Järgmise päeva hommikul meil ka magada ei lastud, sest hiinlased ärkavad juba mingi kell 7 hommikul ja hakkavad karjuma ja raadiotest hakkab tulema ülesärkamise muusikat. Kell 9 pidi meie rong jõudma Shenyangi. Rongi juurde tulid meile vastu YFU Shenyangi vabatahtlikud ja viisid meid McDonaldsisse, kus meie ajutised vahetuspered meid ootasid. Ma kohtusin oma perega ja me sõitsime nende koju. Kodu oli neil päris ilus ja korralik, ma sain isegi endale oma toa, koos akvaariumiga . Lõuna paiku läksime me lähedal asuvasse korterisse, kus elasid selle pere vanavanemad, lõunat sööma. Söök oli täitsa hea.  Peale söömist me läksime tagasi oma majja ja me magasime natuke, nagu hiinlased peale söömist tavaliselt teevad. Kui ma magama jäin, siis ei ärganud ma enne kella 4 enam üles. Ma olin päris väsinud see päev, sest väga palju öösel magada ei saanud. Peale ülesärkamist hakkasin ma tegema meie projekti, mida me pidime tegema kesk-aasta seminariks, aga me ei teinud seda varem, sest me arvasime, et me ei lähe sinna. Õhtul me läksime ajutise vahetusõe ja tema tädiga KTV-sse karaoket laulma.

Järgmisel hommikul algasid meil meie kesk-aasta seminari tunnid. Need tunnid toimusid ühes Shenyangi koolis. See oli ka esimene kord peale 5 kuu, kui me teisi vahetusõpilasi teistest linnadest nägime. Väga tore oli teisi näha ja kuulda, kuidas neil on läinud. Tunnid olid tegelikult päris igavad. Midagi erilist polnud, rääkisime oma probleemidest ja loetlesime asju, mis on hiinale väga omased. Vahepeal oli söögipaus ja siis läksid tunnid jälle edasi. Peale neid YFU tunde tuli mu ajutine vahetusõde oma tädiga mulle vastu ja me läksime koju. Kodus me tegime pilte kõigiga koos ja mu õde näitas oma arvutist pilte ja videosid tema kooli, klassi kohta. Ajutine vahetuspere oli mul tegelikult väga tore. Õhtul pidin ma hakkama juba oma kohvrit ka pakkima ja kohvri järgmisel päeval toimuvale tunnile kaasa võtma. Õhtul enne magamaminemist andsid nad mulle üle ka kingituse, milleks oli Shenyangi ajaloo ja kultuuri tähtsamate sündmuste, inimeste nimed, kirjeldus. Ei oska täpselt eesti keeles seda seletada. Lisaks sellele andsid nad mulle rongile kaasa hulga õune, apelsine ja ka keedetud mune . Pärast tegime veel ka viimased pildid ja siis läksime magama.

Teisel päeval olid need tunnid samasugused. Teise päeva alguses me vaatasime kohe kõikide õpilaste tehtud filme või pildiseeriat oma elust Hiinas. Neid oli eriti kihvt vaadata. Peale seda oligi varsti lõunapaus ja peale lõunapausi me, Zhengzhou õpilased pidime hakkama lahkuma. Siis sai jälle kõigiga hüvasti jäetud ja lahkutud. Seekord oli meil õnneks rong Shenyangist otse Zhengzhousse. Sel sõidul me enam nii kaua üleval ei olnud ja ärkaminegi järgmise päeva varahommikul polnud kõige hullem. Kuid siiski, kes mängib kell 7 hommikul karjudes kaarte? . Hommikul tõustes oli meil veel Zhengzhou linnani päris palju aega jäänud. Kui me hakkasime Zhengzhou lähedale jõudma, vaatasime me üllatudes kella ja imestasime, et kas tõesti meie rong jõuab õigel ajal Zhengzhousse, või isegi varem. Ehhee..võta näpust. Umbes 500 meetrit enne Zhengzhou peatust jäi meie rong seisma ja öeldi, et see on ajutiselt kümneks minutiks, aga lõppude lõpuks venis see aga hoopis üheks tunniks. See, et me õigel ajal kohale jõuame oligi liiga hea, et tõsi olla. Meie närvid seal rongis olid väga pingul. Kui me lõpuks rongijaamast välja saime, kihutasime me kiiresti bussipeatusesse, et sõita bussiga ühte hotelli, kust lähevad bussid Zhengzhou lennujaama. Kuna Zhengzhou lennujaam asub väljaspool linna, siis me sõitsime sinna bussiga umbes 45 minutit ja õnneks jõudsime lennujaama õigel ajal. See oli esimene kord, kui ma nägin seda lennujaama ja kõik tundus nii värske ja klaasist . Kohati tundus isegi, et see lennujaam on Tallinna omast suurem, aga see vist ikka pole nii. Ma pole kindel. Kui meie õpetaja ka kohale saabus, siis me kolm YFU õpilast saime oma passid ka kätte. Enne need passid olid Hiina saatkonnas või kusagil sellises kohas uut, kuue kuulist elamisluba saamas. Kõik kohvrid ära antud ja turvakontrolli minnes, tuli välja, et ma unustasin oma hea päikesekreemi seljakotti ja see võeti ära. Kogu selle Shenyangi-Hainani reisi sehkendamise ajal see turvakontroll ununes küll täiesti ära. Kahju oli küll sellest, sest Hainanis on päikesekreemi väga vaja.

Järgmise päeva hommikul said kohe lühikesed püksid jalga tõmmatud ja topp selga pandud, sest tapvalt palav oli. Hommikul me läksime kohe hommikust sööma, sest hotellis seda saada ei olnud. Peale hommikusööki me läksime poodi endale vajalikke asju ostma, nagu päikesekreem . Kusjuures normaalset päikesekreemi oli seal pea võimatu leida ja valikut nagu eriti polnudki ja see oli nii igal pool. Väga imelik, see on ju siiski Hainan, kus on väga palju tugevat päikest.

Peale väikest osturetke me läksime kohe natuke kaugemale asuvasse randa. Kusjuures me avastasime, et Hainan on venelaste paradiis. Kui seal oli turiste peale meie, siis need olid kõik venelased, isegi söögikohtades on menüü ka venekeeles ja poe sildid on isegi vene keelega. Ranna ääres oli isegi üks rannakohvik, mille nimeks oli CCCP. Rannas oli väga kuum ja väga paljud kõrvetasid ennast ühe päevaga juba kõvasti ära. Mul õnneks tänu ohtrale päikesekreemile seda ei juhtunud. Sel päeval me ostsime ka oma esimesed kookospähklid, mille tühjaks juues saime me süüa seal sees olevat kookost. Päris halb oli seda sealt koore küljest süüa, aga kuidagi saime hakkama. Rannas me mängisime ka võrkpalli ja väga lõbus ja tore oli. Kuna meie õpetaja polnud eriti rahul selle hotelliga, siis me pidime kõik oma asjad õhtu poole kokku pakkima ja hotelli vahetama. Imelik oli selle juures see, et me juurde ei pidanud maksma. Kuidas on võimalik nii paremat hotelli leida? Niisiis me sõitsimegi bussiga kesklinnast üha kaugemale ja meie buss sõitis ühte eriti vägevasse viie tärni hotelli. Kõik olid hämmingus, et kuidas see võimalik on, sest see hotell oli nagu lihtsalt vägev. Lõpuks tuli ikka välja, et meie bussijuht sõitis valesti . Niisiis me pidimegi selle ilusa hotelliga hüvasti jätma. Edasi me sõitsime aga üha kaugemale ja jubaa nagu maale. Siis me keerasime ühte kohta, mis oli keset põlde ja igasuguseid loomi. See ei näinud üldse Hainani moodi välja. Nii meie õpetaja õiendas bussis midagi meie turismibürooga ja siis lõpuks sõitsime minema. Järgmisena pani bussijuht meid ühe Sanya (linn Hainanis, kus me olime) linna suurimal teel maha ja me pidime järgmist bussi ootama, ei teagi täpselt miks see buss ei võinud meid uude hotelli viia. Siis me seal teeääres seisimegi kõikide kohvritega uut tellitud bussi oodates. Kuna rand oli kohe seal, siis me läksime randa oma pahameelt natuke välja elama. Kõik olid tegelikult pahased meie õpetaja peale, kes enne ei uurinud täpsemalt. Lõpuks leidsime uue hotelli samal tänaval, kus me enne olime ja meie endisest hotellist ainult 10 meetri kaugusel. Hotelli kohale jõudes saime me aru, et see pole parem hotell, kui meie esimene hotell, vaid hullem. Kui esimeses hotellis polnud vannitoas kardinat, siis selles hotellis seda vaja polnudki, sest vannituba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus wc pott, kraanikauss ja seinale ka mahutati dušš. See oli küll tegelikult üks ebaõnnestumine.

Järgmisel päeval olid kõik juba natuke paremas tujus. Hommikust me sõime kohe hotelli all tänaval ühes väikeses söögikohakeses, kus müüdi 4 juaani ehk umbes 7 krooni eest imehäid jiao zi-sid. Jiao zi-d on nagu pelmeenid, aga hiinapärased . Koos vinegari kastmega olid need ülihead, parimad jiao zi-d, mida ma olen Hiinas saanud. Neid me sõime seal päris palju. Pärast söömist me läksime turule endale puuvilju randa kaasa ostma ja siis sõitsime vaikselt randa. Teel randa müüakse väga palju selliseid seelikuid, kleite ja rannariideid. Mina leidsin sealt ka ilusa kleidi, mis tegelikult on vist isegi seelik. Rannas sai peaaegu terve päeva mõnuletud, veel sai palju vees käidud ujumas, väga mõnus oli. Rannas me sõime ka lõunat, milleks olid siis igasugused head puuviljad nagu arbuus, ananass jne. Väga maitsev.

Järgmisel päeval, peale ärkamist me sõime hommikust ja peale seda hakkasime sobivat bussi otsima, et Sanya linnast välja sõita ühe Hiina suurima Buddha kuju juurde. Kõigepealt küsisime oma hotellist, aga nemad millegi pärast ei osanud meile öelda, niiet me läksime ise sobivat bussi bussipeatusesse otsima. Lõpuks me leidsime endale sobiva bussi ja sõitsime sellega ikka päris tükk aega, umbes ühe tunni. Bussist lõpuks välja minnes oli õhk nii kuum ja päike paistis täiesti lagi pähe. Kõik võtsid automaatselt oma päikesekreemid välja ja hakkasid ennast päikesekreemiga määrima. Kui me lõpuks piletikassasse jõudsime, siis me nägime esmakordselt ka sissepääsu hinda ja see oli veidike kallis, 150 juaani (234 EEK) ühe inimese peale. Sellepärast paljud ei tahtnudki sisse minna, sest kallis oli. Tegelikult oli ka õpilase pilet, aga meil ei olnud kohalikku õpilaspiletit. Ainuke tõendav asi, et me Hiinas õpilased oleme, oli meie kooli plastikust söögikaart ja see oli ainult kahel inimesel. Niisiis me proovisime nende kaartidega, et kas läheb läbi või mitte. Õnneks läks läbi ja me saime selle pileti 85 juaaniga (132 EEK). Kui kõik järjekorras seisid, siis me saime neid kahte kaarti ka üksteisele edasi anda . Sel päeval oli ikka põletavalt kuum, koguaeg oli tunne, et nüüd kõrbed küll täiesti ära. Väravast sisse minnes, grupipildid tehtud, natuke maad edasi käidud, nägime me lähenemas ühte suurt valget Buddha kuju. Sinna kujuni viis üks kitsas, mõlemalt poolt palmidega piiratud tänav, mis tegi selle vaate Buddha kujuni eriti ilusaks. See buddha kuju oli küll üks õnnestunud koht, kus me käisime, mulle seal väga meeldis . Sellele kujule lähedale jõudes, nägime, et see Buddha kuju on ehitatud väikesele saarekesele, mere sees. Kuju juures käidud ja pildid tehtud, me läksime kusagile varju otsima, et puhata ja jäätist süüa. Läbi troopilise metsa natuke kõndides me jõudsime ühte kohta, kus oli kaks suurt puud, mis oli täis punaseid soovimedaleid. Inimesed võisid osta endale erineva kujuga puust medali, sinna midagi peale kirjutada ja selle kusagile puule üles riputada. See puu oli täitsa punane nendest medalitest. Järgmisena me jõudsime ühte väikesesse parki, kus olid pildid 100 aastastest inimestest. Neid pilte oli kohati isegi päris õudne vaadata, koht oli ka selline peaaegu nagu metsa sees, mis eriti palju kindlust juurde ei toonud . Viimase asjana selles suures Buddha pargis nägime me üht suurt seina, millele oli joonistatud 6-käeline Buddha ja mida me kõik koos üritasime järgi teha. Peale seda me hakkasime tagasi Sanya linna poole minema. Tagasijõudes, olime me kõik väga näljased ja läksime ühte kohta sööma. Peale seda pikka aega tugeva päikese käes viidetud aega, hakkas mul isegi pea ringi käima ja pea valutama. Peale söömist läksime hotelli puhkama.

