flimen

My Little Angel/ Kuu aega hiljem

23. Feb 2009 0

Määratlemata - 01:52

Siin ma nüüd istun ja nukrutsen. Kõik on nüüdest minevik. Enam sa tagasi ei tule. Sa oled mulle koguaeg öelnud, et ärgu ma nukrutseks, kuid ma ju ei tea, kuidas ilma sinuta elada. Sa olid mu päike, mu hommik, õhtune kuu ja tähed. Sa olid mulle kõik. Ega kõik olegi halb, sina oled meie seast küll lahkunud, aga me tütar jäi ellu. Mu ema pani talle sinu järgi nime, Kätlin. Ma ei suutnud teada nädalaid vaatamas käia, sest ma süüdistasin teda sinu surmas. Nüüd aga ma tean, et sa läksid selleks, et tema ellu jääks. Ja ma tänan sind selles, kuid kõik oleks parem olnud, kui sa oleks meiega siia jäänud. Ma käisin täna ema juures ja vaatasin me tütart. Ta naeratas mulle ja hetkeks tundus mulle, et sina naeratasid mulle. See teeb mulle siiani haiget, näha iga päev sinu naeratust ja sinu silmi. Isegi laulvad linnud meenutavad mulle sinu kõlavat ja rõõmsat naeru. Päike aga meenutab mulle sära su silmis. Isegi kui ma sain ennem end tuppa peita, aknad kinni panna ja kaardinad ette tõmmata, siis enam ma põgeneda ei saa. Nüüd on mul mu väike inglike, mu teine inglike. Kaotasin ühe ja sain teise. But now, my little angel, I must to go. Armastan sind alati.

Mees tõusis püsti, vaatas veel kord hauda, pöördus ja kõndis kergenudnult kalmistult välja. Mees sulges kalmistu värava, vaatas veelkord kurvalt tagasi, pöördus taas ja istus autosse. Ta käivitas auto mootori ja sõitis parkimisplatsilt välja. Mõni minut hiljem helises ta telefon. Mees võttis kõne vastu ja ta esitas viimastel päevadel harjumuseks kujunenud küsimuse:“Ema, kas Kätliniga juhtus midagi?“ Telefonist naerdi õrnalt vastu ja vastati:“Ei, Richie, temaga pole midagi juhtunud. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et kui sa tuled, siis tule vaikselt, sest pisike jäi magama. Ta on rahulik laps ja ta vajab sind.“ „Ma tean. Kuid ma vajan veel aega. Kätlini surm on alles värske ja ma kardan, et ma hakkan pisikest veel süüdistama. Ma pean veel toibuma,“lausus raskelt ja kurvalt Richie. Telefonis tekkis kohmetu vaikus, pärast mida lausuti:“Ma saan aru, kuid tule ikka siia. Käi iga päev natukene. Harjud ära. Kätlin oleks seda tahtnud.“ Richie ohkas ja vastas:“Eks ma tulen. Mu tütar on nüüd ju ainuke, kes mulle Kätlinit meenutab. Ma varsti jõuan sinna.“ Richie katkestas kõne ja sõitis edasi.

Lõpuks ta peatas auto, väljus sellest ja sisenes majja. Ema tuli köögist ja lausus sosinal:“Tore, et sa tulid. Ma pean kaubamajas käima, ole seni siin.“ Ning ma võttiski oma mantli, mille ta selga tõmbas, ja läks. Richie ei jõudnud ühtegi protesti sõna öelda, sest ema oligi juba läinud. Niisiis ta võttis jope seljast, jalanõud jalast ja liikus vaikselt Kätlini tuppa. Tüdruk oli üleval ja naeratas talle. Richie astus lapsele lähemale, peatus voodi juures, silitas lapse õhukesi juukseid ja vaatas teda. Võta ta sülle, kostus mehe mõtetes. Richie hingas sügavalt sisse ja võttis lapse hellalt sülle ning lausus lapsele, rohkem siiski endale:“Mul on hea meel, et ma sind siiski lapsendada ei andnud. Raskeks küll läheb, kuid poisid on mulle abiks ja ka Lena ja vanaema, kui vaja. Me saame hakkama.“ Richie vajutsas õrna musi lapse otsaesisele. Ta hoidis last hellalt süles, vaatas aknast välja ja jäi mõtteisse, kuid kui ta mõtetest välja tuli nägi ta, et Kätlin oli ta süles juba magama jäänud. Richie naeratas endamisi taas ja pani lapse tagasi oma asemele.

