Miks on vaja õppida usaldama?

Kui palju teie näete enda sees ja ümber usaldust ja usaldamist? Minule tundub viimasel ajal, et üsna vähe. Me oleme nii palju haiget saanud, et mõte kellegi või millegi usaldamisest võtab silme eest mustaks. Ometi on usaldamine nii oluline, et eluratas saaks jõudsalt edasi liikuda. Eelkõige on vaja usaldada iseennast ja oma südamehäält, aga see tundub tänapäeval suisa võimatuna. Ja kui me ei usalda iseennast, siis veel vähem usaldame me teisi inimesi ja elu üldiselt. Me ei usalda isegi enda kõige lähedasemaid inimesi – õde, venda, ema, isa, last, elukaaslast. Me ei usalda oma last, et ta teab, mis on tema arengu jaoks kõige parem. Me ei taha näha, et laps, kes tunnetab, et tema vanemad teda usaldavad, teeb kõik selle nimel, et vanemad ei peaks temas pettuma. Kui aga vanemad ei usalda, hakkab ta trotsist käituma just vastupidiselt vanemate suunamisele. Me tihtipeale ei usalda oma elukaaslast  ning me ei ava ennast täielikult ei seksuaalselt ega vaimselt. Sest me arvame, et niikuinii ta hakkab seda usaldust ühel hetkel ära kasutama (Kõik kes seda kogenud on, teavad mis on selle mõtte sügavam tähendus). Veel vähem usaldame me näiteks oma äripartnereid, sest nii mõnedki on meilt vaiba alt ära tõmmanud. Usaldus on aga armastus ja kui me ei usalda, siis me ava oma südames olevat armastust ja ei lase sellel voolata. Me kardame seda, sest me arvame, et see teeb meid haavatavaks. Me kardame, et kui me oleme tõesed ja ausad, siis hakatakse meid kohe ära kasutama. Need hirmud on ikka jälle ja jälle saanud elus kinnitust. See on inimestel nagu ellujäämise instinkt – ära ütle, ära räägi, ära usalda, sest esimesel võimalusel kasutatakse sinu usaldust kindlasti ära! See on inimestele aga suurepärane lõks just selleks, et ikka uuesti ja uuesti õppida usaldama ja armastama iseennast ja teisi. Ütlus, et armasta nii nagu sa poleks kunagi haiget saanud, on minu jaoks väga sügava tähendusega. Seda võib vaadata nii, et iga kord, kui me leiame enda kõrvale uue inimese, siis me armastame teda nii, nagu me poleks kunagi haiget saanud. Sügavam tähendus on aga selles, et me andestame oma ümbritsevatele inimestele ja elule ja hakkame neid armastama, justkui nad poleks meile mitte kunagi haiget teinud. Me peame avama ennast oma lähedastele ja mitte nii lähedastele ja andma neile oma pihkudel oleva südame, sest siis on inimesed ka meie vastu ausad ja käituvad nii, et me saaksime neid usaldada. Kui me aga nö natukene usaldame, aga samas ka kardame, et meie usaldust hakatakse ära kasutama, siis just nii juhtubki, sest hirm kutsub alati hirmu ligi, et inimene saaks teada, mis tema sees on. Nii saab inimene ikka ja jälle väljapoolt kinnitust, mis on tema sees. Aga meie ei taha seda uskuda, meie arvame ikka, et väline maailm ei peegelda meie sisemaailma. Ja see kõik on sellepärast, et me ei usalda ennast ega maailma ja proovime seda kogu aeg kontrollida. Millegi või kellegi kontrollimine juba iseenesest näitab seda, et inimene ei usalda ja sünnitab aina usaldamatust juurde.

Usaldamatus igal tasandil loob justkui surnud ringi, kust väljapääsu ei tundu olevat. Võtame näiteks tänapäeva meedia. Sealt leiab üha vähem tõde ja üha rohkem kuulujutte ja mingisugust mulli, mida niikuinii mitte keegi ei usu. Aga miks on see nii? Sest erinevate osapoolte vahel puudub usaldus. Ajakirjanikud ei usalda intervjueeritavaid ja vastupidi, sest mõlemad pooled on usaldust ära kasutanud. Kui ajakirjandus proovib olla tõene, siis hakkavad inimesed seda ära kasutama, et suunata seda endale kasulikul viisil ja kui just ei valeta, siis kogu tõde kindlasti ei räägi. Kui aga intervjueeritav proovib olla tõene ja usaldav, siis kasutab ajakirjanik seda kindlasti ära. Tulemuseks on see, et kirjutatakse seda, mida ajakirjanik enda peas kokku paneb, mis loomulikult vastab sellele, kui kõrge tema teadvuse tase on. Usaldamatusest ja avatud suhtlemise puudusest tekivad ju ka igasugused kuulujutud. Aga see selleks…