Järgmise päeva hommikul sai alguse meie pikk Shenyangi ja Hainani reis. Sel hommikul said veel viimased asjad kuivamast võetud, kohvrisse pakitud ja teele asutud. Kell 11 pidime me rongijaama McDonaldsis YFU vabatahtlikuga kohtuma. Mina hakkasin kodust minema kell 10, sest mitte kunagi ei tea, millal sa takso leiad ja rongijaam asub teisel pool linna. Õnneks ma leidsin täiesti õigel ajal takso ja jõudsin ka rongijaama õigel ajal, erinevalt teistest . Ma rääkisin seal tükk aega selle vabatahtlikuga juttu, enne kui teised kohale jõudsid. Üks tüdruk jäi isegi 45 minutit hiljaks, nii et meil oli lõpuks päris kiire rongi peale. Zhengzhoust Pekingisse minnes oli meil kiirrong, kuid sõit kestis ikka kokku 5 või 6 tundi. Rongis kuivatasin ma veel oma pakse sokke, mis öö jooksul ära ei kuivanud. Pekingisse jõudes oli meil umbes 6 tundi aega, enne järgmise rongi minekut. Nii me siis helistasimegi kohe Pekingis elavatele vahetusõpilastele, et nad meile rongijaama vastu tuleksid ja meid kusagile viiksid selle aja jooksul. Me läksime koos nendega Pekingi kesklinna ühte kaubanduskeskusesse sööma. Sõit kesklinna võttis ikka mõnusalt aega. Me sõime ühes minu lemmikus Jaapani restoranis ja rääkisime niisama juttu. Pärast seda me veel käisime toidupoes omale midagi süüa ostmas rongi peale ja siis alustasime tagasiteed rongijaama. Shenyangi sõites oli meil öörong ja eriti nõmedalt korraldatud. Kõigil meil olid kõige ülemiste voodite kohad ja kuna meid oli viis, siis mina olin see ainuke, kes sai enda kõrvale magama ühe vana hiina mehe, kes norskas päris kõvasti. me ei tahtnud eriti sinna üles kolmandasse voodisse ronida ja niisiis me istusimegi all põrandal rongi vahekäigus, sest sealt sai natuke valgust kuna Manuela tahtis salli kududa . Rongi tuled olid juba ammu ära kustutatud, et inimesed magada saaksid. Me rääkisime juttu ja Manuela kudus kuni kella neljani öösel ja siis me otsustasime ka magama  minna.Järgmise päeva hommikul meil ka magada ei lastud, sest hiinlased ärkavad juba mingi kell 7 hommikul ja hakkavad karjuma ja raadiotest hakkab tulema ülesärkamise muusikat. Kell 9 pidi meie rong jõudma Shenyangi. Rongi juurde tulid meile vastu YFU Shenyangi vabatahtlikud ja viisid meid McDonaldsisse, kus meie ajutised vahetuspered meid ootasid. Ma kohtusin oma perega ja me sõitsime nende koju. Kodu oli neil päris ilus ja korralik, ma sain isegi endale oma toa, koos akvaariumiga . Lõuna paiku läksime me lähedal asuvasse korterisse, kus elasid selle pere vanavanemad, lõunat sööma. Söök oli täitsa hea.  Peale söömist me läksime tagasi oma majja ja me magasime natuke, nagu hiinlased peale söömist tavaliselt teevad. Kui ma magama jäin, siis ei ärganud ma enne kella 4 enam üles. Ma olin päris väsinud see päev, sest väga palju öösel magada ei saanud. Peale ülesärkamist hakkasin ma tegema meie projekti, mida me pidime tegema kesk-aasta seminariks, aga me ei teinud seda varem, sest me arvasime, et me ei lähe sinna. Õhtul me läksime ajutise vahetusõe ja tema tädiga KTV-sse karaoket laulma. Järgmisel hommikul algasid meil meie kesk-aasta seminari tunnid. Need tunnid toimusid ühes Shenyangi koolis. See oli ka esimene kord peale 5 kuu, kui me teisi vahetusõpilasi teistest linnadest nägime. Väga tore oli teisi näha ja kuulda, kuidas neil on läinud. Tunnid olid tegelikult päris igavad. Midagi erilist polnud, rääkisime oma probleemidest ja loetlesime asju, mis on hiinale väga omased. Vahepeal oli söögipaus ja siis läksid tunnid jälle edasi. Peale neid YFU tunde tuli mu ajutine vahetusõde oma tädiga mulle vastu ja me läksime koju. Kodus me tegime pilte kõigiga koos ja mu õde näitas oma arvutist pilte ja videosid tema kooli, klassi kohta. Ajutine vahetuspere oli mul tegelikult väga tore. Õhtul pidin ma hakkama juba oma kohvrit ka pakkima ja kohvri järgmisel päeval toimuvale tunnile kaasa võtma. Õhtul enne magamaminemist andsid nad mulle üle ka kingituse, milleks oli Shenyangi ajaloo ja kultuuri tähtsamate sündmuste, inimeste nimed, kirjeldus. Ei oska täpselt eesti keeles seda seletada. Lisaks sellele andsid nad mulle rongile kaasa hulga õune, apelsine ja ka keedetud mune . Pärast tegime veel ka viimased pildid ja siis läksime magama. Teisel päeval olid need tunnid samasugused. Teise päeva alguses me vaatasime kohe kõikide õpilaste tehtud filme või pildiseeriat oma elust Hiinas. Neid oli eriti kihvt vaadata. Peale seda oligi varsti lõunapaus ja peale lõunapausi me, Zhengzhou õpilased pidime hakkama lahkuma. Siis sai jälle kõigiga hüvasti jäetud ja lahkutud. Seekord oli meil õnneks rong Shenyangist otse Zhengzhousse. Sel sõidul me enam nii kaua üleval ei olnud ja ärkaminegi järgmise päeva varahommikul polnud kõige hullem. Kuid siiski, kes mängib kell 7 hommikul karjudes kaarte? . Hommikul tõustes oli meil veel Zhengzhou linnani päris palju aega jäänud. Kui me hakkasime Zhengzhou lähedale jõudma, vaatasime me üllatudes kella ja imestasime, et kas tõesti meie rong jõuab õigel ajal Zhengzhousse, või isegi varem. Ehhee..võta näpust. Umbes 500 meetrit enne Zhengzhou peatust jäi meie rong seisma ja öeldi, et see on ajutiselt kümneks minutiks, aga lõppude lõpuks venis see aga hoopis üheks tunniks. See, et me õigel ajal kohale jõuame oligi liiga hea, et tõsi olla. Meie närvid seal rongis olid väga pingul. Kui me lõpuks rongijaamast välja saime, kihutasime me kiiresti bussipeatusesse, et sõita bussiga ühte hotelli, kust lähevad bussid Zhengzhou lennujaama. Kuna Zhengzhou lennujaam asub väljaspool linna, siis me sõitsime sinna bussiga umbes 45 minutit ja õnneks jõudsime lennujaama õigel ajal. See oli esimene kord, kui ma nägin seda lennujaama ja kõik tundus nii värske ja klaasist . Kohati tundus isegi, et see lennujaam on Tallinna omast suurem, aga see vist ikka pole nii. Ma pole kindel. Kui meie õpetaja ka kohale saabus, siis me kolm YFU õpilast saime oma passid ka kätte. Enne need passid olid Hiina saatkonnas või kusagil sellises kohas uut, kuue kuulist elamisluba saamas. Kõik kohvrid ära antud ja turvakontrolli minnes, tuli välja, et ma unustasin oma hea päikesekreemi seljakotti ja see võeti ära. Kogu selle Shenyangi-Hainani reisi sehkendamise ajal see turvakontroll ununes küll täiesti ära. Kahju oli küll sellest, sest Hainanis on päikesekreemi väga vaja.
Lennuk Hainani oli selline, okei ütleme, et keskmine. Selles oli kolm istet mõlemal pool. Hainani sõites jõime me kõik, kes Shenyangist tulid kogu aeg kohvi, sest me olime kõik nii väsinud sellest pikast reisimisest. Õnneks lend sinna Hainani ei kestnud väga kaua. Meil oli tegelikult ka vahepeatus Guilinis, kus me pidime lennukist välja minema. See oli mulle esimene kogemus lennata koos vahepeatusega. Varsti olimegi kauaoodatud Hainanis. Õhk oli kohe lämbe ja niivõrd palav. Naljakas oli see, et meil kõigil olid talvejoped käes. Lennujaamast läksime me bussi ja sõitsime meie hotelli. Hotell nüüd väga hea välja ei näinud, aga polnud hullu. See hotell oli täpselt ranna kõrval ja kesklinnale ka suhteliselt lähedal. Hotelli me jõudsime umbes kell 12 õhtul ja siis me lihtsalt vajusime väsimusest vooditele. Järgmise päeva hommikul said kohe lühikesed püksid jalga tõmmatud ja topp selga pandud, sest tapvalt palav oli. Hommikul me läksime kohe hommikust sööma, sest hotellis seda saada ei olnud. Peale hommikusööki me läksime poodi endale vajalikke asju ostma, nagu päikesekreem . Kusjuures normaalset päikesekreemi oli seal pea võimatu leida ja valikut nagu eriti polnudki ja see oli nii igal pool. Väga imelik, see on ju siiski Hainan, kus on väga palju tugevat päikest. Peale väikest osturetke me läksime kohe natuke kaugemale asuvasse randa. Kusjuures me avastasime, et Hainan on venelaste paradiis. Kui seal oli turiste peale meie, siis need olid kõik venelased, isegi söögikohtades on menüü ka venekeeles ja poe sildid on isegi vene keelega. Ranna ääres oli isegi üks rannakohvik, mille nimeks oli CCCP. Rannas oli väga kuum ja väga paljud kõrvetasid ennast ühe päevaga juba kõvasti ära. Mul õnneks tänu ohtrale päikesekreemile seda ei juhtunud. Sel päeval me ostsime ka oma esimesed kookospähklid, mille tühjaks juues saime me süüa seal sees olevat kookost. Päris halb oli seda sealt koore küljest süüa, aga kuidagi saime hakkama. Rannas me mängisime ka võrkpalli ja väga lõbus ja tore oli. Kuna meie õpetaja polnud eriti rahul selle hotelliga, siis me pidime kõik oma asjad õhtu poole kokku pakkima ja hotelli vahetama. Imelik oli selle juures see, et me juurde ei pidanud maksma. Kuidas on võimalik nii paremat hotelli leida? Niisiis me sõitsimegi bussiga kesklinnast üha kaugemale ja meie buss sõitis ühte eriti vägevasse viie tärni hotelli. Kõik olid hämmingus, et kuidas see võimalik on, sest see hotell oli nagu lihtsalt vägev. Lõpuks tuli ikka välja, et meie bussijuht sõitis valesti . Niisiis me pidimegi selle ilusa hotelliga hüvasti jätma. Edasi me sõitsime aga üha kaugemale ja jubaa nagu maale. Siis me keerasime ühte kohta, mis oli keset põlde ja igasuguseid loomi. See ei näinud üldse Hainani moodi välja. Nii meie õpetaja õiendas bussis midagi meie turismibürooga ja siis lõpuks sõitsime minema. Järgmisena pani bussijuht meid ühe Sanya (linn Hainanis, kus me olime) linna suurimal teel maha ja me pidime järgmist bussi ootama, ei teagi täpselt miks see buss ei võinud meid uude hotelli viia. Siis me seal teeääres seisimegi kõikide kohvritega uut tellitud bussi oodates. Kuna rand oli kohe seal, siis me läksime randa oma pahameelt natuke välja elama. Kõik olid tegelikult pahased meie õpetaja peale, kes enne ei uurinud täpsemalt. Lõpuks leidsime uue hotelli samal tänaval, kus me enne olime ja meie endisest hotellist ainult 10 meetri kaugusel. Hotelli kohale jõudes saime me aru, et see pole parem hotell, kui meie esimene hotell, vaid hullem. Kui esimeses hotellis polnud vannitoas kardinat, siis selles hotellis seda vaja polnudki, sest vannituba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus wc pott, kraanikauss ja seinale ka mahutati dušš. See oli küll tegelikult üks ebaõnnestumine. Järgmisel päeval olid kõik juba natuke paremas tujus. Hommikust me sõime kohe hotelli all tänaval ühes väikeses söögikohakeses, kus müüdi 4 juaani ehk umbes 7 krooni eest imehäid jiao zi-sid. Jiao zi-d on nagu pelmeenid, aga hiinapärased . Koos vinegari kastmega olid need ülihead, parimad jiao zi-d, mida ma olen Hiinas saanud. Neid me sõime seal päris palju. Pärast söömist me läksime turule endale puuvilju randa kaasa ostma ja siis sõitsime vaikselt randa. Teel randa müüakse väga palju selliseid seelikuid, kleite ja rannariideid. Mina leidsin sealt ka ilusa kleidi, mis tegelikult on vist isegi seelik. Rannas sai peaaegu terve päeva mõnuletud, veel sai palju vees käidud ujumas, väga mõnus oli. Rannas me sõime ka lõunat, milleks olid siis igasugused head puuviljad nagu arbuus, ananass jne. Väga maitsev. Järgmisel päeval, peale ärkamist me sõime hommikust ja peale seda hakkasime sobivat bussi otsima, et Sanya linnast välja sõita ühe Hiina suurima Buddha kuju juurde. Kõigepealt küsisime oma hotellist, aga nemad millegi pärast ei osanud meile öelda, niiet me läksime ise sobivat bussi bussipeatusesse otsima. Lõpuks me leidsime endale sobiva bussi ja sõitsime sellega ikka päris tükk aega, umbes ühe tunni. Bussist lõpuks välja minnes oli õhk nii kuum ja päike paistis täiesti lagi pähe. Kõik võtsid automaatselt oma päikesekreemid välja ja hakkasid ennast päikesekreemiga määrima. Kui me lõpuks piletikassasse jõudsime, siis me nägime esmakordselt ka sissepääsu hinda ja see oli veidike kallis, 150 juaani (234 EEK) ühe inimese peale. Sellepärast paljud ei tahtnudki sisse minna, sest kallis oli. Tegelikult oli ka õpilase pilet, aga meil ei olnud kohalikku õpilaspiletit. Ainuke tõendav asi, et me Hiinas õpilased oleme, oli meie kooli plastikust söögikaart ja see oli ainult kahel inimesel. Niisiis me proovisime nende kaartidega, et kas läheb läbi või mitte. Õnneks läks läbi ja me saime selle pileti 85 juaaniga (132 EEK). Kui kõik järjekorras seisid, siis me saime neid kahte kaarti ka üksteisele edasi anda . Sel päeval oli ikka põletavalt kuum, koguaeg oli tunne, et nüüd kõrbed küll täiesti ära. Väravast sisse minnes, grupipildid tehtud, natuke maad edasi käidud, nägime me lähenemas ühte suurt valget Buddha kuju. Sinna kujuni viis üks kitsas, mõlemalt poolt palmidega piiratud tänav, mis tegi selle vaate Buddha kujuni eriti ilusaks. See buddha kuju oli küll üks õnnestunud koht, kus me käisime, mulle seal väga meeldis . Sellele kujule lähedale jõudes, nägime, et see Buddha kuju on ehitatud väikesele saarekesele, mere sees. Kuju juures käidud ja pildid tehtud, me läksime kusagile varju otsima, et puhata ja jäätist süüa. Läbi troopilise metsa natuke kõndides me jõudsime ühte kohta, kus oli kaks suurt puud, mis oli täis punaseid soovimedaleid. Inimesed võisid osta endale erineva kujuga puust medali, sinna midagi peale kirjutada ja selle kusagile puule üles riputada. See puu oli täitsa punane nendest medalitest. Järgmisena me jõudsime ühte väikesesse parki, kus olid pildid 100 aastastest inimestest. Neid pilte oli kohati isegi päris õudne vaadata, koht oli ka selline peaaegu nagu metsa sees, mis eriti palju kindlust juurde ei toonud . Viimase asjana selles suures Buddha pargis nägime me üht suurt seina, millele oli joonistatud 6-käeline Buddha ja mida me kõik koos üritasime järgi teha. Peale seda me hakkasime tagasi Sanya linna poole minema. Tagasijõudes, olime me kõik väga näljased ja läksime ühte kohta sööma. Peale seda pikka aega tugeva päikese käes viidetud aega, hakkas mul isegi pea ringi käima ja pea valutama. Peale söömist läksime hotelli puhkama.
Järgmise päeva hommikul me läksime hommikust sööma jälle ühte hotelli lähedal asuvasse tänava söögikohta, kuid seekord oli see teine söögikoht. Need jiao zi-d olid ikka sama head, nagu igal poolgi. Peale söömist me hakkasime jällegi minema ranna suunas. Tee pealt ostsime jällegi igasugusi puuvilju kaasa, et saaks rannas lõunat süüa. Rannas me mängisime veel viimast korda ranna võrkpalli koos paari teise välismaalasega Venemaalt ja isegi oli nende seas ka üks ameeriklane. Loomulikult kõik ütlesid, et ma oskan natuke rääkida vene keelt ja siis ma pidin üritama midagi õelda, aga nagu mitte midagi ei tulnud meelde, peale kõige lihtsamate asjade ja loomulikult peale hiina keele. Suvel tuleb vist kõvasti vene keelt meenutama hakata. Peale võrkpalli mängimist käisime me veel ujumas ja siis hakkasime oma kaasaostetud puuvilju lõunaks sööma. Peale päevitamist, ujumist ja võrkpalli mängimist me läksime kohe ranna kõrval asuvasse venelaste hotelli wc-sse riideid vahetama ja sättisime ennast kesklinna poole minekuks. Kesklinnas me käisime paaris kaubanduskeskuses, kus üks vahetusõpilane Saksamaalt ostis endale eriti odavad kingad ja mina ostsin ka endale pika kauplemise järel ühe jaki. Õhtul pidime me juba hakkama asju pakkima, sest järgimisel päeval vist kella 12 paiku läks meie lennuk.
Hommikul me pidime päris vara ärkama, et kõik viimased asjad kokku panna, hotellituba üle kontrollida ja ennast hotellist välja registreerida. Kui kõikide kohvrid said bussi pandud, siis läksime kõik bussi ja oli aeg viimast korda bussiaknast seda ilusat Sanyad vaadata. Küll oli ilus vaadata täiesti selget sinist taevast koos särava päikesega, palmide, puhta ranna ja sinise merega. Sanya lennujaama jõudes tegime me veel viimase grupipildi Sanyas ja läksime lennujaama check-in-i. Kui me hakkasime juba Zhengzhou lähedale jõudma, oli kohe näha, kui saastatud linn on Zhengzhou. Kogu tee ilusaspäikesepaistes sõites ja lõpuks laskudes täiesti halli vihmasesse massi, Zhengzhou linna. Siis läks tuju natuke alla. Zhengzhou lennujaamast me võtsime bussi tagasi Zhengzhou linna ja peale seda sõitsin ma taksoga koju. Õnneks on meil veel peale Hainani reisi terve kuu aega vaheaeg.