My Little Angel/ Üheksa kuud hiljem

22. Feb 2009 0

Määratlemata - 01:08

Richie, ma ei suuda enam. Laps tuleb kohe!“karjus Kätlin auto tagaistmelt. Richie aga sõitis närviliselt haigla poole. Ta oleks tahtnud kiiremini sõita, kuid kartis, et lapse ja Kätliniga juhtub midagi. Ta valis taaskord kiirabi numbri ja lasu kutsuda. Praktiliselt kohe võeti vastu ja lausuti:“Siin Berliini Keskhaigla, kuidas saan aidata?“ „Mu naine hakkab kohe kohe sünnitama, mida ma teha saan, arvestades veel asjaolusid, et ma is sõidan autoga haiglapoole?“küsis Richie kiirustades. Telefonis oli veidike vaikust ja vastuseks kõlas:“Teie naisel ma paluksin rahulikuks jääda, sisse ja välja hingata. Te ise aga hingake rahulikult sisse ja sõitke siia, ilma õnnetusteta, me ootame.“ Ning Richie lõpetas kõne. Kätlin pani käe mehe õlale ja lausus:“Richie, ole rahulik. Aii…“ Richie peatas auto ja vaatas taha. Kätlin naeratas talle julgustavalt, mees hingas sügavalt sisse ja sõitis edai.

Mõni minut ja mõni Kätlini karje hiljem. Richie peatas auto haigla ees, avas auto tagumise ukse ja tõstis Kätlini välja. Koheselt tulid nende juurde parameedikud ja mees pani Kätlini kanderaamile ning ta viidi sisse. Riche muidugi hoidis Kätlini käest kinni, kuid haiglasse jõudes libises naise käsi mehe käest ära. Ta jäi sinna seisma ja vaatas parameedikutele järgi. Korraga aga helises mehe telefon, millele ta vastas:“Kuulen.“ Koheselt küsiti telefonis:“Richie, kus sa oled? Me oleme sind juba kümme minuteid oodanud.“ Richie ohkas endamisi ja vastas:“Kätlin sünnitab ja ma ei saa tulla.“ „Miks sa meile varem ei helistanud? Me tuleme kohe sinna,“lausuti elevalt telefonis. Richie naeratas endamisi ja liikus samas suunas, kuhu olid Kätlin ning parameedikud kadunud. Poolel teel ta peatati ja küsisti:“Kuhu te enda arust lähete?“ Riche jäi segaduses õele otsa vaatama, kuid vastas lõpuks:“Mu naine on sünnitusel.“ „Teie olete siis see Richie, järgene mulle, te naine kutsub teid juba tükk aega,“lausus õde ja juhatas kiiruga Richie Kätlini juurde.

Richie avas palati ukse ja Kätlin lausus koheselt:“Richie, siin sa oledki.“ Kätln sirutas oma käe välja ja Richie võttis sellest kinni ning naine jätkas:“Natuke on veel aega. Kuhu sa kadusid?“ „Ma jäin korra mõtesse, poisid helistasid ja tulevad siia,“vastas Richie Kätlinile otsa vaadates ning suudles naist. Kätlin silitas õrnalt mehe põske ja lausus:“Ära muretse, kõik saab korda.“ Richie naeratas naisele vastu, tegi põsele ühe õrna musi ja jäi naist vaatama. Too aga karjus veelkord. Arstid jooksid sisse ja üks neist lausus:“Sünnitus algab. Kas teie olete isa?“ Richie noogutas. Arst jätkas:“Kui te tahate kaasa tulla, siis peate te selle õega kaasa minema.“ Richie noogutas veel kord, suudles Kätlinit ja järgnes õele. Mõni minut hiljem sisenes ta sünnitus ruumi, võttis tugevalt Kätlini käest kinni ja oli põnevil. Kätlin ei tahtnud teada, kelle nad saavad, tahtis üllatust ja selle nad ka saavad. Möödus minut, teinegi, juba läks esimene tund, hakkas minema teinegi ja oli kuulda esimest nutu vinet. Lõpuks oli laps käes j „arst ütles:“Õnnitlen, te saite tütre.“ Richie vaatas rõõmsalt Kätlinile otsa, kes talle kurnatult naeratas. Mehele ulatati laps ja lasti nabanöör läbi lõigata. Richie tegigi seda. Ta nätas last ka Kätlinile, kes lapsele õrnalt pai tegi ja siis võeti laps ning viidi ära. Richie võttis naise käest ja lausus:“Sa olid tubli. Kätlin, maarmastan sind.“ „Ma armastan sind ka, Richie, igavesti,“lausus vaevatult Kätlin ning naeratas ja jätkas, „Richie, ma-ma…“ Kuid siis ta vaikis. Kätlin sulges silmad, ta käe haare lõdvenes, hingamine lakkas ja süda seiskus. Richie ei lasknud siiski Kätlini käest lahti, ta ei hoidnud oma pisaraidki tagasi ning suudles teda viimast korda. Ta lahkus palatist ja seisis silmitsi poistega. Kõik vaatasid talle rõõmsalt ja küsivalt otsa. Izzy võttiski Richie õlgade ümbert kinni ja lausus:“Nonii, ütle meile, keda me hellitama hakkame.“ Richie vaatas poistele pisarsilmil otsa ja vastas raskelt:“Tüdrukut.“ Ning istus raskelt toolile, pani pea kätele ja hakkas nutma. Poisid lõpetasid hõiskamise ja jäid masendavalt vaikseks. Vincent istus mehe kõrvale ja küsis:“Mis juhtus? Kas lapsega? Kätliniga?“ Richie pühkis oma pisarad, tõstis pea, vaatas poistele otsa, siis palati poole ja vastas:“Kätlin… ta… ta on läinud. Igaveseks läinud. Surnud.“ Mees tõusis kohalt ja lahkus haiglast.

