enelinhiinas

Esmaspäeval oli päev, mil me alustasime oma kauaoodatud reisi Guilini. Ilm oli kohutavalt tuuline ja jahe. Kell kümme hommikul pidime me kõik kohtuma rongijaama ees, et siis koos rongi peale minna. Minu üllatuseks oli tulnud veel meiega ka neli ameeriklast, kes õpetavad siin inglise keelt. Rong ise oli päris huvitav, ei olnud mingeid eraldi kabiine magamiseks (mis on kallimate piletite puhul) ja üks vahe oli mõeldud kuuele inimesele. Ühesõnaga päris kitsas oli. Põhiliselt me istusimegi niisama ja rääkisime lihtsalt juttu või ka vahest mängisime kaarte. Kuna rongisõit kokku kestis 20 tundi, siis me jõudsime ikka kõigest rääkida ameeriklaste ja vahetusõpilastega. Üheks suureks teemaks olid hiinlased ja nende elu . Kell 11 õhtul kustutati rongis tuled ja siis istusime algul niisama pimedas, aga pärast läksime ka magama, et järgmine päev jaksaks võimalikult palju ringi käia.

Teisipäeval pidime me tõusma üles kell pool seitse, et asjad kokku panna ja rongilt maha minna, kuid rong hilines umbes tund aega. Hommikust läksime me sööma ühte lähedalasuvasse hotelli ja peale seda me läksime bussiga sinna õigesse linna Yangshuo-sse, kus kõik turistid käivad. Sinna me sõitsime kaks tundi ja peale seda me läksime kohe hotelli sisse registreerima. Peale pesemist läksime me kähku linna peale. Yangshuo on tegelikult väga armas külake, mis on kogu aeg täis välismaalasi. Seal oli nii mõnus käia tänavatel, nii et keegi ei vaadanud sind nii palju. Kõik kohalikud on harjunud välismaalastega ja nad isegi oskavad enamus inglise keelt. Lõunat läksime me sööma ühte pitsa restorani, kus me saime maitsta tõeliselt häid ja läänepäraseid pitsasid. Väga hea oli. Yangshuo on väga hea koht välismaa toidu söömiseks. Sel päeval oli muideks ka väga ilus ja palav ilm. Õhtupoolikul me jalutasime lihtsalt mööda küla ja xi jied (lääne tänav, kus hästi palju läänepäraseid kohvikud) ja pärast istusime ka välikohvikusse maha ja hakkasime arvamismängu mängima, et kust keegi möödaminejatest pärit on. Päris palju nalja sai. Inglaste puhul sai kohe kaugelt aru aksendist, ameeriklaste puhul sai meie ameeriklasest õpetaja kohe aru riiete järgi ja sakslased tundsime ära nägude järgi . Välismaalasi oli ikka väga palju ja väga paljud on läinud sinna mägironimise pärast. Õhtul, enne hotelli minemist, läksime me ka korraks kohvikusse, niisama istuma, kohvi jooma ja rääkima. Seal oli tegelikult väga tore seltskond koos. Me tutvusime hollandlastega, inglastega ja iisraellastega. Väga põnev oli. Loomulikult terve see aeg naerdi minu üle, et “kindlasti on siin ka eestlasi”   ja teate mis, OLIGI. Ma kohtusin seal kohvikus ühe eesti tüdrukuga, kes polnud mitte vanem kui mina. Yangshuo on nii väike Hiina külake ja ma nägin seal eestlast, kes on pärit Ida-Virumaalt. Kahjuks polnud mul aega temaga pikalt rääkida, sest me olime hiljaks jäämas oma hotelli, kus õpetajad kontrollisid, kas me oleme tubades. See eesti tüdruk tuli minu juurde ja küsis minu käest alguses, et kust ma pärit olen, sest ta oli vist varem kuulnud, kui ma teistele seda ütlesin. Nii imelik oli eesti keeles rääkida ja nii ma alguses rääkisingi temaga inglise keeles , aga siis üritasin eesti keele peale üle minna ja see oli väga raske. Mu pea oli tühi, ma pidin enne mõtlema, kuidas lauset öelda eesti keeles. Ühesõnaga päris vägev. 