Eksamite nädalal kõige esimene eksam oli meil laulmise eksam. Seal me pidime laulma ühe tunnis õpitud hiina keelse laulu ja meie oma kodumaa laulu. Tulemusi me veel teada ei saanud, sest tulemused antakse meile teada peale kõikide eksamite lõppu. Samal esmaspäeva õhtul me läksime ka ostma endale Shenyangi sõiduks rongipileteid, aga neid ei olnud enam, kõik olid välja müüdud. Isegi kaks päeva varem startiva rongi peale olid piletid välja müüdud. Niisiis oli järgmine probleem piletitega, isegi meie YFU õpetaja koolis püüdis pileteid leida, aga ei saanud. Niisiis me olime juba valmistunud selleks, et me ei lähe sinna Shenyangi. Järgmiseks eksamiks oli HSK eksamiks ettevalmistava tunni eksam, mis ei olnudki kokkuvõttes nii raske, kui me kõik arvasime, et on. Peale HSK eksamit oli meil ka kultuuri tunni eksam, kus me pidime ettevalmistama esituse meie kodu mingi kultuuri ja hiina mingi kultuuri sarnasustest ja erinevustest. Sel päeval me aga ei jõudnud väga paljusid ära kuulata ja me pidime lükkama teiste tööd reedesele päevale. Kolmapäeval oli meil Kung Fu eksam ja ka joonistamise eksam. Kung fu-s me pidime esitama õpetajale meie õpitud kavad ja ta hindas neid 10 punkti süsteemis. Kunstis me pidime lihtsalt joonistama ühe hiina stiilis pildi ja õpetajale andma. Neljapäeval oli meil kõige raskem eksami päev, sest meil oli kaks hiina keele eksamit. Need olid need eksamid, milleks me pidime mõnusalt palju hieroglüüfe, pin yin-e ja toone õppima. Õnneks ei olnud need väga rasked ja ma sain need mõlemad ilusti tehtud. Reedene päev oli meie viimane päev koolis ja minult küsiti bioloogia tunnis, miks mul on kollased juuksed . Seda nad küsisid sellepärast, et neil oli parasjagu teemaks DNA. Meil oli ka meie viimane kultuuri tunni eksam. Reedel me saime ka teada, et me ikka läheme järgmise päeva hommikul kesk-aasta seminarile ja vot siis meil vajusid suud lahti, sest me olime juba arvestanud sellega, et me ei lähe sinna. Tuli välja, et Pekingi kontor leidis meile piletid ja me peame minema. Me saime teada, et me läheme Shenyangi kõigepealt läbi Pekingi  ja Pekingist siis Shenyangi. Tore oli veel see, et me isegi ei teadnud veel, mis kellgi see rong järgmise päeva hommikul läheb. Kõige hullem oli see, et Pekingi kontor broneeris meile ka Shenyangist tagasituleku piletid ära ja see broneeritud rong jõuab planeeritult Zhengzhousse 4 tundi enne kui meie lennuk Hainani lahkub. Teades, et hiina rongid hilinevad alati, siis võttis see uudis natuke kõhedaks. Reedel peale eksamit võisime me koju minna ja siis kõik teised AFS õpilased naljatasid, et me saadame siis Hainanist teile postkaardi ja pärast ütlesid, et vaadake, et te ikka lennuki peale jõuate. Peale tunde me hakkasime kohe kodu poole liikuma, et kiiresti kohvrit pakkima hakata ja endale ka tee pealt midagi rongi peale süüa kaasa osta. Veel oli vaja viimased asjad ära pesta ja väike kohver vanast kodust ära tuua. Kõik käis nii kiiresti, et jube. Õnneks õhtul saatis Pekingi kontor meile kõigile sõnumid, kus oli kirjas millal meie rong läheb ja kus see üks Pekingist tulev YFU vabatahtlik meid Zhengzhou rongijaamas ootab. Naljakas on veel see, et me läheme Shenyangi, kus on -15 kraadi ja Shenyangist läheme Hainani, kus on 25 kraadi sooja ja koju me nende kahe reisi vahel ei jõua .