Paar päeva hiljem. Richie seisab haua äärel ja vaatab kurvalt alla, sinna, kuhu oli Kätlin igaveseks läinud. Kõik avaldasid talle kaastunnet ja lubasid teda igal võimalusel toetada, kuid Richiet see ei huvitanud. Ta oli kõik need päevad aina pärinud, miks Jumal Kätlini temalt ära võttis? Mis patu ta tegi, et Jumal teda karistas? Ta oli kohe kohe murdumas. Ta ei suutnud isegi tütrekest vaatamas käia. Tema ema lendas spetsiaalselt selle pärast Saksamaale ja keelitas meest last vaatamas käia, kuid Richie ei suutnud, ei tahtnud. Ema oli ka see, kes lapsele nime pani ja Richie meelehärmiks oli see Kätlin. Haud kaeti mulla kihiga, veel viimased lilled, viimased sõnad, palved ja lahkusidki viimased leinalised ning Richie jäi sinna üksi. Richie seisis haua ääres, vaatas naise haua plaati ja lausus vaikselt ning kurvalt:“Kätlin, ma olen kõik need päevad mõelnud, miks sa lahkusid? Mida ma tegin, et sind minult ära võeti? Ma pole sõbagi silmale saanud ja ei suuda ka meie tütart vaadata, sest ma tunnen, et tema on selles süüdi, et sa nüüd läinud oled. Mida sa mulle küll öelda tahtsid, enne kui sa lahkusid? … Kätlin, ma tõesti igatsen sind. Miks sa pidid minema? … Ma armastan sind, mu inglike.“ Mehe silmist langesid mõned pisarad, mis maandusid roosil, mida mees käes hoidis ja mis lõpuks maandus teiste lillede sekka. Richie mühkis pisarad ja lahkus haua juurest ning sõitis koju.

My Little Angel/ Kuid hiljem

20. Feb 2009 0

Määratlemata - 04:07

Kätlin avab silmad ja jookseb vannituppa. Kui ta vannitoast tagasi tuli nägi ta mureliku näoga Richiet voodil istuvat. Naine naeratas õrnalt mehele ja istus tema kõrvale voodile. Richie nägu püsis ikka veel murelik, ta võttis naise pea omale käte vahele, pööras näo enda poole ja lausus:“Kätlin sinuga ei ole kõik korras. See oli juba kolmas hommik. Sa pead arstu juurde minema.“ Kätlin võttis mehe käed hellalt oma kätesse, naeratas ja vastas:“Richie, minuga on kõik korras, lihtsalt väike viirus on sees.“ Kätlin sai vaevalt lause lõpetatud kui ta juba jälle vannituppa jooksis. Richie ohkas raskelt, väljus voodilt ja läks sammuti vannituppa. Ta seisis uksele ja vaatas kindla pilguga vannitoa põrandal istuvale Kätlinile otsa ning lausus:“Sul ei ole valikut. Ma viin su sinna vägisi, kui sa ise minna ei taha.“ Naine ohkas, tõusis püsti ja lausus:“Olgu, aga enne tahan ma midagi süüa.“ Richie hakkas laginal naerma ja lausus:“Alles sa oksendasid ja juba tahad sa süüa.“ „Ma tean, aga mida mina teha saan,“hädaldas naine ja suundus köögi poole ning lisas, „kas meil maasikabanaanijäätist on?“ „Maasikabanaanijätist?“küsis Richie naiselt, samal ajal temale järgendes. Kätlin seisatas köögiuksel, pöördus mehe poole ja küsis:“Kas meil ei ole siis seda?“ Richie raputas pead ning lausus:“Kätlin, sinuga toimub tõesti midagi imelikku.“ „Noh siis teeme seda ise. Kas meil maasikaid, banaani ja jäätist on?“küsis Kätlin ise taas innukalt kööki suundudes. Richie võttis naise käest kinni, pööras ta ümber, suudles teda ja lausus:“Sa söö oma kõht ilusti täis ja sea end siis valmis, me lähme kindlasti täna arsti juurde, ma helistan ette.“ Kätlin noogutas ja suundus külmkapi juurde ning uuris selle sisu. Richie aga suundus tagasi magamistuppa, otsis üles oma telefoni ja helistas arstile. Mõni kutse toon hiljem võeti telefon vastu ja lausuti:“Doktor Dunter kuuleb. Kuidas saan aidata.“ „Tere, doktor Dunter, mina Richie siin, kas sa saaksid mind aidata?“küsis Richie ja lisas, „ma tahaksin oma naisega teile aja kinni panna, ta käitub imelikult.“ Doktor küsis:“Mis moodi ta käitub?“ Richie vaatas magamistoa uksevahelt välja ja vastas:“Ta on juba kolm hommikut oksendanud ja nüüd tahab ta juba maasikabanaanijäätist, kuigi ma ei tea kas sellist jäätist on üldse olemas.“ Doktor muigas telefonis vastu ja lausus tasasel häälel:“Richie, sellist jäätist ei ole minu teada olemas. Ja veel, Richie, õnnitlen, sa saad isaks.“ Richiel vajus suu lahti ja ta hakkas kokutama ning küsis kuidagi moodi:“Mina, is-isaks? Aga miks Kätlin midagi selle kohta öelnud ei ole?“ „Võib-olla selle pärast, et ta ei tea, milline on rase naine ja kuidas naine rasedana käitub. Tulge siit läbi, teeme veel kontrolli.“ Richie noogutas endamisi ja leppis arstiga aja kokku. Ta pani telefoni tagasi öökapile, hüppas hõisates õhku ja jooksis kööki, kus Kätlin just võttis kätte hiigel võileiva, kuid nähes ülirõõmsa naeratusega ja pilguga Richiet ´pani ta võileiva igaks juhuks tagasi lauale ning küsis:“Richie, miks sul selline nägu peas on?“ Richie aga võttis Kätlini sülle ja keerutas teda ning lausus:“Kätlin, sa oled imeline.“ Kätlin hakkas naerma ja lausus:“Richie, kullake, pane mind maha, et ma sind täis ei oksendaks.“ Richie pani Kätlini maha ja naine jooksis koheselt wc-sse. Richie hakkas naerma ja järgnes hetke pärast naisele. Naine astus just wc-st välja ja Richie haaras ta taas enda haardesse ning suudles naist. Kätlin lõpetas suudluse, pani kä õrnalt mehe suu ette ja küsis:“Mis juhtus, et sa nii rõõmus oled?“ „Kätlin, sa oled imeline,“lausus Richie veel kord ning lisas, „me saame lapse.“ „Lapse?“küsis Kätlin. Richie suudles naist jälle ja lausus:“Just nii. Sa oled rase ja see on imeline.“ Kätlin naeratas ja kallistas meest.

