Telefoni heliseb. On kuulda kolisemist, kõva vandumist ja siis jooksmist. Telefon võetakse vastu ja vastatakse:“Kätlin kuuleb.“ „Hei, Kätlin, mina Richie siin,“vastati telefonis. Kätlin istus diivanile, hõõrus ühe käega oma põlve ja lausus rõõmsamalt:“Tsau, Richie. Kuidas sul ka läinud on?“ Richie vastas kohmetult:“Hästi ikka. Kuule, kas sa tuleksid välja?“ „Välja?“küsis Kätlin imestunult ja kohalt tõustes ning akna juurde minnes. „Jah välja. Saaksime kokku ja räägiksime, mida huvitavat me teinud oleme,“vastas Richie hädiselt. Kätlin laskis eemale tõmmatud kaardina aknale ette tagasi ja lausus:“Muidugi. Millal? Kus?“ Richie vaikis natuke aega ja vastas:“Äkki saaks tunni aja pärast selle Fantasy kohviku ees kokku?“ Kätlin kiikas kella poole ja vastas:“Hea küll. Tunni aja pärast Fantasy ees. Oleme kokku leppinud.“ Nad ütlesid üksteisele head aega ja lõpetasid kõne. Kätlin suundus edasi oma tuppa, avas riidekappi ja hakkas asjades tuulama.
Riche vaatas tükk aega tummalt telefoni ning naeratas rõõmsalt. Ta pani telefoni taskusse, tõusis tugitoolilt ja suundus poiste juurde. Izzy, nähes Richiet nii rõõmsana, hakkas mehe kallal norima:“Nii ja kus meie Romeo hetkel viibib?“ Richie naeratas kõveralt Izzyle vastu ja vastas:“Seisan siin sinu kõrval. Iseäranis, kus sa ise praegult viibid?“ Izzy just tahtis midagi Richiele vastata, aga Jay segas vahele ja lausus:“Izzy, jäta poiss rahule.“ Izzy tegi solvunud nägu, pöördus, höörus käsi kavalalt kokku ja kõndis eemale. Richie aga pani käed taskusse ja lausus:“Poisid, ma lähen välja. Telefon on mul kaasas ja hoian nüüd seda taskus. Helistage, kui midagi vaja, aga ärge mind kogu aeg tüüdake ja see käib ka sinu kohta Vincent.“ Vincent pani kohe telefoni taskusse jagasi ja vaatas vahelejäänu pilguga. Teised hakkasid naerma ning Richie lahkus samal ajal korterist ja suundus Fantasy poole.
Kätlin istus keset platsi olnud pingile ja ootas, korraga aga köhatati tema selja taga ja lausuti:“Sa jõudsid varem kohale.“ Kätlin tõusis, pöördus ja vaatas üllatunult Richiele otsa ning vastas:“No jah, vedas. Liiklus oli hõredam, kui tavaliselt. Ega sa ise ka just hiljaks jäänud. Kuhu me siis ka lähme?“ „Ma mõtlesin, et lähme kuhugi, kus on palju rahvast ja kus on lõbus. Ega sa kiirust ja kõrgust karda?“lausus Richie ja jäi küsimusele vastust ootama. Naine vaatas mehe silmadesse, just nagu tahaks midagi nendest välja lugeda, kuid see ei õnnestunud aj ta vastas:“Ei karda ma midagi. Kas lähme?“ Richie näitas käega tee ääres seisva takso poole ja nad liikusid sinna. Istustid autosse ja Richie lausus taksojuhile:“Lõbustusparki palun.“ Taksojuht noogutas ja käivitas auto mootori ning hakkas liikuma.
