enelinhiinas

Vabandust, et ma pole ammu kirjutanud, aga ma panen nüüd viimaste nädalate postitused ka üles . Siin lähevad need nädalad nii kiiresti, et ei pane tähelegi.  :)

Pühapäev, päev pärast Guilini reisi, oli meil ikka tavaline päev nagu varem. Ainuke erinevus oli vist see, et sel päeval oli väga külm, peaaegu et Eesti talv juba.  Hommikul kella üheksaks läksime me joonistama.  Kuna sel päeval oli nii külm, siis vanavanemate juurde minema hakates, läks meil auto katki ja me külmetasime seal joonistamise õpetaja maja õue peal, kuni autot parandati. Kahjuks läks sellega rohkem aega ja me võtsime kellegi teise auto. Sealt me sõitsime vanavanemate juurde sööma. Peale seda me läksime ühte raamatupoodi vaatama ühe hiina mängu jaoks õpikut, kuidas seda õieti ja targalt mängida. Õhtupoolikul me läksime ujuma tavapärasest teise kohta, kus on soe vesi. See ujula asus isa sõbra viietärni hotellis ja see nägi päris hea välja. Nagu ikka polnud see ujumisrada eriti pikk ja natuke kauem ujudes hakkas väga palav, sest vesi oli niivõrd soe, peaaegu nagu vannis (umbes 30 kraadi ). Sealses riieteruumis oli isegi saun ja see oli esimene saun, mida ma hiinas üldse näinud olen.  Minu ema ja isa ujuda ei oska, aga õde ujub päris hästi teiste hiinlastega võrreldes. Ma isegi õpetasin oma õele, kuidas selili ujuda ning nüüd ta ujub juba nagu kala vees . Peale ujumist me harjutasime õega natuke ka piljardit.  See hotell on ka tegelikult CBD rajoonis ja päris lähedal meie kodule. Peale ujumist me läksime koju ja sõime ning hakkasime õega kooliks valmistuma.

Esmaspäev oli meil esimene päev koolis peale Guilini reisi ja teiste õpilaste eksameid. Esimesel päeval kõik klassikaaslased rääkisid mulle, kui rasked ikka need eksamid olid ja kui hästi või halvasti neil seal läks. Lõunal me vaatasime tegelikult oma väikeses klassis DVD-lt saadet Gossip Girl, mis nähtavasti siin kõigile meeldib . Me ostsime ka uue DVD mängija, sest vana ei töödanud siin enam, kui meie tulime. Pärastlõunastes tundides rääkisime õpetajatega Guilini muljetest, jagasime vahetusõpilaste vahel pilte ja näitasime ka õpetajatele pilte. Muusika tunnis me mängisime traditsioonilisi hiina pille. Kung Fu tund jäi meil ära kuna igal pool oli lumi ja väga külm. Tegelikult sel ajal oli meil kõigil koguaeg külm, sest kusagilt ei saanud sooja väljaarvatud kuumast joogist, sest hiinlased eelistavad soojas toas istumise asemel paksude jopedega toas olla. Sel päeval ma magasin kolme tekiga. Õues oli vist mingi miinus viis kraadi. Kui väga külm ja tuuline on, siis isegi konditsioneer ei aita, sest siinsed aknad on nii õhukesed (ühekordsed) ja kogu külm tuleb sealt sisse. Ema ostis mulle ka uued soojad karvased sussid, et mul ikka natuke soojem oleks .

Kolmapäeval oli ka tavaline külm koolipäev. Hommikul ma üritasin õppida nii palju kui võimalik ja jõudsin lausa ühe õpiku lõpuni. Lõunapausi ajal oli ikka inglise keele nurk, kus seekord peaaegu hiinlasi polnudki, võib- olla külma pärast . Me seal lihtsalt rääkisime välismaalastest õpetajatega, mis oli päris tore ja huvitav. Me saime ka teada, et üks Saksa vahetusõpilane, kes on ka Zhengzhous vahetab pere ja tuleb minu kodu lähedale elama ja isegi võib-olla meie kooli. Kolmapäeva pärastlõunases tunnis tulid meie tundi kaameramehed filmima, kuidas ikka välismaalased hiina keelt õpivad. Nina ette pandi sulle kaamera ja sa pidid tunnis käituma nagu tavaliselt. Väga naljakas oli, kuid seda me ei tea, kuhu see üles pannakse või kust seda näidatakse.