Järgmisel koolinädalal me saime teada, et meil varsti tuleb kesk-aasta seminar ja et me peame selleks valmistama projekti oma poolaastast Hiinas. Imelik oli see, et nad ei osanud veel täpselt öelda, mis kuupäevadel see üritus toimub ja sellepärast olime me natuke ärevil, kuna meil oli Hainani reis juba broneeritud umbes samasse aja kanti. Sellel nädalal läksid kaks meie kooli vahetusõpilast (AFS õpilast) oma AFS reisile Yunnani. Teised vahetusõpilased, kes ei läinud, need pidid ikka koolis käima nagu tavaliselt. Selle nädala alguses me saime ka teada, et alates järgmisest nädalast algavad meil eksamid nendes ainetes, mis on meile, vahetusõpilastele mõeldud. Meil on isegi kung fu eksam. Hiina keele eksamiks peame me aga terve paksu raamatu kõik väljendid ja sõnad ära õppima, iga viimase hieroglüüfigi ja neid on seal väga palju. Nii meil see nädal siis läkski, hommikused tunnid olid nüüd sisukalt täidetud. Õhtuks oli pea lolliks minemas. Neid hieroglüüfe annab ikka õppida ja kõige nõmedam on see, et kui sa oled ühe lehekülje sõnad ära õppinud ja lähed järgmiste juurde, siis eelmiste juurde tagasitulles sa enam ei mäleta neid . Nädala keskel me saime ka teada, millal täpselt toimub see kesk-aasta seminar ja nii nagu me kartsimegi on see peaaegu täpselt samal ajal kui meie Hainani reis. Õnneks on selle kesk-aasta seminari kava selline, et alguses kaks päeva on kesk-aasta seminar ja peale seda on siis selle linna Shenyangi, kuhu me läheme kesk-aasta seminariks, kultuurireis. Nii me siis helistasimegi kohe Pekingisse, et kas on nii võimalik, et me, Zhengzhou õpilased, läheme sealt kesk-aasta seminarilt enne kultuuri programmi ära. Nii me täpselt jõuaks kesk-aasta seminari tundidesse ja jõuaks ka viimasel hetkel ka Zhengzhou lennujaama Hainani sõiduks. Õnneks olid nad nõus ja asi läks paremuse poole.
Eksamite nädalal kõige esimene eksam oli meil laulmise eksam. Seal me pidime laulma ühe tunnis õpitud hiina keelse laulu ja meie oma kodumaa laulu. Tulemusi me veel teada ei saanud, sest tulemused antakse meile teada peale kõikide eksamite lõppu. Samal esmaspäeva õhtul me läksime ka ostma endale Shenyangi sõiduks rongipileteid, aga neid ei olnud enam, kõik olid välja müüdud. Isegi kaks päeva varem startiva rongi peale olid piletid välja müüdud. Niisiis oli järgmine probleem piletitega, isegi meie YFU õpetaja koolis püüdis pileteid leida, aga ei saanud. Niisiis me olime juba valmistunud selleks, et me ei lähe sinna Shenyangi. Järgmiseks eksamiks oli HSK eksamiks ettevalmistava tunni eksam, mis ei olnudki kokkuvõttes nii raske, kui me kõik arvasime, et on. Peale HSK eksamit oli meil ka kultuuri tunni eksam, kus me pidime ettevalmistama esituse meie kodu mingi kultuuri ja hiina mingi kultuuri sarnasustest ja erinevustest. Sel päeval me aga ei jõudnud väga paljusid ära kuulata ja me pidime lükkama teiste tööd reedesele päevale. Kolmapäeval oli meil Kung Fu eksam ja ka joonistamise eksam. Kung fu-s me pidime esitama õpetajale meie õpitud kavad ja ta hindas neid 10 punkti süsteemis. Kunstis me pidime lihtsalt joonistama ühe hiina stiilis pildi ja õpetajale andma. Neljapäeval oli meil kõige raskem eksami päev, sest meil oli kaks hiina keele eksamit. Need olid need eksamid, milleks me pidime mõnusalt palju hieroglüüfe, pin yin-e ja toone õppima. Õnneks ei olnud need väga rasked ja ma sain need mõlemad ilusti tehtud. Reedene päev oli meie viimane päev koolis ja minult küsiti bioloogia tunnis, miks mul on kollased juuksed . Seda nad küsisid sellepärast, et neil oli parasjagu teemaks DNA. Meil oli ka meie viimane kultuuri tunni eksam. Reedel me saime ka teada, et me ikka läheme järgmise päeva hommikul kesk-aasta seminarile ja vot siis meil vajusid suud lahti, sest me olime juba arvestanud sellega, et me ei lähe sinna. Tuli välja, et Pekingi kontor leidis meile piletid ja me peame minema. Me saime teada, et me läheme Shenyangi kõigepealt läbi Pekingi  ja Pekingist siis Shenyangi. Tore oli veel see, et me isegi ei teadnud veel, mis kellgi see rong järgmise päeva hommikul läheb. Kõige hullem oli see, et Pekingi kontor broneeris meile ka Shenyangist tagasituleku piletid ära ja see broneeritud rong jõuab planeeritult Zhengzhousse 4 tundi enne kui meie lennuk Hainani lahkub. Teades, et hiina rongid hilinevad alati, siis võttis see uudis natuke kõhedaks. Reedel peale eksamit võisime me koju minna ja siis kõik teised AFS õpilased naljatasid, et me saadame siis Hainanist teile postkaardi ja pärast ütlesid, et vaadake, et te ikka lennuki peale jõuate. Peale tunde me hakkasime kohe kodu poole liikuma, et kiiresti kohvrit pakkima hakata ja endale ka tee pealt midagi rongi peale süüa kaasa osta. Veel oli vaja viimased asjad ära pesta ja väike kohver vanast kodust ära tuua. Kõik käis nii kiiresti, et jube. Õnneks õhtul saatis Pekingi kontor meile kõigile sõnumid, kus oli kirjas millal meie rong läheb ja kus see üks Pekingist tulev YFU vabatahtlik meid Zhengzhou rongijaamas ootab. Naljakas on veel see, et me läheme Shenyangi, kus on -15 kraadi ja Shenyangist läheme Hainani, kus on 25 kraadi sooja ja koju me nende kahe reisi vahel ei jõua .

Reedel, uue aasta esimesel päeval oli meil vaba päev. Me läksime oma õega vanavanemate juurde. Peale seda me läksime kõik koos ujuma, pesema. Lõpuks ma avastasin ennast kusagil ujulas, kus oli eraldatud pooled meestele ja naistele ja keegi seal naiste poolel ujumisriideid ei kandnud. Alguses oli see ikka väga imelik, aga lõpus harjusin ikka ära. Seal ujulas oli palju erineva suurusega basseine, erineva temperatuuriga. Isegi oli 40 kraadist vett, mis lausa kõrvetas sisse minnes. Kui me saime pestud ja mingid selle keskuse lühikesed püksid ja pluusi selga pandud läksime me üles korrusele, et endale midagi süüa vaadata. Kuna mu õele ei meeldinud see söök seal, siis me otsustasime, et me sööme pärast kusagil väljas. Enne sealt keskusest lahkumist, me käisime veel korra jõusaalis jooksulintide peal jooksmas. Mu õele tundus see väga naljakas. Imelik on see, et seal pead sa ennast kõigepealt ära pesema ja siis saad alles hakata trenni tegema ja higistada . Seal korrusel oli veel isegi nii-öelda kinosaal. See oli üks päris suur saal, mis oli täiesti pime ja seal ruumis oli väga palju lamamistoole koos väikeste telekatega. Nii et sinna võis lihtsalt minna ja istuda ja rahus telekat vaadata. Seal me olime päris tükk aega. Kui me lõpuks kõik valmis olime, läksime riideid vahetama ja peale seda välja McDonaldsisse sööma. Sinna tulid ka meie vanemad meile järgi, aga mu õde läks sõbranna juurde ööseks, nii et meie vanemad viisid mu enne meie uude koju minekut sinna CBD nüüd vanasse koju kohvrit pakkima. Ma lootsin, et ma ei pea oma asju pakkima hakkama enne, kui ma tagasi Eestisse lähen. Nüüd ma pidin kõik need asjad uuesti sinna kohvrisse mahutama. Mõned asjad isegi jäid veel sinna koju, ma loodan, et saan need ikka kunagi kätte.

Terve laupäev ja pühapäev me ikka veel kolisime oma asju sinna koju. Kolimine uude koju tähendas minu jaoks seda, et mul ei ole enam oma väga ilusa vaatega CBD tuba, ega oma enda mõnusat voodit, ega ka oma tekki. Õnneks on mul siiski oma padi . Kuna selles uues kodus on ainult kaks magamistuba, siis pean ma magama oma õega ühes voodis, ühe teki all. Nendel päevadel, kui ma sain aru, et see pole lihtsalt ajutiselt, vaid jääbki nii, olin ma päris vihane ja tujust veidike väljas.

Peale Shanghais käiku tuli üsna varsti meie (Läänemaailma ) uus aasta. Loomulikult hiinlastele see väga midagi ei tähenda ja vanaaasta viimasel päeval oli meil isegi kool, küll aga lühendatud. Peale lõunapausi toimus meil siis igas klassis oma uusaasta pidu. See oli nii hiinalik. Kõigepealt kaunistati klass ära igasuguste sädelevate asjadega, littrite ja õhupallidega. Kõik toolid ja lauad lükati seina äärde, et keskel oleks ruumi etenduste jaoks. Peod olid igas klassis peaaegu ühesugused. Klassiõpilased tegid väga palju hiinapäraseid näidendeid ja laulsid, kohati tundus, et ma olen sattunud 5. klassi klassiõhtule . Lõpus isegi mina laulsin koos mõne klassikaaslasega ühe laulu. See pidu vist kestis kokku 1 tund. Kui pidu oli lõppenud, siis me võisime koju minna. Mina ja Soome tüdruk Viivi läksime maniküüri, kuna hiinas on see väga odav ja mugav. Maniküüris saime me eraldi kahe inimese toa koos ülimugavate lamamistoolidega. Me lihtsalt lamasime seal ja vaatasime telekat, kui nemad tegid meile maniküüri . Peale maniküüri vahetusema helistas mulle, et ma läheksin kiiresti koju, sest kui mu koduabiline läks õe koolibussile vastu, jättis ta oma võtmed koju, nii et nad istusid seal ukse taga ja ootasid mind. Sel samal õhtul sain ma ka teada, et me kolime oma vanasse majja tagasi, sest selles kõrgel asuvas korteris olevat liiga külm. Nii mu vanemad ütlesid, et me läheme sinna kuni külmad ilmad on möödas, aga pärast tuli välja, et me jäämegi sinna elama, tagasi enam ei lähe. Vanaaasta õhtu ei olnud mulle mitte midagi muud, kui oma osade asjade pakkimine ja uude koju kolimine, kus ma Zhengzhou alguspäevil elasin. Õhtul me vaatasime lihtsalt õega telekat ja läksime magama. Teised vahetusõpilased läksid isegi välja, aga ma ei saanud minna, kuna mu vanemaid palusid mul koju jääda, et õde üksi kodus ei oleks. Reedel, uue aasta esimesel päeval oli meil vaba päev. Me läksime oma õega vanavanemate juurde. Peale seda me läksime kõik koos ujuma, pesema. Lõpuks ma avastasin ennast kusagil ujulas, kus oli eraldatud pooled meestele ja naistele ja keegi seal naiste poolel ujumisriideid ei kandnud. Alguses oli see ikka väga imelik, aga lõpus harjusin ikka ära. Seal ujulas oli palju erineva suurusega basseine, erineva temperatuuriga. Isegi oli 40 kraadist vett, mis lausa kõrvetas sisse minnes. Kui me saime pestud ja mingid selle keskuse lühikesed püksid ja pluusi selga pandud läksime me üles korrusele, et endale midagi süüa vaadata. Kuna mu õele ei meeldinud see söök seal, siis me otsustasime, et me sööme pärast kusagil väljas. Enne sealt keskusest lahkumist, me käisime veel korra jõusaalis jooksulintide peal jooksmas. Mu õele tundus see väga naljakas. Imelik on see, et seal pead sa ennast kõigepealt ära pesema ja siis saad alles hakata trenni tegema ja higistada . Seal korrusel oli veel isegi nii-öelda kinosaal. See oli üks päris suur saal, mis oli täiesti pime ja seal ruumis oli väga palju lamamistoole koos väikeste telekatega. Nii et sinna võis lihtsalt minna ja istuda ja rahus telekat vaadata. Seal me olime päris tükk aega. Kui me lõpuks kõik valmis olime, läksime riideid vahetama ja peale seda välja McDonaldsisse sööma. Sinna tulid ka meie vanemad meile järgi, aga mu õde läks sõbranna juurde ööseks, nii et meie vanemad viisid mu enne meie uude koju minekut sinna CBD nüüd vanasse koju kohvrit pakkima. Ma lootsin, et ma ei pea oma asju pakkima hakkama enne, kui ma tagasi Eestisse lähen. Nüüd ma pidin kõik need asjad uuesti sinna kohvrisse mahutama. Mõned asjad isegi jäid veel sinna koju, ma loodan, et saan need ikka kunagi kätte. Terve laupäev ja pühapäev me ikka veel kolisime oma asju sinna koju. Kolimine uude koju tähendas minu jaoks seda, et mul ei ole enam oma väga ilusa vaatega CBD tuba, ega oma enda mõnusat voodit, ega ka oma tekki. Õnneks on mul siiski oma padi . Kuna selles uues kodus on ainult kaks magamistuba, siis pean ma magama oma õega ühes voodis, ühe teki all. Nendel päevadel, kui ma sain aru, et see pole lihtsalt ajutiselt, vaid jääbki nii, olin ma päris vihane ja tujust veidike väljas.

Teisipäeval pidime me esimest korda hommikuvõimlemise asemel  jooksma kaks staadioni ringi ehk 800 m. See oli nii naljakas ja keegi meile ei öelnud seda, niiet osad vahetusõpilased jooksid  kingades. Nende hommikujooks käib nagu sõjaväes . Kõigepealt võetakse klassi kaupa ritta ja siis hakatakse jooksma rütmi saatel yi ar yi,..(üks, kaks, üks,..). Peale jooksmist koguneti veel mänguväljakule ja siis kritiseeriti osasid klasse nende jooksmise pärast ja osasid kiideti . Lõuna ajal ma käisin koos Viiviga kooli lähedal asuvas poes Shanghai rongi jaoks asju ostmas.