My Little Angel/ Kaks aastat hiljem

18. Feb 2009 0

Määratlemata - 04:04

Pehme, magus suudlus huultele. Kätlin avab oma silmad ja vaatab naeratades Richiele otsa. Mees naeratab vastu, istub naise kõrvale ja küsib:“Tuled sa õhtul kontsetdile?“ Kätlin haigutab suurelt ja vastab:“Ikka. Mis siis?“ „Midagi, lihtsalt ma tahan, et sa seal oleksid. Ma tahan täna õhtul sinuga koos olla,“vastas Richie ja suudles naist veelkord ning lausus lõpetuseks, „ma panin piletid kapi peale. Ära hiljaks jää, muidu saadan sulle kellegi järele. Ma lähen nüüd.“ Richie tõusis ja suundus ukse poole. Kätlin pööras end küllili ja vaatas lahkuvat meest ning lausus:“Richie, ma armastan sind.“ Richie peatus, pöördus ja vastas:“Ma armastan sind ka, mu ingel.“ Saatis ühe õhusuudluse ja lahkus. Kätlin aga heitis sellili, tõmbas teki üle pea ja sulges silmad. Nad olid Richiega juba kaks aastat käinud ja see aeg tundus mitte kunagi lõppevat. Ja ta ei tahtnudki, et see lõppeks. Viimased poolteist aastat oli ta Richiega koos elanud, siin samas korteris teiste poistega. Lõpuks viskas ta teki siiski pealt ja ronis soojast voodist välja ning komberdas kööki. Ta pani vee keema ja suundus külmakapi poole, avas selle, võttis või ja juustu välja ning pani need lauale. Siis suundus ta kapi poole, võttis sealt paar saia viilakut ja kruusi ning pani ka need lauale. Teisest kapist võttis ta välja suhkru ja valis ühe teepakikese ning sahtlist võttis teelusika. Tänane hommik tuleb igav, üksinduses. Ta istus laua taha ja hakkas võileibu tegema, kui kuulis ukse prõmakat. Kätlin tõusis koheselt püsti ja läks vaatama. Köögi poole suundus vihane ja torisev Lena, kuid Kätlinit nähes ta leebus ja naeratas isegi. Lena suundus wc-sse ja jäi sinna tükiks ajaks, Kätlin jõudis selle ajaga juba teleka tuppa komberdada ja telekat vaatama hakata.

Õhtu. Kätlin tuulab kapis ja otsib mugavaid rideid. Käib koputus uksele ja uks avatakse, siseneja on Lena, kes Kätlinile naeratab ja küsib:“Oled valmis?“ Kätlin võtab kapist lõpuks mõned asjad, viskab need voodile ja vastab:“Pea-aegu.“ „Olgu, aga tee kiirsti, mind lüüakse maha, kui sa hiljaks jääd,“lausus Lena samal ajal toast lahkudes. Kätlin aga jäi uudishimulikult suletud ust vaatama, ajas riided kiirelt selga ja lahkus toast ning hüüdis:“Lena, vasta mu küsimusele.“ Lena väljus enda ja Jay toast, vaatas lahkelt Kätlinile otsa ja lausus:“Olgu, küsi.“ „Miks me hiljaks jääda ei tohi?“küsis Kätlin käsi rinnale risti pannes. Lena aga ei vastanud sellele vaid lausus:“Tore, sa oled valmis. Lähme siis.“ Ning haaras Kätlini käevangu ja nad lahkusid korterist.