Neljapäeval olid meil ainult hommikused tunnid kuna õpetajad ei saanud tulla ja peale neid hommikusi tunde me võisime koju või linna peale minna. Osad vahetusõpilased läksid koju, osad mitte. Meie läksime kesklinnas asuvasse kohvikusse sööma. Kohvikusse, mida on väga raske leida.  See on nagu salajane kohvik, sest ühtegi silti pole sellest kohast. Selles kohvikus oli päris häid läänepäraseid toite. Kõik välismaalased Zhengzhous teavad seda kohta. Seal me kohtusime ka Brasiilia vahetusõpilasega, kes varsti läheb tagasi koju. Kui kõik said söödud me läksime kesklinna šoppama kohta nimega Grand Shanghai.

Laupäeval oli tavaline päev, kus mina, mu õde ja koduabiline olime kodus. Peaaegu terve päev me tegime paberist lumehelbekesi. Õues  hakkas tegelikult juba soojemaks minema ja lumi oli juba peaaegu sulanud. See päev oli hea päev ka blogi kirjutamiseks ja piltide üleslaadimiseks.

Pühapäeval me käisime hommikul ikka joonistamas ja peale seda vanavanemate juures söömas. Vanavanemate juures vaatasime me ka Hiina ja Lõuna- Korea vahelist sulgpalli matši, kuid lõpuni ei jõudnud me vaadata kuna me läksime õe, ema ja nende sõpradega ühte pagarisse (koogipoodi) ja hakkasime seal kooke tegema. Zhengzhous on üks selline koht, kuhu sa saad minna ja sulle õpetatakse, kuidas üht või teist kooki teha. Väga huvitav oli ja päris maitsvad tulid need koogid välja ka. Mina tegin koos oma õe täditütrega muffineid ja õde tegi koos oma sõbraga küpsiseid. Peale küpsetamist läksid õde ja tema täditütar õe sõbranna juurde ja minu viis ema koju, sest kella seitsmeks pidin ma minema KTV-sse, Brasiilia vahetusõpilase viimast õhtut tähistama. KTV on koht, kus sa saad oma seltskonnaga karaoket laulma minna ja seal on isegi kõigile eraldi ruumid koos suure karaokesüsteemiga . Päris vägev ja lahe koht tegelikult, ainult et ingliskeelsete laulude sõnad on tihti vigased ja imelikud . Neid KTV-sid on siin nii palju, igalpool. Sinna minema hakates ei teadnud ma isegi, kus kohas see asub, ainsad asjad  mida ma teadsin olid, et mis tänaval see on ja et see asub ühe suure klubi vastas ja veel teadsin ka bussi numbrit. Niisiis istusin ma bussi peale ja kui õige tänav tuli, siis lihtsalt vaatasin kuni mõni suur ja särav klubi vastu tuli või KTV, siis läksin maha. Maha minnes avastasin, et ma pole õige KTV juures ja hakkasin kohalikelt küsima. See tänav, kus see kindel KTV asub, on lihtsalt nii pikk. Inimestega sain ma hiina keeles hakkama ja tuli välja, et ma tulin liiga hilja bussist maha ja ma pidin natuke tagasi kõndima. Tuli ka välja, et tegelikult see buss ei läinudki selle KTV juurde vaid keeras sellele tänavale liiga hilja. Ühelt inimeselt teedküsides, kohtasin ma õnneks ameerikast pärit õpetajate Alyssa ja Nathan-iga, kes läksid ka sinna ja nad tunnevad seda kanti paremini kui mina, sest nad elavad seal. KTVsse jõudes küsisime eest lauast lihtsalt, et kus teised välismaalased on ja siis meid kohe juhatati. Alati on nii, et kui sa saad teistega kusagil kohvikus kokku, siis kohvikusse sisendes kohe automaatselt juhatatakse sind teiste välismaalaste juurde, sest sa oled välismaalane ja sa kindlasti oled koos nende teiste välismaalastega. KTVs oli tegelikult väga lõbus ja tore.  Õhtul läksin ma kella poole kümneks koju.