Pool tundi hiljem olid nad kohal. Richie ja Kätlin väljusid taksost, mees maksis arve, ning suundusid lõbustusparki. Richie vaatas atraktsioonides ringi ja küsis:“Nii, kuhu me esimesena läheme? Okserattale? Veekeerisesse? Või Vurri?“ Kätlin tegi mingit imelikku grimassi ja vastas:“Ükskõik kuhu, aga peaasi, et mitte okserattasse.“ Richie naeratas ja nad liikusid koos esimese atraktsiooni poole. Tunnikene või kaks hiljem. Nad seisavad ühe putka ees. Kätlin hoiab käes kahte palli, sest Richie ise viskas just kolmandaga märki. Esimene pall läks pihta, teine mööda ja kolmas pihta. Putka müüa ulatab mehele ühe roosa keskmise suurusega jänku, mille Richie Kätlinile annab. Naine punastab õrnalt ja võtab selle vastu ning lausub:“Aitäh, Richie, see on nii armas.“ Korraga aga helises Richie telefon. Mees tegi tüdinud krimassi, võttis telefoni taskust ja võttis kõne vastu. Mõni minut hiljem lõpetas Richie kõne ja ta kõndis aeglaselt naise poole. Kätlin tõusis pingilt püsti ja jäi ootama. Richie peatus naise ees ja lausus vaikselt ning löödud häälel:“Kahjuks ma pean nüüd minema. Kutsume takso ja viime su ära.“ Kätlin noogutas ja liikus koos mehega väravate poole. Richie kutsus takso ja küsis enne takso peatumist:“Kätlin, kas sa tuleksid minuga ka õhtul välja?“ Kätlin vaatas kahtlustavalt mehele otsa ja küsis:“Miks?“ „Lihtsalt. Saame veel rääkida,“luiskas mees vastuseks. Kätlin sai sellest aru, kehitas õlgu ja küsis:“Kuhu me lähme?“ Richie tegi pähe hädavarese näo ja lausus:“Ma ei tahaks öelda, aga pane hästi pidulikult riidesse. Palun.“ „Ma mõtlesin, et tulen teksades,“lausus Kätlin naljatades. Takso peatus ja katkestas nende jutu. Nad istusid autosse ja asusid Kätlini elukoha poole teele. Enne kui naine taksost väljus Richie küsis:“Mitmendal korrusel sa elad?“ Kätlin vaatas maja poole ja vastas:“Viiendal, see tulipunaste kaardinatega aken. Oskad enam vähem orjenteeruda. Eks siis näeme õhtul.“ Kätlin sulges ukse, jälgis veidike aega lahkuvat taksot ja suundus siis majja. Naine avas ukse, viskas oma koti elutoa diivanile, jalanõud nurka ja suundus oma magamistuppa. Kätlin istus ohats voodile, laskus pikali ja jäi tühja peaga lage vahtima. Ta rigutas, tõusis istuli ja suundus dušši alla.
Mõni tund hiljem. Koputus uksele. Kätlin lõpetab kanalite klõpsamise ja jääb ust vaatama. Tema korterinaaber ei saa juba koju tulla. Naine paeb puldi lauale, tõuseb diivanilt ja kõnnib ukse juurde, ta avab piiluaugu ja näeb Richiet. Ta tardub ja jääb mõttesse. Kas kell on tõesti juba nii palju? Kuid järjekordne koputus äratab Kätlini mõtetest ja avab ukse. Richie vaatab naist pealaest jalatallani, muigab ja küsib:“Kas sa nii tuledki?“ Kätlin vaatab arusaamatult mehele otsa ja küsib:“Kuhu?“ Richie naeratab ja vastab:“Sa pidid ju minuga välja tulema.“ „Õigus,“lausub Kätlin käega õrnalt endale otsaette lüües ja tahatuppa joostes. Richie vangutas lõbusalt pead, sisenes korteri, sulges ukse ja läks samas suunas. Ta koputas uksele ja küsis:“Tohin ma sisse tulla?“ „Oota natukene, ma panen kleidi selga,“vastas Kätlin ning pärast natukest kohmitsemist ta lausus, „olgu, nüüd võid tulla. Sa pead mind aitama.“ Richie avas ukse ja nägi ukse poole seljaga seisvat Kätlinit, kes koheselt lausus:“Ole hea ja tõmba lukk kinni.“ Richie neelatas, astus naisele lähemale ja tõmbas luku kinni. Kohselt Kätlin pöördus, tegi ühe väikese keeru ja küsis:“Mis arvad? Sobib?“ Richie vaikis, noogutas ja lausus:“Muidugi sobib. Kaua sul veel läheb, poisid ootavad juba all.“ „Helistanud ette, et sa tuled, siis oleksin ma juba valmis olnud. Kas sa saaksid mind aidata?“lausus Kätlin ja kui Richie noogutas ta jätkas, „mine kõrvalruumi ja too, otsi mulle sealt samasugused kingas. Need on valged ja musta sädeleva triibuga. Ma teen seni meiki ja soendut.“ Richie noogutas ja läks kõrval tuppa, viis minutit hiljem oli ta kingadega tagasi ulatas need Kätlinile, kes need jala pani ja lausus:“Sul on hea silm. Mul läheb veel natukene aega.“ Kätlin võttis laualt kõrvarongad ja pani need kõrva ning kui ta hakkas kee järele sirutama Richie lausus:“Kas sa paneksid selle kaela?“ Kätlin vaatas Richiele küsivalt otsa, vaatas keed ja vaatas veelkord Richiele küsivalt otsa. Mees aga liikus naise selja taha, võttis juuksed eest ja pani kee kaela ning lausus:“See sobib sulle väga hästi.“ Kätlin vaatas seda, noogutas arusaamatult ja lausus:“Olgu, aga nüüd peame me siis minema.“ Richie vaatas veel natuke aega Kätlinit, noogutas ja liikus ukse poole, Kätlin aga võttis veel oma koti telefoni ja võtmed ning järgnes mehele.
