flimen

My Little Angel/ Kuu aega hiljem

23. Feb 2009 0

Määratlemata - 01:52

Siin ma nüüd istun ja nukrutsen. Kõik on nüüdest minevik. Enam sa tagasi ei tule. Sa oled mulle koguaeg öelnud, et ärgu ma nukrutseks, kuid ma ju ei tea, kuidas ilma sinuta elada. Sa olid mu päike, mu hommik, õhtune kuu ja tähed. Sa olid mulle kõik. Ega kõik olegi halb, sina oled meie seast küll lahkunud, aga me tütar jäi ellu. Mu ema pani talle sinu järgi nime, Kätlin. Ma ei suutnud teada nädalaid vaatamas käia, sest ma süüdistasin teda sinu surmas. Nüüd aga ma tean, et sa läksid selleks, et tema ellu jääks. Ja ma tänan sind selles, kuid kõik oleks parem olnud, kui sa oleks meiega siia jäänud. Ma käisin täna ema juures ja vaatasin me tütart. Ta naeratas mulle ja hetkeks tundus mulle, et sina naeratasid mulle. See teeb mulle siiani haiget, näha iga päev sinu naeratust ja sinu silmi. Isegi laulvad linnud meenutavad mulle sinu kõlavat ja rõõmsat naeru. Päike aga meenutab mulle sära su silmis. Isegi kui ma sain ennem end tuppa peita, aknad kinni panna ja kaardinad ette tõmmata, siis enam ma põgeneda ei saa. Nüüd on mul mu väike inglike, mu teine inglike. Kaotasin ühe ja sain teise. But now, my little angel, I must to go. Armastan sind alati.

Mees tõusis püsti, vaatas veel kord hauda, pöördus ja kõndis kergenudnult kalmistult välja. Mees sulges kalmistu värava, vaatas veelkord kurvalt tagasi, pöördus taas ja istus autosse. Ta käivitas auto mootori ja sõitis parkimisplatsilt välja. Mõni minut hiljem helises ta telefon. Mees võttis kõne vastu ja ta esitas viimastel päevadel harjumuseks kujunenud küsimuse:“Ema, kas Kätliniga juhtus midagi?“ Telefonist naerdi õrnalt vastu ja vastati:“Ei, Richie, temaga pole midagi juhtunud. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et kui sa tuled, siis tule vaikselt, sest pisike jäi magama. Ta on rahulik laps ja ta vajab sind.“ „Ma tean. Kuid ma vajan veel aega. Kätlini surm on alles värske ja ma kardan, et ma hakkan pisikest veel süüdistama. Ma pean veel toibuma,“lausus raskelt ja kurvalt Richie. Telefonis tekkis kohmetu vaikus, pärast mida lausuti:“Ma saan aru, kuid tule ikka siia. Käi iga päev natukene. Harjud ära. Kätlin oleks seda tahtnud.“ Richie ohkas ja vastas:“Eks ma tulen. Mu tütar on nüüd ju ainuke, kes mulle Kätlinit meenutab. Ma varsti jõuan sinna.“ Richie katkestas kõne ja sõitis edasi.

Lõpuks ta peatas auto, väljus sellest ja sisenes majja. Ema tuli köögist ja lausus sosinal:“Tore, et sa tulid. Ma pean kaubamajas käima, ole seni siin.“ Ning ma võttiski oma mantli, mille ta selga tõmbas, ja läks. Richie ei jõudnud ühtegi protesti sõna öelda, sest ema oligi juba läinud. Niisiis ta võttis jope seljast, jalanõud jalast ja liikus vaikselt Kätlini tuppa. Tüdruk oli üleval ja naeratas talle. Richie astus lapsele lähemale, peatus voodi juures, silitas lapse õhukesi juukseid ja vaatas teda. Võta ta sülle, kostus mehe mõtetes. Richie hingas sügavalt sisse ja võttis lapse hellalt sülle ning lausus lapsele, rohkem siiski endale:“Mul on hea meel, et ma sind siiski lapsendada ei andnud. Raskeks küll läheb, kuid poisid on mulle abiks ja ka Lena ja vanaema, kui vaja. Me saame hakkama.“ Richie vajutsas õrna musi lapse otsaesisele. Ta hoidis last hellalt süles, vaatas aknast välja ja jäi mõtteisse, kuid kui ta mõtetest välja tuli nägi ta, et Kätlin oli ta süles juba magama jäänud. Richie naeratas endamisi taas ja pani lapse tagasi oma asemele.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud. Tahad olla esimene?

RSS feed selle postituse kommentaaridele. TrackBack'i link

Jäta kommentaar