Auto peatus. Kontsert oli juba peal. Juba tund aega. Kaks naist astusid tumedast audist välja ja suundusid hoone poole. Nad näitasid enda piletseid ning nad juhatati lavatagustesse ruumidesse. Kätlin istus ühele toolidest, sulges silmad ja kuulas. Poisid laulsid viimast laulu enne vaheaega, veel viimased read, viimased noodid ja kõva kiljumine. Nüüd tuli ainult mõni minutike oodata ja poisid astuvadki ruumidesse. Kätlin istub endiselt toolil ja jälgib talle lähenevat Richiet, silmis imelik pilt, tal oli midagi plaanid. Kätlin võttis vastu mehe kallistuse ja väikse suudluse ning küsis:“Richie, mis sul plaanid on?“ „Miks peaks mul midagi plaanis olema?“küsis süüdlaslikul pilgul Richie. Kätlin aga nägi kõigi teiste silmis kartust, kuid ta ei kavatsenud sellele keskenduda ja ei tüütand neid oma küimustega. See paus oli üpris lühike, poisid vahetasid kõigest riided, jahutasid end ja juba nad läksid. Richie lausus anuvalt Kätlinile:“Kätu, palun tule vähemalt seekord lava juurde kuulama. Sa saad elamuse. Tule ikka. Ainult täna ja rohkem ma sind ei palu.“ Kätlin naeratas selle peale ja lausus:“Ma vaatan. Aga sina pead küll minema. Jääd veel hiljaks.“ Richie vaatas koridori poole, kus teised teda juba ootasid, vaatas kurvalt Kätlinile otsa, vajutas huultele ühe pika suudluse ja jooksis. Kätlin vaatas naeratades mehele järgi. Kohe kui poisid silmilt kadusid võttis Lena Kätlini oma käevandu ja tiris teda lava poole. Kätlin hakkas laginal naerma ja lausus:“Teil on kohe mingi imelikult suur tung mind lava juurde saada.“ Lena hakkas selle peale naerma ja lausus:“Ei, lihtsalt sa pole seal kunagi käinud. Sa pead sellega nüüd ära harjuma.“ „Aga ma ei taha ju,“punnis Kätlin vastu. „Enam ei ole sul valikut,“lausus kavala naeratusega Lena. Juba nad seisid lava ääres ja see meeldis Kätlinile.

Mõni laul hiljem. Hakkab mängima õrn meloodia. See on tavatu ja kõik fännid jäävad vait. Pilkane vaikus, ainult see õrn meloodia kuni Richie rääkima hakkab:“Te kõik kindlasti mõtlete, miks see meloodia praegult käib. Nimelt kavatsen ma teha ühe tähtsa otsuse, otsuse, mis muudab minu ja paljude elud igaveseks. Täna kaks aastat tagasi kohtusin ma ühe imelise naisega. Ta muutis mu elu täielikult. Täna kaks aastat tagasi sain ma endale ühe hindamatu sõbra, inimese, kellest ma ei taha ilma jääda. Te kõik kindlasti teate, kellest ma praegult räägin. Räägin naisest, keda ma südamest armastan, Kätlinist. Kätlin, kas sa tuleksid siia?“ Lena lükkas naist õrnalt ja julgustavalt lava poole, kuid Kätlin hakkas vastu ning lausus:“Ma ei taha minna.“ „Sul ei ole valikut,“lausus Lena ning jätkas, „kõik kaamerad on sinu peal.“ Kätlin vaatas ekraane ja nägi ennast vastu vaatamas ning kuulis, kuidas fännid kooris hüüdsid:“KÄTLIN, KÄTLIN, KÄTLIN!“ Niisiis hingas ta sügavalt sisse ja liikus Richie poole ning seisis mehe kõrvale. Richie pöördus Kätlini poole, kohmitses käega tagataskus ja lausus:“Kätlin, ma mäletan päeva, mil me kohtusime väga hästi. Mulle meenub siiani, kuidas sa mind julgustasid minema Chrisiga rääkima. See andis mulle kergendust. Kätlin, ma ei taha sinust ilma jääda, kas sa tuleksid mulle naiseks?“ Samal ajal ühele põlvele langedes, naise käe võttes ja küsivalt naisele otsa vaadates. Kätlin vaatas fännide seas ringi, vaatas teisi poisse, Lenat ja siis Richiet ning vastas:“Richie, ma… ma tulen sulle naiseks.“ Richie tõusis koheselt püsti, keerutas naist oma käte vahel ja naeris rõõmsalt. Oli kuulda ka fännide rõõmuhõiskeid ja nuttu. Lõpuks Richie peatus, pani Kätlini maha ja pani sõrmuse naisele sõrme ning suudles teda. Natuke naeru, nuttu ja hõiskeid ning laulmisega jätkati. Kätlin läks tagasi lava äärde, seisis Lena kõrvale ja sosistas:“Ma löön teid kõiki veel maha.“ „Ära muretse ja ole õnnelik. Richie armastab sind ja sina ka teda. Midagi pole ju valesti,“vastas Lena naerdes ja poiste muusikat nautides.