Shanghais

Kolmapäeva hommikul  tõusin ma kell 5. 45, et jõuda hommikul kella seitsmeks rongijaama. Hommikul kell 6. 15 kodust välja astudes avastasin ma, et seal ei liigu mitte ühtegi autot ja taksost rääkimata. Natuke tuli närv sisse, sest ma ei teadnud millal ma takso leian. Ma mõtlesin, et lähen bussiga,  aga bussi peatuse lähedale jõudes nägin ma, kuidas buss just ära sõitis. Ma üritasin küll joosta nii kiiresti kui võimalik bussipeatuse poole, väikest kohvrit järele vedades, mis loperdas ühelt rattalt teisele. Lõpuks leidsin ma siiski takso ja tänu varajasele tunnile oli liiklust vähe ja ma jõudsin rongijaama 15. minutiga, mis on teiselpool linna. Rongijaama jõudes oli veel pime ja me ootasime väljas teisi. Lõpuks kuni kõik olid kohale jõudnud oli väljas juba valgeks läinud ja me hakkasime rongi peale minema. Shanghaisse minnes sõitsime me kiirrongiga, nii et kui kell kaheksa startida siis kella kolmeks päeval olime me kohal.  See aeg seal läks tegelikult päris kiiresti ja ma jõudsin isegi oma blogi kirjutada, mida ma pole lihtsalt väga kaua kirjutanud. Sorry sellepärast. Rongilt maha astudes vaatas meile kohe vastu remondis olev perroon, mis ei näinud eriti hea välja. Rongijaamast läksime me edasi metroosse, kus me sõitsime ühe peatuse kuni hotellini. Hotell oli tegelikult meil päris hea koha peal, täpselt metroo jaamast ülesronides oli meie hotell. Shanghais on tegelikult ülimugav kasutada koguaeg metrood. See on lihtsalt ülikiire ja mugav. Õhtuti on need metrood tegelikult päris tühjad. Sel päeval, kui me Shanghaisse jõudsime saime me kokku ka teiste AFS (teine vahetusõpilastega tegelev organisatsioon) õpilastega Anshanist, kes olid samal ajal Shanghais.  Selle päeva õhtuks olime me väga väsinud.

Järgmisel päeval tõusime me üpris varakult üles, et minna linna peale. Kõige parem ilm nüüd polnud, aga õnneks üpris soe oli. Hommikul kohe  läksime me Nanjing tänavale šoppama, mis on põhi tänav šoppamiseks. See tänav on väga pikk, mis on täis igasuguseid kohvikuid ja kaubanduskeskuseid ja see on mõeldud aiult jalakäijatele. Me jõudsime päris paljud poed läbi käia. Ma isegi leidsin endale paar asja. Kõige rohkem aega veetsime me H&M-is, sest sakslased (Laura ja Manuela) läksid hulluks selles poes. Mulle nii väga meeldis ka lihtsalt Shanghai tänavatel ringi käia. Peale šoppamist me läksime oma hotelli lähedale õhtust sööma ja siis tagasi hotelli. Hotelli tagasi minnes oli kell umbes 5 õhtul ja metroosse minnes me avastasime, et on tipptund. Metroo oli lihtsalt rahvast täis, mida me polnud enne näinud. Et metroo peale saada pidid sa väga kiire olema. Metrood olid lihtsalt väga täis, lihtsalt pressiti nii palju sisse kui võimalik. Me seisime seal inimeste vahel nagu kilud karbis või isegi hullemini. Kui metroo on nii täis, siis ei pea isegi kuskilt kinni hoidma, sest igalpool su ümber, sinu vastu surutuna on inimesed ja sa lihtsalt toetud nende peale. Täitsa pannkoogi tunne oli kohe pärast seda. Tegelikult see oli väga naljakas ja lõbus kogemus. Kohalikud olid küll kõik väga vihaste nägudega seal rongis, aga meie seal lihtsalt naersime kõhud kõveras .

Järgmisel päeval me saime teistega õpilastega Anshanist kokku ja me läksime koos Yu Yuan aeda, kus ma ka käisin eelmine aasta. peale seda aeda me läksime jälle šoppama ja siis sööma. Praegusel ajal oli halb Shanghaisse minna, sest seal tehakse praegu nii palju remonti, et isegi see jõe promenaad, kus saab väga hea ülevaate Shanghai ärikeskusele, Bundile oli suletud. Ilmselt valmistuvad nad Shanghai Expo-ks tuleval mail. Peale šoppamist me läksime ühte jaapani kiirtoidu restorani, kust ma telisin endale väga häid nuudleid tomatimaitselises supis vms. Peale söömist mina koos Viiviga läksime uude ja väga kõrgesse hoonesse, mis oli 450 meetrine ja teised läksid vist hotelli puhkama. Sinna kõrgesse hoonesse me läksime pimedas, kui kõikidel hoonetel olid tuled peal, sest raamatus öeldi, et siis on kõige ilusam. See uus hoone, ei olnud veel päris valmis kui me eelmine aasta vanematega selle kõrval asuvas kõrghoones käisime. See hoone, kus me nüüd käisime oli ikka palju kõrgem. Seest oli see hoone eriti modernne ja isegi natuke ulmeline. kui me all ootasime lifti saabumist, siis ooteruumi laest võis näha suuri numbreid väiksemaks minemas, ehk sealt sai näha kui kaua peab veel lifti ootama. Üles,  94 korrusele me jõudsime 60 sekundiga ja sealt edasi me pidime võtma järgmise lifti 100 korrusele. Kusjuures selles hoones on 81 lifti ja see on sama kõrge või isegi natuke kõrgem kui Shanghai kuulus teletorn. Ülevalt oli küll väga hea vaade ja eriti ilus oli ka, sest Shanghai oli üleni tuledega valgustatud. Pilte oli natuke halb teha läbi klaasi ja ka selle öörežiimiga ei tulnud eriti hästi välja, kuid siiski on meil häid pilte . Peale tornist tulemist meid juhatati loomulikult suveniiri poodi, kus oli ka muideks väga ilus ja armas n.ö jõulumaja koos vatist lumememmega ja plastmassist kuusega. See oli vist ainuke kord, kui korraks tekkis ka jõulu tunne. Siin Hiinas tõesti pole mul ega ka teistel vahetusõpilastel mingit jõulu tunnet, lihtsalt üks tavaline päev Hiinas. Peale tornis käimist me võtsime takso ja sõitsime tagasi hotelli.

Laupäeval oli meil aega Shanghais ainult kella kolmeni pärastlõunal, sest meie rong lahkus kell 4. Hommikul peale hommikusööki läksin ma koos Viiviga veel natukeseks linna peale. Sel päeval oli ülimõnus ilm, päike paistis ja taevas oli sinine. Eelnevatel päevadel nii head ilma kahjuks polnud. Linna minnes me käisime veel paaris kaubanduskeskuses ringi ja siis võtsime endale Starbucks-ist kohvi ja läksime Rahva parki istuma ja ilusat Shanghaid ja ilma nautima. Tõesti väga mõnus oli.  Peale seda läksime me tagasi hotelli, et asju pakkida ja siis ennast välja registreerida. Me pidime hotellist välja registreerima kell kaks ja siis oli meil veel umbes tund aega aega süüa osta rongi peale. Niisiis me kihutasimegi Nanjing tänavale Subway-sse (Ameerika kiirtoidu restoran) endale rongi suurt võileiba ostma ning peale seda jooksime me kähku tagasi hotelli. Hotellis jätsime me hüvasti teiste AFS õpilastega Anshanist ja asusime rongijaama poole. Tagasi Zhengzhousse sõites me võtsime öörongi, niiet me sõitsime kokku 15 tundi. Tegelikult meeldibki mulle see öörong rohkem, sest siis saab vabalt voodite peal istuda ja juttu ajada, mitte ei pea koguaeg istuma ühe istme peal. Suure grupiga minnes meeldib mulle ka, et meil on need odavamad piletid, kus ei ole eraldi ruumi voodite jaoks, vaid on avatud ja ühes boksis on 6 voodit. Meie giid ütles meile ka, kui me rongis olime, et sel päeval avati Hiinas uus kiirrong, mis sõidab keskmisekiirusega 350 km tunnis. Mina olen tegelikult ka sõitnud päris kiire rongiga  Pekingist Tianjin-i. Kõige kiirem kiirus sellel rongil oli 330 km tunnis ja umbes selle vahemaa sõitmiseks kulus umbes 20 minutit.

Järgmisel hommikul kell seitse olime me Zhengzhous ja kusjuures siin on jälle külmaks läinud. Shanghais oli nii hea olla, sest keegi ei vaadanud sind nii väga, sest sa oled välismaalane, aga Zhengzhou rongijaamas vaadati jälle väga palju. Rongijaamast ma läksin otse bussi peale ja sõitsin koju. Koju jõudes mu isa ja õde olid veel voodis, kuid ei maganud enam ja ema oli välja juba läinud. Me sõime hommikusööki ja siis läks mu õde vanaema juurde. Mina pakkisin oma asjad lahti ja sõin kodus lõunat. Peale lõunat ma isegi magasin umbes kaks tundi, sest ma olin nii väsinud terve hommiku. Peale magamist sain teiste vahetusõpilastega ja ka Ameerikast pärit õpetajatega kohvikus kokku. Need õpetajad on seal kohvikus koguaeg, sest kuna nad on siin samamoodi nagu meie lihtsalt aasta aega, siis muretses neile korterid kool ja need on väga kolrdad, väikesed ja mustad. Seal kohvikus valmistavad nad oma tunde ette ja ka istuvad vahest niisama, sest nende korteris kütet pole. Kohvikus me lihtsalt istusime ja siis läksime tagasi koju.

Teisipäeval 15. detsembril oli meil pildistajatest vaba päev ja peaaegu terve päev me harjutasime oma jõulukontserdi kava, sest sel päeval oli meil prooviesinemine. Me muutsime oma kava isegi. Me kavatseme laulda Püha ööd kõikides keeltes, kust vahetusõpilased on pärit k.a tai, hiina ja inglise. Me mõtlesime, et lihtsalt ühte jutti laulda kaheksa salmi on kuidagi igav ja me otsustasime teha ka Kung Fud seal. Prooviesinemas läks kõik enamasti hästi ja isegi kõik saalisviibijad naersid meie kung fu peale, mis on hea, sest oli vähemalt midagi naljakat meie poolt. Õhtul koju minnes oli mul esimene inglise keele tund koos oma õe tuttavaga. Mu õe sugulane tahab arendada oma suulist inglise keelt ja nii siis ma aitangi teda igal teisipäeva ja reede õhtul. Me leppisime ka kokku, et ta annab mmulle ka hiina keele tunde. Sel esimesel päeval olin ma selle täiesti ära unustanud selle jõulukontserdi sagimises ja ma polnud midagi ette valmistanud. Õnneks tema oli ja ta printis mulle välja hiina hieroglüüfide tõmmete nimetused (strokes- ma ei tea, kuidas eesti keeles öelda )ja kuidas need välja näevad. Niisiis oli meil hiina keele tund . Mul hakkavad need tunnid olema iga teisipäeval ja reedel. Tavaliselt olen ma õhtuti alati väsinud ja siis tuleb veel see inglise keele tund. Peale hiina keele tundi pidime me mängima koos mu õega pimesikku ja siis ei tahtnud mu õde teda ära lasta ja peitis tema riided ära.

Kolmapäeva hommikul eelviimases tunnis tuli meie, vahetusõpilaste õpetaja minu, Viivi ja Laura klassi ja ütles meile, et me läheksime koos pildistajatega ühte poodi ja nad teeksid pilte, kui  me n.ö šoppame. Sinna poodi kohale jõudes nägime, et see oli üks väike pood koos väikeste ägedate asjadega ja ka ilusate jõuluasjadega. Me pidime lihtsalt ringi käima, ka asju kätte võtma ja vaatama. Pärast meile isegi tutvustati teisel korrusel asuvaid hiina käsitöö asju, mis olid väga ilusad, peened ja väga kallid. Poeomanikud vist lubasid kõiki neid klaasuksi avada meie jaoks, sest siis nad saavad reklaami oma poele. Pärast seda me läksime kooli tagasi ja jõudsime täpselt söömise ajaks kooli tagasi. Ma tahan neid pilte juba näha. Pärast lõunapausi ajal me harjutasime jälle jõulukontserdi jaoks ja me muutsime jälle peaaegu täielikult oma kava. Me vahetasime laulu Püha öö ühe prantsuse keelse laulu vastu, mis oli poole parem, kahjuks mitte aga päris jõululaul. Õhtupoolikutes tundides tuldi meid pildistama jälle ja nende fotode jaoks vahetati meil tunnid ära. Hiina keele tunni asemel oli meil nüüd paberi lõikamise tund ja peale seda joonistamine, siis hiina keele tund ja peale neid tunde ka veel erandkorras Kung Fu tund. Kung fu tunnis me tegime lihtsalt korraks läbi oma kava ja seisime ühes poosis kuni nad saavad oma pildid tehtud ja siis läksime tagasi oma klassi. Kolmapäev oli viimane päev kui pildistajad käisid  meid pildistamas. Klassis me harjutasime jälle oma jõulukontserdi kava jaoks ja me valisime ka muusika oma kung fu jaoks. me valisime muusika filmist Kung fu panda ja sealt filmist sai palju häid ja meie kavaga sobivaid muusikat. Õhtul mindi veel Viivi koju ja tehti intervjuu või vähemalt palju pilte koos perega ja pereelust. Nad tahtsid teha ka pilte, kuidas viivi läbi interneti web kaamera teel suhteleb välismaalasega ja ma pidin see välismaalane olema.