Kolmapäeval oli meil vaba päev ja me võisime ise teha mida me tahtsime. Mina, soome tüdruk Viivi ja saksa tüdruk Laura läksime koos oma giidiga Zhengzhoust mägironima! Algul oli küll hirm sees, et ma pole seda varem teinud, aga otsus sai tehtud. Me saime isegi endale oma instruktori. Me läksime sinna mäe juurde kell kümme hommikul ja ma ronisin kaks korda erineva raskusega nõlvadel. Alguses oli küll nii, et jalad värisesid all ja raske oli ennast sõrmeotsadega mäe küljes kinni hoida, aga lõpuks ikka jõudsin ka lõppu. Ronimine oli umbes 20 meetri kõrgusele. Halb oli alguses see, et vihma sadas ja me pidime lihtsalt ootama kalju ääres vihma vähemaksjäämist. Niisiis me olimegi seal mäe juures kella viieni õhtul. Kusjuures seal ronimas me nägime täpselt sama rahvast, kes olid eelmisel õhtul seal kohvikus. Seal ma küsisin ka ühelt kanadalaselt, kellega eestlane koos oli, et mida see eesti tüdruk siin teeb. Temalt sain ma teada, et eestlase nimi oli Sirli ja ta on siin Yangshuos täieti üksinda lihtsalt reisimas. Peale mägironimist me läksime kähku tagasi linna ja läksime kähku lõunat sööma. Sealt kohvikust, kuhu me läksime lõunat sööma, sain ma imehead baguetti kana, salati ja kastmega. Pärast söömist me rentisime hotellist kähku jalgrattad ja läksime linnast välja vaatama ümbruskonda uurima. Kahjuks läks päris kiiresti pimedaks ja me pöörasime otsa ringi ning sõitsime siis mööda Yangshuo linna. Pärast jalgratastega sõitmist läksime me hotelli valmistuma Mariana (Brasiilia tüdruku) sünnipäevaks. Mariana sai 18 aastaseks ja me läksime kohalikku hiina restorani sööma. Seal saime maitsta ka kohalikku kala õlu kastmes, mis on Yangshuo eriline toit. Pärast sõime ka Mariana ostetud torti, mis hiinas on ikka nagu ta on- kreem ja sai . Õhtul olime mina, Viivi ja Laura nii väsinud, et ei jõudnud enam teistega välja minna. Kui nad tagasi jõudsid rääkisid nad mulle, et nad kohtasid jälle seda eestlast ning ta olevat öelnud, et ma rääkisin eesti keelt suure aksendiga nagu ma oleks mitu aastat soomes elanud .

Neljapäeval pidime me vara tõusma, sest peale hommikusööki läksime me kohe Yulong jõele bambusest paatidega sõitma. Kahjuks oli väga vihmane ja külm ilm ning paatides kõik lõdisesid. Sõidu alguses kaotas ka Tai tüdruk enda prillid sinna jõkke, nii et ta hüppas vette neile järgi, aga ei leidnud neid enam. Ta oli pärast peaaegu üleni märg ja tal oli pärast väga külm. Väga mõnus oli kaheses paadis istuda ja imetleda ümbritsevat loodust. Mul õnneks nii külm polnud, kui teistel, sest mul oli mu paks, karvane kampsun seljas. Hästi mõnusad oli sellel jõel ka astmed, kust me pidime alla sõitma. Poole jõe peal, mis oli kahe tunni kaugusel algusest, oli meil söögipaus ja kõik olid nii külmunud. Kõik värisesid ja lootsid sooja toitu ja teed. Pärast enamus ei tahtnud edasi sõita kahte tundi ja meile telliti buss järgi. Tai tüdrukud aga tahtsid edasi sõita, mis sest, et neil olid nii õhukesed riided ja üks neist oli vees käinud. Kõik mõtlesid, et mis neil arus on. Meile öeldi, et buss tuleb umbes 15 minuti pärast ja sellepärast andsin ma oma paksu kampsuni tai tüdrukutele. Mul oli selle all veel üks õhuke kampsun. Ameeriklasest õpetaja andis neile ka oma jalanõud, sest nende omad olid märjad. Nii me siis ootasimegi seda bussi mina ilma sooja kampsunita ja ameeriklane Neil paljajalu. Mõnusalt külm oli. Väga külm oli . Lõppude lõpuks me ootasime seda bussi juba üle tunni ja me lihtsalt võtsime ühe teise turismigrupi bussi ja maksime pärast. Meie buss vist eksis ära . Yangshuosse jõudes läksin ma kohe kuuma dušši alla soojenema. Õhtul me läksime Viivi ja Lauraga itaalia kohvikusse sooja jooki jooma, sest väljas läks äkitselt väga külmaks, nagu umbes 5 kraadi. Õues oli väga raske olla, sest meil kellegil polnud tõsiselt sooje riideid kaasas.

