Kas sa oled valmis muutma iseennast, et lõpetada koolikiusamine?

Kui hakata mõtlema, et millest selline kiusamisekomme alguse võiks saada, siis tuleks ilmselt vaadata perekonna käitumis- ja suhtlemismustreid.  Tundub, et see on tõepoolest lihtsalt inimeste harjumustest tulenev nähtus. Nimelt oleme me kõik harjunud inimesi enda mõõdupuu järgi hindama ja lahterdama. Oleme harjunud ütlema, et see on paha ja see on hea, see on nö valgus ja see on pimedus. Aga selline  lähenemine on juba eos egopõhist suhtumist ja suhtlemist tekitav. Egole hirmsasti meeldib see, kui ta tunneb, et ta on kellestki parem ja ta ei talu üheski olukorras võrdsust. Võrdne olemine on inimeste jaoks aga suur hirm, sest tekib tunne, et ma olen üks liivaterake kogu meeletus suures liivakuhjas. Tahetakse mõelda, et mina olen ikka see, kelle pärast kogu see liivakuhi tekkis. Tegelikult on aga nii, et kõik on üles ehitatud võrdsuse printsiibile. Me kõik oleme jumalikud ja meil kõigil on oma jumalik plaan, mida suures liivakuhjas täita. Isegi paljud nö heateod on tehtud egopõhisest käitumismustrist lähtuvalt. A’ la kui ma näitan maailmale, et ma olen ikka midagi ära teinud ja võimalikult paljud inimesed sellest kuulevad, siis ma olen ikka see kõige õigem inimene. Siis kõik mind kiidavad ja kummardavad. Tegelikult on sellises olukorras väga läbinähtav ego muster olla teistest suurem ja parem ja targem jne. Tegelikult me kõik olemegi suured ja head ja OLULISED.  Koolikiusamise kontekstis olulised just eriti selles mõttes, et meie teha on see, kas meie lapsed oskavad teiste laste olemust hinnata ja austada või mitte. Kuidas oleks see aga võimalik, kui perekonnas endas levib arusaam, et inimesi peab igal sammul hindama ja võrdlema? Paradoksaalne selle kõige juures on veel see, et kuigi ego arvab, et niiviisi käitudes on ta suurem ja parem ja erilisem, siis tegelikult pürgib ta varjatult selle poole, et luua ühtset arvamust millegi suhtes. Teiste hindamine ei tee inimest ennast eriliseks, see teeb teda hoopis kõigi nende sarnaseks, kes samasugust käitusmismustrit harrastavad. Mis viib illusioonini, et selline egoistlik käitumisviis ongi õige ja mis kõige hullem – paratamatu! Tegelikult on aga nii, et kui ükskord inimene sellisest illusioonist hakkab välja astuma, saab ta aru, et kõik ei olegi nii must ja valge kui tundub. Ta saab aru ka sellest, et ainult iseenda käitumist muutes saab muuta maailma. Ta saab aru, et selleks, et lõpetada näiteks koolikiusamine, peab ta iseennast jälgima hakkama, et ta ise päevast päeva iseenda hinge ja teiste inimeste hinge ei “kiusaks”. Sest näiteks teiste süüdistamine iseenda olukorra väljapääsmatuses on samuti teiste nö kiusamine. Teiste inimeste hindamine mistahes atribuudi alusel on samuti teiste inimeste kiusamine. Vahet ei ole, kui see toimub kasvõi ainult mõttes. Sest andes hinnangut teise inimese käitumisele, annad sa paratamatult ka hinnangu iseenda samalaadsetele käitumistele ja iseloomuomadustele. Inimene ei märka iialgi väljaspoolt seda, mida tema enda sees ei ole. Inimese tähelepanu lihtsalt ei suunduks nendele detailidele ja mis veel enam, need detailid ei avaldaks talle mitte mingisugust mõju. Millest järeldub see, et iseenda seisukohast lähtuvalt ei ole mõtet ennast nii avalikult kritiseerida :) . Järgnevast tuleb välja järjekordne ego muster, et kui ma teist kritiseerin, siis ma saan peita iseenda vajakajäämisi. Sest ego arvab, et kui ta midagi kritiseerib, siis automaatselt teised inimesed arvavad, et tema sellist viisi ei käitu. Aga tuletan meelde veelkord seda, et inimene ei pööra mitte kunagi tähelepanu millelegi, mis teda ennast isiklikult ei puuduta.  Meie elus on nii palju erinevat informatsiooni, et me ei suudaks kõike vastu võtta ja nö lahti harutada. Me paneme tähele ja meid puudutab ikka ja AINULT see, mis meid ennast puudutab. See mehhanism on seetõttu, et me saaksime võimalikult palju informatsiooni mingi teema kohta kokku koguda. Seda üldiselt kasulikku mehhanismi kasutab aga ego ära väga salakavalalt. Ikka selleks, et teisi inimesi iseenda vaatevinklist hinnata. Sellise käitumismustri purustamise võti on sellise ja paljude teiste egoistlike käitumisviiside teadvustamine. Inimene on aga altis ennast egoistliku käitumisviisiga täielikult samastama. Inimesed tõepoolest usuvadki, et nende käsutuses ei ole mitte mingeid muid vahendeid, kui need, mida loob meie baasmehhanismidel põhinev elu illusiooni loomine. Inimesed ei taha uskuda, et neil on tegelikult piiramatult muid võimalusi, kuidas käituda ja seeläbi näha asju teises valguses. Just nimelt teises VALGUSES. Pimedas toas olles on väga raske näha enda ümbruses olevaid asju ja võimalusi. Tekib tunne, et selleks, et hakkama saada, peab ennast igal moel kaitsma, sest me ju ei tea ega näe, kes järgmisena meile nurga tagant ette hüppab. Kui aga komistad kogemata mõne lambilüliti otsa ja pimedusse tuleb vähekenegi valgust, suudame me näha, et iga nurga taga ei olegi kolli ja mis veel olulisem – meil tekib võimalus otsida järgmist lampi, mis viiks meid veel suurema mõistmiseni sellest, mis meie ümber toimub, kuni me oleme aru saanud, et pimeduses kompimine ei ole kõige kergem tee leida iseendas peituvat väge.

Seega, kas oled valmis iseennast muutma, et lõpetada koolikiusamine? Kas oled vamis muutma iseennast, et muuta oma perekonna käitumismustreid? Kas oled valmis muutma iseennast, et muuta maailma?

One thought on “Kas sa oled valmis muutma iseennast, et lõpetada koolikiusamine?

Leave a Reply to Merlyn Mandre Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>