Reedel oli meil lühike päev, sest seenior 3 õpilastel (meie mõistes siis 12. klassi õpilastel) olid eksamid ja kasutasid meie klasse, nii siis meil oli ülejäänud päev kella üheteistkümnest vaba. Me läksime osade vahetusõpilastega peale kooli juuksurisse. Juuksuris istusime me kokku kolm tundi, sest nende korraldus seal ei olnud kõige parem. Alguses me valisime mulle pildiraamatust välja soengu ja siis ütlesime neile, aga see informatsioon läks kaduma vahepeal kuna need juuksurid koguaeg vahetusid. Kõik katsusid mu juukseid ja mu viimane juuksur oli ka veits hädas mu juustega, sest mul on väga peenike juus kui hiinlastel tavaliselt. Tal oli halb teha soengut, sest ta kuivatas enne lõikama hakkamist mu juuksed täielikult ära ja siis mu juuksed lendlesid igal pool ringi, mis tegi juuksuri töö raskeks. Vahepeal otsustasid Lea ja Tanya ka oma juukseid värvida ja see võttis neil ka päris kaua aega. Peale seda me tahtsime minna bowlingut mängima ja teised tahtsid asjad koju panna enne bowlingusse ja sööma minekut, niiet mina ja Laura läksime kohvikusse neid ootama. Seal me kohtusime ka Miniga (Manuelaga, Saksamaalt) ja sealt me läksime edasi hiina väiksesse restorani õhtust sööma. Restoranis me istusime akna ääres ja kõik hiinlased vaatasid sisse. Me nägime ka mitmeid meie kooli õpilasi, sest paljud elavad seal kandis. Peale seda me võtsime takso ja sõitsime bowlingu kohta. Me pressisime viiekesi takso peale. Taksojuht oli meil natuke imelik, sest ta ei teadnud seda kohta ja me sõitsime sinna päris suure ringiga. Tegelikult see koht oli selle restorani lähedal umbes 10 minuti kaugusel, kuid me sõitsime sinna 40 minutit. Bowlingus me kohtasime ka välismaalasi, kes olid pärit Ecuadorist.

Laupäeval ja pühapäeval oli kõik nagu tavaliselt.

Teisipäeval oli ka soe päev ja hommikul hommikuvõimlemise asemel tegid nad klassis kõlarist tulnud rütmi saatel endale näomassaaži. Kõlarist kostus naljaka häälega hiinlase rütmi lugemine ja kõik õpilased panid silmad kinni ja vähemalt viis minutit mudisid oma silmi, põski ja nina . Väga naljakas oli pealt vaadata. Mu klassiõde ütles, et see näomassaaži asi hakkab toimuma igal teisipäeval ja neljapäeval. Kehalise tund oli jälle üks põnev ja imelik asi. Ma läksin koos oma klassikaaslastega tantsu rühma ja me teeme seal iga tunni soojenduseks jänesetantsu või lihtsalt jookseme lasteaia kombel mööda saali ringi karjudes ja naerdes . See on vist siinsetele õpilastele esimene kord tantsutrenni teha või sellist tantsu teha. Pärastlõunases kultuuri tunnis me hakkasime rääkima hiina veinikultuurist, mis tuleb väga kasuks, kui sa tahad hakata hiinlastega äri ajama. Hiinlastel käib asi niimoodi, et enne alkohol ja lõbutsemine ning seejärel töö. Mida rohkem sa jood seda paremaks sõbraks sa saad ja purjus olemine pole siin midagi imelikku . Peale kultuuri tundi me hakkasime arutama, mida jõulukontserdil teha. Me otsustasime laulmise kasuks ja me laulame Püha ööd kõikides keeltes, kust vahetusõpilased pärit on ja kaasaarvatud inglise ja hiina keeles. See teeb kokku seitsmes keeles (prantsuse, itaalia, saksa, eesti, soome, inglise ja hiina keeles). Tai keeles me ei tee, sest see oleks liiga keeruline . Meil tuli ka idee minna jõuludel jõulukostüümides linna peale jõululaule laulma. See võib naljakas olla.

Reedel saime me varem lahti nagu igal reedel nüüd. Pärast kooli ma tahtsin kähku panga peahoonesse oma hiina pangakaardil dollareid yuaanideks vahetama minna. Välismaalasena on panka alati tore minna, sest sa ei pea kunagi järjekorras seisma, vaid sinu juurde tuleb personal, kes oskab inglise keelt ja sind kohe juhatatakse õigesse kohta. Raha pangakaardil vahetades käis minu silme alt nii palju hiina 100-krooniseid läbi, et täitsa lõpp. Iga klienditeenindaja taga seisis suur käru hunniku rahaga, sest kõik käib hiinas sularaha kaudu. Kaardimaksed pole üldse populaarsed. Üks mees mu kõrval isegi võttis kontolt välja kolm suurt pakki 100 yuaaniseid, mis pandi lihtsalt SPD panga kinkekotti ja ta astus rahumeelega pangast välja, käes kott täis raha . Pärast panka ma läksin teiste vahetusõpilaste juurde, kes istusid minu kodu lähedal asuvas Dio kohvikus. Kohvikud hiinas pole ka üldse populaarsed ja kui ma oma klassikaaslastele ütlesin, et me käisime kohvikus, ütlesid nad kohe, et nemad tavaliselt seal ikka ei käi, ainult oma vanematega või siis inimesed, kes on vanemad. Naljakas  . Õhtul koju minnes õde kodus polnudki, vaid ta läks oma sõbranna juurde ööseks ja ma olin õhtul põhiliselt üksi kodus.

Laupäeval olin ma jälle hommikul üksi kodus, sest õde oli sõbranna juures ja vanemad läksid kusagile. Mul oli kodus nii igav, niisiis me läksime Lauraga kesklinna poodidesse. Me käisime ka ühes hiina mõistes kallimas poes ja seal poes nähtavasti pidi igal inimesel, kes poodi sisenes, olema oma poeassistent, kes jälitas sind kogu aeg, kui sa riideid vaatasid .

Pühapäeva hommikul läksime me peaaegu kohe ujuma hotelli koos sugulastega.  See päev me joonistama ei läinud, sest mu õde ei tahtnud nii vara tõusta. Peale ujumist läksime sugulastega kõrvalasuvasse restorani sööma, kus me alati käime. Minu imestuseks leidsin ma oma õe ja tema sugulase restorani vetsust tikkudega mängimast. Ma võin öelda, et ma olin väga üllatanud. Õhtupoolikul läksime me koju ja mu õde hakkas kodutööd tegema ja mina hakkasin vaatama suusatamise MK etappi internetist. Ma vaatasin seda vene Eurospordi pealt, sest ETV pealt ei olnud eriti hea vaadata. Veerpalu startides ütlesid ka vene kommentaatorid, et nüüd läheb siis eesti sportlane, kes on võitnud kaks olümpiakulda ja mainisid ka, et ta on legendaarne spordimees.

Pühapäev, päev pärast Guilini reisi, oli meil ikka tavaline päev nagu varem. Ainuke erinevus oli vist see, et sel päeval oli väga külm, peaaegu et Eesti talv juba.  Hommikul kella üheksaks läksime me joonistama.  Kuna sel päeval oli nii külm, siis vanavanemate juurde minema hakates, läks meil auto katki ja me külmetasime seal joonistamise õpetaja maja õue peal, kuni autot parandati. Kahjuks läks sellega rohkem aega ja me võtsime kellegi teise auto. Sealt me sõitsime vanavanemate juurde sööma. Peale seda me läksime ühte raamatupoodi vaatama ühe hiina mängu jaoks õpikut, kuidas seda õieti ja targalt mängida. Õhtupoolikul me läksime ujuma tavapärasest teise kohta, kus on soe vesi. See ujula asus isa sõbra viietärni hotellis ja see nägi päris hea välja. Nagu ikka polnud see ujumisrada eriti pikk ja natuke kauem ujudes hakkas väga palav, sest vesi oli niivõrd soe, peaaegu nagu vannis (umbes 30 kraadi ). Sealses riieteruumis oli isegi saun ja see oli esimene saun, mida ma hiinas üldse näinud olen.  Minu ema ja isa ujuda ei oska, aga õde ujub päris hästi teiste hiinlastega võrreldes. Ma isegi õpetasin oma õele, kuidas selili ujuda ning nüüd ta ujub juba nagu kala vees . Peale ujumist me harjutasime õega natuke ka piljardit.  See hotell on ka tegelikult CBD rajoonis ja päris lähedal meie kodule. Peale ujumist me läksime koju ja sõime ning hakkasime õega kooliks valmistuma.

Esmaspäev oli meil esimene päev koolis peale Guilini reisi ja teiste õpilaste eksameid. Esimesel päeval kõik klassikaaslased rääkisid mulle, kui rasked ikka need eksamid olid ja kui hästi või halvasti neil seal läks. Lõunal me vaatasime tegelikult oma väikeses klassis DVD-lt saadet Gossip Girl, mis nähtavasti siin kõigile meeldib . Me ostsime ka uue DVD mängija, sest vana ei töödanud siin enam, kui meie tulime. Pärastlõunastes tundides rääkisime õpetajatega Guilini muljetest, jagasime vahetusõpilaste vahel pilte ja näitasime ka õpetajatele pilte. Muusika tunnis me mängisime traditsioonilisi hiina pille. Kung Fu tund jäi meil ära kuna igal pool oli lumi ja väga külm. Tegelikult sel ajal oli meil kõigil koguaeg külm, sest kusagilt ei saanud sooja väljaarvatud kuumast joogist, sest hiinlased eelistavad soojas toas istumise asemel paksude jopedega toas olla. Sel päeval ma magasin kolme tekiga. Õues oli vist mingi miinus viis kraadi. Kui väga külm ja tuuline on, siis isegi konditsioneer ei aita, sest siinsed aknad on nii õhukesed (ühekordsed) ja kogu külm tuleb sealt sisse. Ema ostis mulle ka uued soojad karvased sussid, et mul ikka natuke soojem oleks .

Kolmapäeval oli ka tavaline külm koolipäev. Hommikul ma üritasin õppida nii palju kui võimalik ja jõudsin lausa ühe õpiku lõpuni. Lõunapausi ajal oli ikka inglise keele nurk, kus seekord peaaegu hiinlasi polnudki, võib- olla külma pärast . Me seal lihtsalt rääkisime välismaalastest õpetajatega, mis oli päris tore ja huvitav. Me saime ka teada, et üks Saksa vahetusõpilane, kes on ka Zhengzhous vahetab pere ja tuleb minu kodu lähedale elama ja isegi võib-olla meie kooli. Kolmapäeva pärastlõunases tunnis tulid meie tundi kaameramehed filmima, kuidas ikka välismaalased hiina keelt õpivad. Nina ette pandi sulle kaamera ja sa pidid tunnis käituma nagu tavaliselt. Väga naljakas oli, kuid seda me ei tea, kuhu see üles pannakse või kust seda näidatakse.

Neljapäeval olid meil ainult hommikused tunnid kuna õpetajad ei saanud tulla ja peale neid hommikusi tunde me võisime koju või linna peale minna. Osad vahetusõpilased läksid koju, osad mitte. Meie läksime kesklinnas asuvasse kohvikusse sööma. Kohvikusse, mida on väga raske leida.  See on nagu salajane kohvik, sest ühtegi silti pole sellest kohast. Selles kohvikus oli päris häid läänepäraseid toite. Kõik välismaalased Zhengzhous teavad seda kohta. Seal me kohtusime ka Brasiilia vahetusõpilasega, kes varsti läheb tagasi koju. Kui kõik said söödud me läksime kesklinna šoppama kohta nimega Grand Shanghai.

Laupäeval oli tavaline päev, kus mina, mu õde ja koduabiline olime kodus. Peaaegu terve päev me tegime paberist lumehelbekesi. Õues  hakkas tegelikult juba soojemaks minema ja lumi oli juba peaaegu sulanud. See päev oli hea päev ka blogi kirjutamiseks ja piltide üleslaadimiseks.