Reede oli väga tihe päev meil. Hommikul pidime me me kell pool seitse tõusma ja sööma minema ja asjad kokku pakkima, et kell kaheksa juba  hotellist välja registreerida. Teele hakkasime me hoopis kell üheksa, sest üks ameeriklane oma toas pühkis hotelli rätikuga kiivi mahla laualt ja see läks roheliseks natuke ja sellest tekkis hull jama. Ta pidi põhimõtteliselt seda ise puhastama minema. Kui me lõpuks minema saime sõitsime me kaks tundi kohta, kus on need kuulsad koopad. See koht oli tegelikult tõesti ilus ja koopas ka oli väga palju stalaktiite ja stalakmiite, millele oli pandud värviline valgustus. Me saime isegi sõita paadiga täiesti pimedas koopas, mis oli päris vägev. Peale seda läksime me sööma ja siis sõitsime kähku edasi Guilini linna, mis oli vist poole tunni kaugusel, seda kuulsat elevandi nina mäge vaatama. Sinna jõudes läksime me suure paadiga sõitma mööda jõge kuni tuli see mägi. Mäe saabudes ronisid kõik laeva katusele, vaateplatvormile pilte tegema.  Pärast seda sõitsime me Guilini kesklinna ja meile anti aega pool tundi, et endale rongi midagi süüa osta ja õhtust süüa. Me siis jooksime kohe Mc Donald´sisse õhtusööki kaasa ostma ja peale seda kihutasime me tagasi bussi juurde. Rongijaama jõudes selgus, et meie rong hilineb umbes pool tundi, nii et me võisime natuke rahulikult istuda. Siis tuli välja, et Zhengzhous oli eelmine päev väga kõvasti lund sadanud ja see rong jäi viis tundi hiljaks. Nii me siis seal rongijaamas istusimegi ja vaikselt jäime isegi sinna magama kuna me olime nii vara tõusnud sel päeval. Lõpuks, kui teatati, et võib rongi minna, tehti kõik väravad lihtsalt lahti ja isegi ei kontrollitud neid alguses. Nii algaski tohutu hiinlaste tormijooks rongi peale. Kõik jooksid ja trügisid millegipärast. Naljakas oli vaadata. Rongis me põhimõtteliselt sättisime kohe magama, sest kell oli juba kaksteist õhtul.

Laupäeval tõusin ma kell kümme ja peaaegu kõik teised veel magasid. Kõik olid nii väsinud ja polnud ka midagi muud teha . Selle rongisõidu ajal me ei teinud peaaegu midagi, ainult igavlesime. Ühes peatuses, mis oli kümme minutit pikk, tormasime me kõik välja perroonile süüa juurde ostma, sest eelmisel päeval polnud kellelgi aega süüa osta. Zhengzhou lähedale jõudes nägime me isegi esimest lund siin. Rongisõidu ajal me naersime ka Mariana üle, kes leppis oma sünnipäeva peo selle päeva kella viieks õhtul, kuna me pidime algse kava järgi jõudma hoopis kell üks päeval. See oli nii naljakas, kui ta naljatas giidile, et tal on sel päeval kell viis sünnipäevapidu koos oma hiinlastest sõpradega ja teda ise seal kohal pole. Lõpuks Zhengzhousse jõudes, peale pikka rongisõitu, olime me väga õnnelikud. Väljas oli kusjuures miinus üks kraadi ja lumi maas ning meil polnud sooje riideid, mida selga panna. Me hakkasime kohe taksot otsima, aga rongijaama ees on neil spetsiaalsed järjekorrad takso ootamiseks, mis olid rahvast niivõrd täis, et me mõtlesime, et me oleme kavalad ja läheme otsime eemalt. Kõik taksod seal ja eemal olid väga pungil inimestest ja takso peale saada oli peaaegu et võimatu. Teised jäid ühele tänavale ootama, aga mina, Viivi ja Laura läksime jalutasime kaugemale, et taksot leida. Tänaval kõndides külma käes tuli meie juurde üks hiinlane, kes ütles, et seal järgmisel tänaval on palju taksosid ja me mõtlesime, et ta on hiinlane, juu siis ta teab. Minnes tema juhatatud kohta avastasime me ennast jälle raudteejaama eest pikast järjekorrast ja jäime sinna ootama. Kusjuures ma arvan, et seal seista ongi ainus võimalus, sest kõik ümbruskonna taksod läksid just sinna inimesi peale võtma. Koju jõudsin ma lõpuks kell 10 õhtul . Pärast teiste käest küsides, kuidas nad takso leidsid, ütlesid nad, et nad said takso, mis oli rahvast täis ja pidid 60 jüaani maksma selle eest, mis on väga kallis hiina jaoks.

Pühapäeval peale Guilini reisi läksime me jälle nagu ikka joonistama. Sel päeval tundus olevat nagu tõeline talv, sest väga külm oli ja lumi oli maas. Pärast joonistamist tulid meile ema ja isa järgi, aga auto läks katki. Natuke aega autoga jamamist sai selgeks, et selle autoga me sealt minema ei liigu ja võtsime kellegi teise auto . Pärast vanavanemate juures söömist läksime me raamatupoodi hiina lauamängu jaoks raamatuid ostma. Pärast me läksime isa tuttava viie tärni hotelli ujuma, sest seal on soe vesi. Alguses ujuma minnes oli küll mõnus ja soe, aga kaua seal ujuda ei saanud, sest siis tekkis tunne,et nagu oleks vannis. Naljakas oli vaadata minu pere sugulasi ujumas, sest neil kõigil oli oma tehnika, kuidas konna ujuda .