Mina olen viimasel ajal hakanud enda südamekeskust tunnetama. Kui mul on negatiivsed mõtted või stress kimbutab, siis ma tunnen, kuidas mu rindkere tõmbub justkui krampi ja ei ole selline hea ja mõnus olla. Ühel päeval, kui sattusin oma õega erinevaid elulisi teemasid arutama, siis mainis ka tema, et mõnikord üles tõustes on tal tunne nagu telliskivi oleks rinnal. Sellele mõeldes tuleb mulle meelde ka kunagise artikli sisu, kus perearst rääkis, et vanemad inimesed tulevad tihti tema vastuvõtule ja kurdavad raskustunnet rinnas, mis ei lase vabalt hingata. Kahjuks ei oska arst neid aidata, sest selle tunde jaoks rohtu ei leidu. See tunne on meie teejuht selles osas, kas me oleme õigel teel ja mõtleme meile kasulikke ja edasiviivaid mõtteid või mitte. See tunne ütleb, et neiu või noormees, härra või proua, palun kuulake oma südamehäält ja see kivi veereb iseenesest teie südamelt ära. Meie aga ei ole harjunud seda tegema, sest me arvame, et südamehääle kuulamine on ikka nõrkadele ja oma peaga/intellektiga on ikka kõige õigem asju toimetada. Jah, intellekt on oluline küll, aga ta peab olema südame teenistuses, et kõik kulgeks inimese jaoks nii nagu talle parasjagu tarvis on.

Miks on vaja õppida kuulama oma südame häält? Sest universum vastab inimesele läbi südame, mis tähendab ka seda, et inimene peab taastama usaldustunde oma südames. Ma ei ole palju uurinud kvantfüüsika ja muu sellelaadse kohta, aga minu süda ütleb, et kui inimene usaldab universumit, siis universum usaldab inimest. Aga mida meie teeme? Meie ütleme, et okei ma natukene usaldan, aga natukene ei usalda ka. Kuidas vastab universum? Ta ütleb okei, saagu nii, mina usaldan siis sind ka NATUKENE!  See viib selleni, et elu annab inimesele natukene seda, mida ta soovib aga natukene ei anna ka ja tihtipeale ei realiseeru inimese südamesoovid. Nii mõnelgi juhul on aga nii, et me oma egoistliku mõtlemisega mõtleme nii, et noh, ma usaldan universumit siis, kui ta annab mulle ainult nö head ja kui midagi halba peaks juhtuma, siis me ütleme, et ah see värk ei toimi ja mingit seaduspära ei ole olemas. Aga mida see tähendab? See tähendab jälle seda, et me ei usalda universumit, et ta annab meile just seda, mida meil parasjagu vaja on. Me ei usu, et näiteks töökoha kaotus või tervisehäda on aken suurema mõistmisvõimeni elu kohta. Me ei usalda, et meist kõrgem jõud on nagu karm lapsevanem, kes usaldab ja tänu sellele laseb oma lapsel vaba valiku raamides eksida ja tunnetada, et mis on õige ja mis on vale. Kui me usaldame päriselt ja üdini iseennast, teisi inimesi ja universumit, siis me võime olla kindlad, et me saame täpselt seda, mida me tahame, aga eelkõige täpselt seda, mida me vajame. Siis me saame esitada enda soove, sest universum on kindel, et ta saab neid sinu kätte usaldada ja sina ei hakka neid egoistlikel viisidel ära kasutama. Miks on vaja usaldusetunne oma südames avada? Sest siis hakkab inimene usaldama iseennast ja teisi, mille kaudu hakkab ta enda ellu tõmbama inimesi, keda ta saab usaldada ja saab olla universumi sõnumi vahendaja ehk looja, mis muudab paremaks inimese enda elu ja kõikide teda ümbritsevate elu. Siis saab toimida loomine väljast sissepoole.

Aga kõige olulisem on see, et inimesed avaksid ennast teistele inimestele, mis ühtlasi tähendab ka seda, et sa usaldad neid ja lased ennast aidata ja juhtida täpselt sellise elu juurde, nagu sa südames soovid.

Südamega,

Merlyn

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>