Pühapäeval me käisime hommikul ikka joonistamas ja peale seda vanavanemate juures söömas. Vanavanemate juures vaatasime me ka Hiina ja Lõuna- Korea vahelist sulgpalli matši, kuid lõpuni ei jõudnud me vaadata kuna me läksime õe, ema ja nende sõpradega ühte pagarisse (koogipoodi) ja hakkasime seal kooke tegema. Zhengzhous on üks selline koht, kuhu sa saad minna ja sulle õpetatakse, kuidas üht või teist kooki teha. Väga huvitav oli ja päris maitsvad tulid need koogid välja ka. Mina tegin koos oma õe täditütrega muffineid ja õde tegi koos oma sõbraga küpsiseid. Peale küpsetamist läksid õde ja tema täditütar õe sõbranna juurde ja minu viis ema koju, sest kella seitsmeks pidin ma minema KTV-sse, Brasiilia vahetusõpilase viimast õhtut tähistama. KTV on koht, kus sa saad oma seltskonnaga karaoket laulma minna ja seal on isegi kõigile eraldi ruumid koos suure karaokesüsteemiga . Päris vägev ja lahe koht tegelikult, ainult et ingliskeelsete laulude sõnad on tihti vigased ja imelikud . Neid KTV-sid on siin nii palju, igalpool. Sinna minema hakates ei teadnud ma isegi, kus kohas see asub, ainsad asjad  mida ma teadsin olid, et mis tänaval see on ja et see asub ühe suure klubi vastas ja veel teadsin ka bussi numbrit. Niisiis istusin ma bussi peale ja kui õige tänav tuli, siis lihtsalt vaatasin kuni mõni suur ja särav klubi vastu tuli või KTV, siis läksin maha. Maha minnes avastasin, et ma pole õige KTV juures ja hakkasin kohalikelt küsima. See tänav, kus see kindel KTV asub, on lihtsalt nii pikk. Inimestega sain ma hiina keeles hakkama ja tuli välja, et ma tulin liiga hilja bussist maha ja ma pidin natuke tagasi kõndima. Tuli ka välja, et tegelikult see buss ei läinudki selle KTV juurde vaid keeras sellele tänavale liiga hilja. Ühelt inimeselt teedküsides, kohtasin ma õnneks ameerikast pärit õpetajate Alyssa ja Nathan-iga, kes läksid ka sinna ja nad tunnevad seda kanti paremini kui mina, sest nad elavad seal. KTVsse jõudes küsisime eest lauast lihtsalt, et kus teised välismaalased on ja siis meid kohe juhatati. Alati on nii, et kui sa saad teistega kusagil kohvikus kokku, siis kohvikusse sisendes kohe automaatselt juhatatakse sind teiste välismaalaste juurde, sest sa oled välismaalane ja sa kindlasti oled koos nende teiste välismaalastega. KTVs oli tegelikult väga lõbus ja tore.  Õhtul läksin ma kella poole kümneks koju.

Teisipäeval pidime me tõusma üles kell pool seitse, et asjad kokku panna ja rongilt maha minna, kuid rong hilines umbes tund aega. Hommikust läksime me sööma ühte lähedalasuvasse hotelli ja peale seda me läksime bussiga sinna õigesse linna Yangshuo-sse, kus kõik turistid käivad. Sinna me sõitsime kaks tundi ja peale seda me läksime kohe hotelli sisse registreerima. Peale pesemist läksime me kähku linna peale. Yangshuo on tegelikult väga armas külake, mis on kogu aeg täis välismaalasi. Seal oli nii mõnus käia tänavatel, nii et keegi ei vaadanud sind nii palju. Kõik kohalikud on harjunud välismaalastega ja nad isegi oskavad enamus inglise keelt. Lõunat läksime me sööma ühte pitsa restorani, kus me saime maitsta tõeliselt häid ja läänepäraseid pitsasid. Väga hea oli. Yangshuo on väga hea koht välismaa toidu söömiseks. Sel päeval oli muideks ka väga ilus ja palav ilm. Õhtupoolikul me jalutasime lihtsalt mööda küla ja xi jied (lääne tänav, kus hästi palju läänepäraseid kohvikud) ja pärast istusime ka välikohvikusse maha ja hakkasime arvamismängu mängima, et kust keegi möödaminejatest pärit on. Päris palju nalja sai. Inglaste puhul sai kohe kaugelt aru aksendist, ameeriklaste puhul sai meie ameeriklasest õpetaja kohe aru riiete järgi ja sakslased tundsime ära nägude järgi . Välismaalasi oli ikka väga palju ja väga paljud on läinud sinna mägironimise pärast. Õhtul, enne hotelli minemist, läksime me ka korraks kohvikusse, niisama istuma, kohvi jooma ja rääkima. Seal oli tegelikult väga tore seltskond koos. Me tutvusime hollandlastega, inglastega ja iisraellastega. Väga põnev oli. Loomulikult terve see aeg naerdi minu üle, et “kindlasti on siin ka eestlasi”   ja teate mis, OLIGI. Ma kohtusin seal kohvikus ühe eesti tüdrukuga, kes polnud mitte vanem kui mina. Yangshuo on nii väike Hiina külake ja ma nägin seal eestlast, kes on pärit Ida-Virumaalt. Kahjuks polnud mul aega temaga pikalt rääkida, sest me olime hiljaks jäämas oma hotelli, kus õpetajad kontrollisid, kas me oleme tubades. See eesti tüdruk tuli minu juurde ja küsis minu käest alguses, et kust ma pärit olen, sest ta oli vist varem kuulnud, kui ma teistele seda ütlesin. Nii imelik oli eesti keeles rääkida ja nii ma alguses rääkisingi temaga inglise keeles , aga siis üritasin eesti keele peale üle minna ja see oli väga raske. Mu pea oli tühi, ma pidin enne mõtlema, kuidas lauset öelda eesti keeles. Ühesõnaga päris vägev. 

Kolmapäeval oli meil vaba päev ja me võisime ise teha mida me tahtsime. Mina, soome tüdruk Viivi ja saksa tüdruk Laura läksime koos oma giidiga Zhengzhoust mägironima! Algul oli küll hirm sees, et ma pole seda varem teinud, aga otsus sai tehtud. Me saime isegi endale oma instruktori. Me läksime sinna mäe juurde kell kümme hommikul ja ma ronisin kaks korda erineva raskusega nõlvadel. Alguses oli küll nii, et jalad värisesid all ja raske oli ennast sõrmeotsadega mäe küljes kinni hoida, aga lõpuks ikka jõudsin ka lõppu. Ronimine oli umbes 20 meetri kõrgusele. Halb oli alguses see, et vihma sadas ja me pidime lihtsalt ootama kalju ääres vihma vähemaksjäämist. Niisiis me olimegi seal mäe juures kella viieni õhtul. Kusjuures seal ronimas me nägime täpselt sama rahvast, kes olid eelmisel õhtul seal kohvikus. Seal ma küsisin ka ühelt kanadalaselt, kellega eestlane koos oli, et mida see eesti tüdruk siin teeb. Temalt sain ma teada, et eestlase nimi oli Sirli ja ta on siin Yangshuos täieti üksinda lihtsalt reisimas. Peale mägironimist me läksime kähku tagasi linna ja läksime kähku lõunat sööma. Sealt kohvikust, kuhu me läksime lõunat sööma, sain ma imehead baguetti kana, salati ja kastmega. Pärast söömist me rentisime hotellist kähku jalgrattad ja läksime linnast välja vaatama ümbruskonda uurima. Kahjuks läks päris kiiresti pimedaks ja me pöörasime otsa ringi ning sõitsime siis mööda Yangshuo linna. Pärast jalgratastega sõitmist läksime me hotelli valmistuma Mariana (Brasiilia tüdruku) sünnipäevaks. Mariana sai 18 aastaseks ja me läksime kohalikku hiina restorani sööma. Seal saime maitsta ka kohalikku kala õlu kastmes, mis on Yangshuo eriline toit. Pärast sõime ka Mariana ostetud torti, mis hiinas on ikka nagu ta on- kreem ja sai . Õhtul olime mina, Viivi ja Laura nii väsinud, et ei jõudnud enam teistega välja minna. Kui nad tagasi jõudsid rääkisid nad mulle, et nad kohtasid jälle seda eestlast ning ta olevat öelnud, et ma rääkisin eesti keelt suure aksendiga nagu ma oleks mitu aastat soomes elanud .

Neljapäeval pidime me vara tõusma, sest peale hommikusööki läksime me kohe Yulong jõele bambusest paatidega sõitma. Kahjuks oli väga vihmane ja külm ilm ning paatides kõik lõdisesid. Sõidu alguses kaotas ka Tai tüdruk enda prillid sinna jõkke, nii et ta hüppas vette neile järgi, aga ei leidnud neid enam. Ta oli pärast peaaegu üleni märg ja tal oli pärast väga külm. Väga mõnus oli kaheses paadis istuda ja imetleda ümbritsevat loodust. Mul õnneks nii külm polnud, kui teistel, sest mul oli mu paks, karvane kampsun seljas. Hästi mõnusad oli sellel jõel ka astmed, kust me pidime alla sõitma. Poole jõe peal, mis oli kahe tunni kaugusel algusest, oli meil söögipaus ja kõik olid nii külmunud. Kõik värisesid ja lootsid sooja toitu ja teed. Pärast enamus ei tahtnud edasi sõita kahte tundi ja meile telliti buss järgi. Tai tüdrukud aga tahtsid edasi sõita, mis sest, et neil olid nii õhukesed riided ja üks neist oli vees käinud. Kõik mõtlesid, et mis neil arus on. Meile öeldi, et buss tuleb umbes 15 minuti pärast ja sellepärast andsin ma oma paksu kampsuni tai tüdrukutele. Mul oli selle all veel üks õhuke kampsun. Ameeriklasest õpetaja andis neile ka oma jalanõud, sest nende omad olid märjad. Nii me siis ootasimegi seda bussi mina ilma sooja kampsunita ja ameeriklane Neil paljajalu. Mõnusalt külm oli. Väga külm oli . Lõppude lõpuks me ootasime seda bussi juba üle tunni ja me lihtsalt võtsime ühe teise turismigrupi bussi ja maksime pärast. Meie buss vist eksis ära . Yangshuosse jõudes läksin ma kohe kuuma dušši alla soojenema. Õhtul me läksime Viivi ja Lauraga itaalia kohvikusse sooja jooki jooma, sest väljas läks äkitselt väga külmaks, nagu umbes 5 kraadi. Õues oli väga raske olla, sest meil kellegil polnud tõsiselt sooje riideid kaasas.

Reede oli väga tihe päev meil. Hommikul pidime me me kell pool seitse tõusma ja sööma minema ja asjad kokku pakkima, et kell kaheksa juba  hotellist välja registreerida. Teele hakkasime me hoopis kell üheksa, sest üks ameeriklane oma toas pühkis hotelli rätikuga kiivi mahla laualt ja see läks roheliseks natuke ja sellest tekkis hull jama. Ta pidi põhimõtteliselt seda ise puhastama minema. Kui me lõpuks minema saime sõitsime me kaks tundi kohta, kus on need kuulsad koopad. See koht oli tegelikult tõesti ilus ja koopas ka oli väga palju stalaktiite ja stalakmiite, millele oli pandud värviline valgustus. Me saime isegi sõita paadiga täiesti pimedas koopas, mis oli päris vägev. Peale seda läksime me sööma ja siis sõitsime kähku edasi Guilini linna, mis oli vist poole tunni kaugusel, seda kuulsat elevandi nina mäge vaatama. Sinna jõudes läksime me suure paadiga sõitma mööda jõge kuni tuli see mägi. Mäe saabudes ronisid kõik laeva katusele, vaateplatvormile pilte tegema.  Pärast seda sõitsime me Guilini kesklinna ja meile anti aega pool tundi, et endale rongi midagi süüa osta ja õhtust süüa. Me siis jooksime kohe Mc Donald´sisse õhtusööki kaasa ostma ja peale seda kihutasime me tagasi bussi juurde. Rongijaama jõudes selgus, et meie rong hilineb umbes pool tundi, nii et me võisime natuke rahulikult istuda. Siis tuli välja, et Zhengzhous oli eelmine päev väga kõvasti lund sadanud ja see rong jäi viis tundi hiljaks. Nii me siis seal rongijaamas istusimegi ja vaikselt jäime isegi sinna magama kuna me olime nii vara tõusnud sel päeval. Lõpuks, kui teatati, et võib rongi minna, tehti kõik väravad lihtsalt lahti ja isegi ei kontrollitud neid alguses. Nii algaski tohutu hiinlaste tormijooks rongi peale. Kõik jooksid ja trügisid millegipärast. Naljakas oli vaadata. Rongis me põhimõtteliselt sättisime kohe magama, sest kell oli juba kaksteist õhtul.