Auto peatus ja Kätlin vaatas auto aknast välja ning küsis Richielt:“Nii, kuhu sa mu siis meelitasid?“ Richie naeratas ja vastas:“Ma mõtlesin, et äkki tuled mulle seltsi. Need peod on tegelikult kohutavalt igavad ja ma mõtlesin, et kui sa tuled saame me rääkida. Ükskõik millest.“ Kätlin hakkas selle vabanduse peale laginal naerma ja lausus Richie näole lähenedes:“Nii niru vabandust pole ma kunagi varem kuulnud.“ Auto uks avati ja nad ronisid ükshaaval autost välja.
Ütleme umbes tunnike hiljem. Kätlin tundis, kuidas tema telefon helises. Ta vabandas end välja ja lahkus ruumist. Ta seisis ühe posti taha ja võttis kõne vastu. Kohe alustati:“Kätlin, kas sa saaksid täna öösel kuskil mujal ööbida? Mul on poiss külas ja me tahaksime kahekesi olla.“ „Kuhu ma sinu arust siin lähen? Mul ei ole isegi raha kaasas,“virises Kätlin vastu. Kuid talle vastati:“Mine oma poisi juurde, ma mõtlen seda, kellega sa siin pidevalt väljas käid. Aga palun ära tule siia.“ Ning kõne katkestati. Kätlin vaatas tummalt telefoni, laskus mööda posti põrandale ja üks pisar tundis põsele. Seda kõike kuulis pelt Richie, kes sealt lahkus ja poiste juurde läks. Kätlin kuulis samme, ta vaatas posti tagant välja ja nägi lahkuvat Richiet. Kätlin pühkis pisarad ja väljus majast. Ta vaatas taevas säravaid tähti ja kuulis kuidas talle läheneti. Kätlin pöördus ja nägi murelikku Lenat lähenemas. Lena seisis naise kõrvale, vaatas sammuti tänavale ja lausus:“Mis sa arvad, kui sa täna öösel poiste juurde tuled.“ Kätlin aga ei vastanud midagi, mis muud tal üle jäi niisiis ta noogutas. Lena võttis Kätlini käe alt kinni ja vedas majja tagasi.
Tunde hiljem. Poiste pool. Kätlinile oli antud üks Izzy särkidest ja pandud Richie tuppa magama, kuna Jay magas hetkel külalistetoas, neil oli mingi tüli Lenaga. Richie muidugi jäi elutuppa diivanile magama, kui ta sel päeval magama jääda jõudiski, sest poisid kavatsesid vaikse peo teha. Kätlin pani Izzy särgi selga, seisis korra veel ukse peale ja lausus:“Tänan, et te lubate mul siia jääda.“ Kõik poisid noogutasid ja Kätlin sulges toa ukse ning heitis voodisse. Aga ega kõik lähe nii nagu plaanitud. Ütleme umbes kolme ajal öösel avati toa uks ja siseneti. Riietuti lahti ja roniti voodisse. Käsi langes rakelt naise kehale ja uinuti koheselt.
Hommikul. Kätlin avab silmad karjumise peale. Izzy ja Richie vaidlevad mingite piltide üle. Kätlin haigutab, ringutab ja ronib voodist välja. Ta võtab tooli pealt oma kleidi, tõmbab seeliku osa ära ja ajab selle selga. Nimelt oli see kleit kavandatud hädaolukordadeks ja selle seelikuosa oli eemaldatav ning siis oli seljas justkui kombinee, pluus ja püksid. Mugav ja praktiline. Kuna Kätlin oli kuulnud Izzyt ja Richiet millegi üle vaidlemas ta hüüdis:“Kui te nii kui nii üleval olete siis tulgu üks teist mulle appi.“ Natuke aega vaikust ja avaneski toa uks. Tulijaks oli Richie, kes lausus:“Hommikust.“ Kätlin naeratas poisile ja vastas:“Hommikust sullegi. Ole hea ja tõmba lukk kinni.“ Richie lähenes naisele, tõmbas luku kinni ja astus kiirelt eemale. Kätlin pani veel oma juuksed patsi, pöördus ja küsis:“Mis siis hommikusöögik on?“ „Helbed, meil muud erilist polegi,“vastas Richie kohmetudes. Kätlin suundus ukse poole ja lausus:“Pole midagi, ega ma ise ka midagi erilist hommikuti söö.“ Richie ohkas ja suundus koos naisega köögi poole. Paar tundi hiljem viis Richie Kätlini koju.