My Little Angel/ Veel kuu aega hiljem

17. Feb 2009 0

Määratlemata - 06:56

Vaikselt avatakse välisuks ja sisenetakse korterisse. Toetutakse vastu uksepiita ja jälgitakse tantsivat naist. Naisel on klapid peas, silmad kinni ja mugavad koduriided seljas. Ta ei näe ega kuule midagi. Naine on omas elemendis ja ei oska aimatagi, et keegi pealt vaatab. Korraga naine teeb suure ja pika pirueti ning maandub mehe käte vahel. Kätlin avab ehmatusest silmad ja vaatab üllatunult mehele otsa. Mees aga naeratab talle, laseb naisest lahti ja ootab, millal naine klapid peast võtab. Kätlin võtab siis lõpuks klapid peast ja küsib:“Richie, millal sa siia tulid? Miks? Kuidas sa sisse said?“ Richie hakkas laginal naerma, kuid jäi koheselt vait, kui nägi Kätlinit vihaselt talle otsa vaatamas. Richie neelatas korra ja vastas:“Ma alles tulin ja su uks oli lahti, ma koputasin, aga keegi ei vastanud, sa telefonile ka ei vastanud, niisiis ma proovisin ust ja see oli lahti.“ „Olgu,“lausus Kätlin olles vastusega rahul kuid küsis siiski, „Miks sa siin oled?“ Richie astus Kätlinile paar sammu lähemale, võttis ta õlgadest kinni, vaatas sügavalt silma ja alustas:“Ma lihtsalt pean selle südamelt saama. Kätlin, sa oled esimene inimene, üle pika aja, kellega ma aan kõigest ja vabalt rääkida. Ma tunnen end sinuga olles, et ma olen üks tavaline inimene. Ma mäletan siiani seda päeva, mil me kohtusime, selgelt, iga detaili, kõike. Ma ei suuda ilma sinuta olla. Ma näen sind unes ja ei suuda magada, kui sind minu kõrval ei ole. Kätlin, ma armastan sind.“ Kuid naine ei vastanud midagi vaid vaatas suurte ehmunud silmadega Richiele otsa. Mees neelatas veel kord, suudles naist ja lausus lõpuks:“Mõtle selle üle järgi. Kui sa sama ei tunne, siis ei tüüta ma sind enam kunagi. Mitte kunagi.“ Ning lasi Kätlinist lahti ja lahkus korterist. Kätlin aga seisis nagu kivikuju. Kas see oli tõesti tõsi? Ta astus sammu ja jooksis akna juurde ning vaatas välja. Kätlin nägi, kui Richie avas auto ukse, vaatas üles ja istus autosse. Mida küll teha? Armastus ei olnud ju plaanis. Ta tahtis ainult sõpra, ta sai ka selle ja isegi rohkem. Miks see kõik pidi nii minema. Kätlin tahtis ainult oma elu elada, ei muud, ta ei tahtnud rohkemat.

Tervel järgmise nädala Richie ootas Kätlini kõnet, kuid seda ei tulnud. Ei ta ei kavatsenud veel alla anda, ta tahtis seda otsa Kätlinilt kuulda. Piisab ainult ühest lauses Ma ei armasta sind ja Richie jätab ta rahule. Niisiis ta võttis oma auto võtmed ja sõitis Kätlini poole. Teel tahtis ta mitu korda ümber mõelda, kuid ei tenud seda. Ta peatas oma auto naise maja ees, väljus ja sisenes kortermajja. Ta astus lifti ja sõitis viiendale korrusele. Liftist väljudes ta hingas sügavalt sisse ja koputas uksele. Uksele tuli tüdruk, keda Richie eales näinud ei olnud. Too näris nätsu ja küsis:“Ja sina oled?“ „Mina olen Richie, ma otsin Kätlini, kas ta on kodus?“vastas Richie. Naine näris nätsu edasi, tegi suure mulli, mis plahvatas ja vastas:“Sorry, mees, aga sa jäid hiljaks. Kätlin lahkus mõne tunni eest ja tuleb hilja.“ Ning sulges ukse, taustal oli aga kuulda mingi mehe rääkimist. Richie vaatas ust, noogutas ja sisenes taas lifti ning sõitis tagasi koju. Ja nii neli päeva järjest. Alati oli Kätlin juba läinud.