Laupäeval tõusin ma kell kümme ja peaaegu kõik teised veel magasid. Kõik olid nii väsinud ja polnud ka midagi muud teha . Selle rongisõidu ajal me ei teinud peaaegu midagi, ainult igavlesime. Ühes peatuses, mis oli kümme minutit pikk, tormasime me kõik välja perroonile süüa juurde ostma, sest eelmisel päeval polnud kellelgi aega süüa osta. Zhengzhou lähedale jõudes nägime me isegi esimest lund siin. Rongisõidu ajal me naersime ka Mariana üle, kes leppis oma sünnipäeva peo selle päeva kella viieks õhtul, kuna me pidime algse kava järgi jõudma hoopis kell üks päeval. See oli nii naljakas, kui ta naljatas giidile, et tal on sel päeval kell viis sünnipäevapidu koos oma hiinlastest sõpradega ja teda ise seal kohal pole. Lõpuks Zhengzhousse jõudes, peale pikka rongisõitu, olime me väga õnnelikud. Väljas oli kusjuures miinus üks kraadi ja lumi maas ning meil polnud sooje riideid, mida selga panna. Me hakkasime kohe taksot otsima, aga rongijaama ees on neil spetsiaalsed järjekorrad takso ootamiseks, mis olid rahvast niivõrd täis, et me mõtlesime, et me oleme kavalad ja läheme otsime eemalt. Kõik taksod seal ja eemal olid väga pungil inimestest ja takso peale saada oli peaaegu et võimatu. Teised jäid ühele tänavale ootama, aga mina, Viivi ja Laura läksime jalutasime kaugemale, et taksot leida. Tänaval kõndides külma käes tuli meie juurde üks hiinlane, kes ütles, et seal järgmisel tänaval on palju taksosid ja me mõtlesime, et ta on hiinlane, juu siis ta teab. Minnes tema juhatatud kohta avastasime me ennast jälle raudteejaama eest pikast järjekorrast ja jäime sinna ootama. Kusjuures ma arvan, et seal seista ongi ainus võimalus, sest kõik ümbruskonna taksod läksid just sinna inimesi peale võtma. Koju jõudsin ma lõpuks kell 10 õhtul . Pärast teiste käest küsides, kuidas nad takso leidsid, ütlesid nad, et nad said takso, mis oli rahvast täis ja pidid 60 jüaani maksma selle eest, mis on väga kallis hiina jaoks.

Pühapäeval peale Guilini reisi läksime me jälle nagu ikka joonistama. Sel päeval tundus olevat nagu tõeline talv, sest väga külm oli ja lumi oli maas. Pärast joonistamist tulid meile ema ja isa järgi, aga auto läks katki. Natuke aega autoga jamamist sai selgeks, et selle autoga me sealt minema ei liigu ja võtsime kellegi teise auto . Pärast vanavanemate juures söömist läksime me raamatupoodi hiina lauamängu jaoks raamatuid ostma. Pärast me läksime isa tuttava viie tärni hotelli ujuma, sest seal on soe vesi. Alguses ujuma minnes oli küll mõnus ja soe, aga kaua seal ujuda ei saanud, sest siis tekkis tunne,et nagu oleks vannis. Naljakas oli vaadata minu pere sugulasi ujumas, sest neil kõigil oli oma tehnika, kuidas konna ujuda .

Teisipäeva hommikul polnud aknad enam udused, kuid igaksjuhuks panin ikkagi paksu jope selga. Väljas oli ikkagi külm.  Päeva jooksul läks jälle soojemaks. Kuna meil oli pärastlõunal ainult üks tund, siis me läksime ka kesklinna see päev. Me läksime vaatama Saksa ja Soome vahetusõpilasele talveriideid. Õhtul, kui ma koju jõudsin, läksime me välja restorani sööma, sest koduabiline oli koos õega haiglas terve päev.

Kolmapäeval oli juba päris soe, isegi hommikul. Ma panin lihtsalt enda paksu kampsuni selga ja nii oli päris hea. Päike paistis ja oli soe. Kolmapäeval oli meil ka inglise keele nurk, kus oli väga vähe inimesi, arvatavasti lähenevate eksamite pärast, mis kestavad nädal aega ja sellepärast me saamegi Guilin´i minna. Põhiliselt nägigi see tund aega välja selline, et lihtsalt me rääkisime USA-st pärit õpetajatega Zhengzhoust ja nii. Ma sain ka teada neilt, et Zhengzhou on üks saastatumaid Hiina linne. Tegelikult see on tõsi, sest Zhengzhou kesklinn on lihtsalt kohutavalt must, eriti veel praegu, sest nad ehitavad linna metrood ja kõik kohad on tolmused ja liivased.  Kuid CBD osa, see ring, kus ma elan (linna uus rajoon) on väga puhas ja seda nad hoiavad ja korrastavad kogu aeg. Me saime ka teada, et üks õpetaja laseb ühel kohalikul õmblejannal endale riideid siin õmmelda ja ta pidi seda super hästi tegema ja väga odavalt. Me leppisime ka vahetusõpilastega kokku, et me peame sinna minema. Kolmapäeval hakkas mulle tunduma, et ma jään ka haigeks ja et ma olen nakatada saanud oma õelt. Kolmapäeva õhtul läksin ma koju koos saksa vahetusõpilasega, sest ta tahtis küsida mu vanematelt, kas nad teavad mingit peret, kes tahaks endale vahetusõpilast. Laura (saksa vahetusõpilane) tahab jälle vahetada pere. Sel õhtul ma ka kraadisin ennast ja mulgi oli väike palavik.

Neljapäeval ma koolis ei käinud, sest mu pere tuttavatel oli pulm ja ma tahtsin seda näha. Tegelikult ma lootsin, et neil on traditsioonilised hiina pulmad, mida oleks väga huvitav vaadata, aga kahjuks mitte. Traditsioonilise pulma puhul kantakse punast riietust ja tseremoonia käib hoopis teistmoodi. See pulm toimus kusagil väljaspool Zhengzhoud väikeses külakeses. Pulm toimus restoranis, kus ruumi taga olid lauad ja ees koht pulmatseremoonia jaoks. Hiinas on kombeks pruutpaari kohale jõudes panna maha mingi suur lint paukpadrunitega, mis teevad väga kõva häält. Pruutpaari autost väljaastumisel lasti neid mingi värvilise mögaga kokku . Naljakas oli see, et kui pruutpaar oli restorani kohale jõudnud, tehti alles heliproovi ja toodi lilli laudadele. Pruudil oli ikka valge kleit. Kogu see tseremoonia oli nagu nalja tegemine, räägiti nalju ja naerdi kõvasti. Väga imelik oli vaadata . Pärast tseremooniat istusid kõik laudadesse ja hakkasid sööma. Laudadele toodi mõnus hulk sööki. Pärast käis pruutpaar igas lauas tervitamas. Pärast pulma me läksime koju tagasi.

Reedel oli juba täitsa soe ja külmast ilmast polnud enam midagi järel . Kehalises me teeme mingit tantsu trenni nüüd ja sellega kaasneb ka jänesetants (see vasak vasak, parem parem, ette, taha ja üks kaks kolm). Seda teevad nad isegi Hiinas. Lõunapausi ajal rääkis meile Laura, et ta hävitab kooli, sest ta lõhkus WC-s oleva asja, kuhu peale sa jalaga vajutad, et vesi tuleks. Ta vist vajutas seda liiga kõvasti ja see läks katki ning vett hakkas välja purskama, nii et ta jooksis sealt kähku välja, et keegi teda ei näeks . Söögivaheajal sööma minnes võis näha, kuidas terve WC oli vett täis   . Väga naljakas oli seda kuulda .

Laupäeval läksin ma Laura ja Viiviga (soome vahetusõpilane) juba kell pool üksteist hommikul kesklinna linna avastama ja šhoppama. Kesklinna ma sõitsin lausa tund aega, mis tõttu ma jäin ka hiljaks meie kohtumispaika. Hiinas on võimatu õigeks ajaks kohale jõuda (kui sa just tund aega varem liikuma ei hakka ), sest teedel on koguaeg liiklusummikud. Henan on ikkagi ju kõige suurema rahvastikuga provints! Alguses me käisime lihtsalt Erqi kellatorni lähedal asuvates väikestes poodides ja pärast läksime sööma. Pärast söömist läksime Wal-Marti Guilini reisi jaoks rongi süüa ostma, sest me oleme rongis 17 tundi. (Mitte 26h nagu ma enne väitsin kuna õpetaja arvas nii). Õhtul mängisime me jälle õe ja isaga hiina lauamängu.

Pühapäeval ei olnud mitte midagi teistsugust kui eelnevatel pühapäevadel. Homme lähen ma Guilini

Pühapäeva hommikul oli meil õega joonistamise tund ja seal oli seekord kohal päris palju õpilasi, kes kõik usinalt joonistasid. Üks õpilastest joonistas isegi mulle ühe pildi. Pärast joonistamise tundi tuli meile ema järgi koos tuttavatega ja me läksime koju sööma. Õhtul me läksime nende tuttavatega veel ka restorani sööma ja ma sain seal üle tüki aja arbuusi . Pühapäeva õhtul nägin ma ka oma aknast järvelt lendu lastud põlevaid laternaid. Taevas oli täis neid punaselt helkivaid laternaid.

Esmaspäeval oli tavaline koolipäev nagu ikka.

Teisipäeval oli hommikul tavaline koolipäev. Lõunal me läksime osade vahetusõpilastega koolist välja, et raha välja võtta Guilini reisi jaoks. Pärastlõunal tundides rääkisime me ka ühes tunnis Guilinist ja meie reisist täpsemalt. Me läheme Guilini 9. Novembri hommikul, mis on juba tegelikult väga varsti . Ma nii ootan seda reisi juba. Kuna sel päeval läks meie koduabiline oma päris koju, mis asub väljaspool Zhengzhou´d, siis tulid ema ja õde mulle autoga kooli järele ja me läksime õhtust sööma KFC- sse. Teisipäeval toodi meile koju neli suurt lillepotti. Tänu nendele lilledele näeb see kodu nüüd palju hubasem välja . Ma panin tähele, et hiinas nad kella ei keeragi, kui pimedamaks läheb. Kõik ikka on ja jääb Pekingi aja järgi. Nad lihtsalt lükkavad oma tegemised varasema aja peale. Kõik õpilased söövad nüüd õhtust tund aega varem ja meil lõppevad ka tunnid varem.

Neljapäeva hommik oli mul väga tihedalt sisustatud. Saksa vahetusõpilane andis mulle ja ühele teisele vahetusõpilasele ülesande kirjutada ühe õpiku dialoogi kõik hieroglüüfid vihikusse erinevale reale, nii et ühte hieroglüüfi tuleks korrata 15 korda. (PS. hiinas on sellised kastidega vihikud, spetsiaalselt hieroglüüfide kirjutamiseks). Mul tuli ühest dialoogist kokku 7 A-4 suuruses lehekülge. Mul isegi ei jätkunud nende 5 tunni jooksul aega tervet teksti kirjutada ja mu käsi oli ka surnud pärast seda. Mul vähemalt ei hakanud kordagi igav nende hommikuste tundide ajal .  Ma avastasin ka, et mul ja teistel on ainult pool aastat alles jäänud, enne kui algavad HSK eksamid.

(HSK- hiina keele eksam, mis on mõeldud välismaalastele.)

Reedel oli tegelikult väga kole, vihmane ja külm ilm. Siin on ikka nii, et kui eile oli veel nii soe, et sai lühikeste varrukatega käia, siis täna oli juba väga külm. Reede õhtul oli meil koolis ka mingi väike Halloweeni pidu, kus siis enamasti välismaalastest õpetajad ja meie endale kostüümid selga panime. See pidu kestis ainult tund aega. Reede õhtul külastas meid üks YFU õpilane saksamaalt, kes elab ka Zhengzhous, kuid käib teises koolis, mis on väga väike.

Laupäeval ma käisin esimest korda ka oma siinse ema vanemate juures. Kusjuures nad elavad tegelikult üks maja edasi minu pere teisest korterist, kus nad enne elasid. Vanavanemate korter oli üllatavalt väga ilus ja puhas. Nii huvitav oli tegelikult vaadata sealt korterist kõiki neid pilte, kus on peal mu siinne ema, isa ja õde. Lõunat me sõime õega seal. Seekord ei õnnestunud mul kanavarvastest kõrvale hoiduda, sest ma olin vanavanemate jaoks uus külaline ja veel välismaalt ja siis nad tõstsid mulle neid jalgu mõnusalt mulle ette. Ma sõin umbes viis või kuus kanajalga koos varvastega. Eriti maitsvad need nüüd polnud . Nendes varvastes ongi ainult nahk, rasv ja väikesed luukesed. Kõige jubedam on neid jalgu vaadata enne söömist, sest need jalad on koos varvaste, küüntega ja näevad jubedad välja. Pärast vanavanemate juures käimist viidi mind koju ja ema läks koos õega kooli mingile lisa inglise keele tundi. Õhtul me läksime korraks oma vanasse korterisse ja võtsime sealt paksemaid tekke ja asju kuna väljas läheb üpris külmaks ja see juhtus väga äkki. Vanas kodus näitas mu õde oma pilte. Tal oli neid hiina moodi albumeid väga palju. Hiinas on vist kombeks käia ennast pildistamas niimoodi, kus sul tehakse isegi meik ja pannakse isegi riidesse vastavalt sinu tahtmisele. Need albumid on nagu raamatud, mitte lihtsalt fotod nagu meil tavaks.

Pühapäeva hommikul oli meil õega järjekordne joonistamise tund. Peale joonistamist me läksime vanavanemate juurde sööma ja peale seda läksime koju, kuhu tulid ka isa õde ja tema perekond.