis. Mehel läksid silmad punni pähe ja ütles, et see on tõesti väga raske. Ohooo ÜLLAÜLLA. Igatahes, tänu talle sain oma kohvritega laevast välja. Hingasin juba Tallinna õhku.

Ja seal mu pere oligi. Olin tagasi Eestis. Tagasi kodus.

Pärnusse sõites ma jälle ei maganud, ma tundsin juba, et ma muutun tujukaks, kuna olen niiiiiii pikalt magamata. Aga ükskõik kuidas ma ka ei üritanud, ma ei jäänud magama…  Õhtul tulid sugulased külla. Mind vaatama! ;D Natukene nendega muljetatud, tundsin, et nüüd on õige aeg magama minna. Läksin kiiresti tuppa ja voodi poole, sest ma ei tahtnud  kaua oodatud magama jäämist maha magada.
Kohvrid sain lahti pakitud alles septembri alguses… sellega lugesin oma reisi lõppenuks.

 

Eestimaa on minu kodu!

 


Postitas eliiisa - Sep 18 2009
Kategoorias Määratlemata
Kommenteeri »



Jäta kommentaar