Reede, üpris vihmane ja külm päev. Richie peatas auto Berliini ülikooli ees ja jooksis ehitisse. Ta käis mööda koridore ringi ja otsis tüdrukut, kuid ta ei leidnud teda kuskilt. Niisiis ta peatas ühe mööduja ja küsis:“Vabandust, et segan, aga kas sa tead mõnda Kätlinit?“ Too tüdruk noogutas ja lausus:“Pole midagi. Ma arvan, et tean millist Kätlinit sa otsid. Kolmas korrus, 461c kabinett, ta on seal igal reedel hiliste õhtu tundideni.“ Richie tänas tüdrukut ning too lahkus. Mees vaatas treppide poole ja otsustas võtta kõige äärmise ning jooksis mööda treppe kolmandale korrusele. Ta peatus hingeldades kolmanda korruse trepi mademel, puhkas veidi ja liikus edasi. Kuid seal pool, kuhu ta suundus olid liiga suured numbrid 478 ja edasi. Richie peatus, mõtles veidi ja jooksis teisele poole. Numbrid hakkasid vähe haaval kahanema. 476, 477, 476, 475, 474, 473, 472 jne. Kui tuli 461 Richie peatus. Ta astus tagasi eelmise ukse juurde oli 162 ja kui ta astus järgmise ukse juurde oli 460. Kuhu 461c jäi? Richie keskendus uksele ja uuris silte, kui tema selja taga köhatati ja küsiti:“Mida te soovite?“ „Vabandust, et segan, aga ma otsin kainetti 461c,“vastas Richie vanemale naisele. Too naine noogutas, avas 461 ukse ja lausus:“Iga ukse taga on veel neli ust. Sinu 461c on see kolmas.“ Richie noogutas, astus sisse ja naine lahkus. Richie sulges enda tagand ukse ja liikus edasi. Ta peatus ja mõtles koputada, kuid loobus ja avas vaikselt ukse. Ta nägi Kätlinit midagi õppimas, astus sisse ja lausus:“Sa võid ju minu juurde ka ööseks tulla, poisid ei pahandaks.“ Kätlin tõstis järsult pead ja jooksis mehe juurde, kallistas teda ja hakaks nutma. Richie kallistas naist kõvasti. Natuk eaega hiljem tõstis ta Kätlini pead ja lausus:“Ma nii igatsesin sind.“ Ning suudles naist. Kätlin suudles vastu ja lausus pärast suudlust:“Anna mulle andeks. Ma ei suutnud helistada. Ei suutnud otsustada.“ „Pole midagi,“lausus Richie ja jätkas, „peaasi, et nüüd kõik korras on. Pane oma asjad kokku ja tule, lähme.“ Kätin noogutas, kallistas veel kord Richiet, kes vastu kallistas, ja võttis oma õpikud ning läks koos Richiega.

My Littl Angel/ Kuu aega hiljem

16. Feb 2009 0

Määratlemata - 04:03

Telefoni heliseb. On kuulda kolisemist, kõva vandumist ja siis jooksmist. Telefon võetakse vastu ja vastatakse:“Kätlin kuuleb.“ „Hei, Kätlin, mina Richie siin,“vastati telefonis. Kätlin istus diivanile, hõõrus ühe käega oma põlve ja lausus rõõmsamalt:“Tsau, Richie. Kuidas sul ka läinud on?“ Richie vastas kohmetult:“Hästi ikka. Kuule, kas sa tuleksid välja?“ „Välja?“küsis Kätlin imestunult ja kohalt tõustes ning akna juurde minnes. „Jah välja. Saaksime kokku ja räägiksime, mida huvitavat me teinud oleme,“vastas Richie hädiselt. Kätlin laskis eemale tõmmatud kaardina aknale ette tagasi ja lausus:“Muidugi. Millal? Kus?“ Richie vaikis natuke aega ja vastas:“Äkki saaks tunni aja pärast selle Fantasy kohviku ees kokku?“ Kätlin kiikas kella poole ja vastas:“Hea küll. Tunni aja pärast Fantasy ees. Oleme kokku leppinud.“ Nad ütlesid üksteisele head aega ja lõpetasid kõne. Kätlin suundus edasi oma tuppa, avas riidekappi ja hakkas asjades tuulama.

Riche vaatas tükk aega tummalt telefoni ning naeratas rõõmsalt. Ta pani telefoni taskusse, tõusis tugitoolilt ja suundus poiste juurde. Izzy, nähes Richiet nii rõõmsana, hakkas mehe kallal norima:“Nii ja kus meie Romeo hetkel viibib?“ Richie naeratas kõveralt Izzyle vastu ja vastas:“Seisan siin sinu kõrval. Iseäranis, kus sa ise praegult viibid?“ Izzy just tahtis midagi Richiele vastata, aga Jay segas vahele ja lausus:“Izzy, jäta poiss rahule.“ Izzy tegi solvunud nägu, pöördus, höörus käsi kavalalt kokku ja kõndis eemale. Richie aga pani käed taskusse ja lausus:“Poisid, ma lähen välja. Telefon on mul kaasas ja hoian nüüd seda taskus. Helistage, kui midagi vaja, aga ärge mind kogu aeg tüüdake ja see käib ka sinu kohta Vincent.“ Vincent pani kohe telefoni taskusse jagasi ja vaatas vahelejäänu pilguga. Teised hakkasid naerma ning Richie lahkus samal ajal korterist ja suundus Fantasy poole.

Kätlin istus keset platsi olnud pingile ja ootas, korraga aga köhatati tema selja taga ja lausuti:“Sa jõudsid varem kohale.“ Kätlin tõusis, pöördus ja vaatas üllatunult Richiele otsa ning vastas:“No jah, vedas. Liiklus oli hõredam, kui tavaliselt. Ega sa ise ka just hiljaks jäänud. Kuhu me siis ka lähme?“ „Ma mõtlesin, et lähme kuhugi, kus on palju rahvast ja kus on lõbus. Ega sa kiirust ja kõrgust karda?“lausus Richie ja jäi küsimusele vastust ootama. Naine vaatas mehe silmadesse, just nagu tahaks midagi nendest välja lugeda, kuid see ei õnnestunud aj ta vastas:“Ei karda ma midagi. Kas lähme?“ Richie näitas käega tee ääres seisva takso poole ja nad liikusid sinna. Istustid autosse ja Richie lausus taksojuhile:“Lõbustusparki palun.“ Taksojuht noogutas ja käivitas auto mootori ning hakkas liikuma.

Pool tundi hiljem olid nad kohal. Richie ja Kätlin väljusid taksost, mees maksis arve, ning suundusid lõbustusparki. Richie vaatas atraktsioonides ringi ja küsis:“Nii, kuhu me esimesena läheme? Okserattale? Veekeerisesse? Või Vurri?“ Kätlin tegi mingit imelikku grimassi ja vastas:“Ükskõik kuhu, aga peaasi, et mitte okserattasse.“ Richie naeratas ja nad liikusid koos esimese atraktsiooni poole. Tunnikene või kaks hiljem. Nad seisavad ühe putka ees. Kätlin hoiab käes kahte palli, sest Richie ise viskas just kolmandaga märki. Esimene pall läks pihta, teine mööda ja kolmas pihta. Putka müüa ulatab mehele ühe roosa keskmise suurusega jänku, mille Richie Kätlinile annab. Naine punastab õrnalt ja võtab selle vastu ning lausub:“Aitäh, Richie, see on nii armas.“ Korraga aga helises Richie telefon. Mees tegi tüdinud krimassi, võttis telefoni taskust ja võttis kõne vastu. Mõni minut hiljem lõpetas Richie kõne ja ta kõndis aeglaselt naise poole. Kätlin tõusis pingilt püsti ja jäi ootama. Richie peatus naise ees ja lausus vaikselt ning löödud häälel:“Kahjuks ma pean nüüd minema. Kutsume takso ja viime su ära.“ Kätlin noogutas ja liikus koos mehega väravate poole. Richie kutsus takso ja küsis enne takso peatumist:“Kätlin, kas sa tuleksid minuga ka õhtul välja?“ Kätlin vaatas kahtlustavalt mehele otsa ja küsis:“Miks?“ „Lihtsalt. Saame veel rääkida,“luiskas mees vastuseks. Kätlin sai sellest aru, kehitas õlgu ja küsis:“Kuhu me lähme?“ Richie tegi pähe hädavarese näo ja lausus:“Ma ei tahaks öelda, aga pane hästi pidulikult riidesse. Palun.“ „Ma mõtlesin, et tulen teksades,“lausus Kätlin naljatades. Takso peatus ja katkestas nende jutu. Nad istusid autosse ja asusid Kätlini elukoha poole teele. Enne kui naine taksost väljus Richie küsis:“Mitmendal korrusel sa elad?“ Kätlin vaatas maja poole ja vastas:“Viiendal, see tulipunaste kaardinatega aken. Oskad enam vähem orjenteeruda. Eks siis näeme õhtul.“ Kätlin sulges ukse, jälgis veidike aega lahkuvat taksot ja suundus siis majja. Naine avas ukse, viskas oma koti elutoa diivanile, jalanõud nurka ja suundus oma magamistuppa. Kätlin istus ohats voodile, laskus pikali ja jäi tühja peaga lage vahtima. Ta rigutas, tõusis istuli ja suundus dušši alla.

Mõni tund hiljem. Koputus uksele. Kätlin lõpetab kanalite klõpsamise ja jääb ust vaatama. Tema korterinaaber ei saa juba koju tulla. Naine paeb puldi lauale, tõuseb diivanilt ja kõnnib ukse juurde, ta avab piiluaugu ja näeb Richiet. Ta tardub ja jääb mõttesse. Kas kell on tõesti juba nii palju? Kuid järjekordne koputus äratab Kätlini mõtetest ja avab ukse. Richie vaatab naist pealaest jalatallani, muigab ja küsib:“Kas sa nii tuledki?“ Kätlin vaatab arusaamatult mehele otsa ja küsib:“Kuhu?“ Richie naeratab ja vastab:“Sa pidid ju minuga välja tulema.“ „Õigus,“lausub Kätlin käega õrnalt endale otsaette lüües ja tahatuppa joostes. Richie vangutas lõbusalt pead, sisenes korteri, sulges ukse ja läks samas suunas. Ta koputas uksele ja küsis:“Tohin ma sisse tulla?“ „Oota natukene, ma panen kleidi selga,“vastas Kätlin ning pärast natukest kohmitsemist ta lausus, „olgu, nüüd võid tulla. Sa pead mind aitama.“ Richie avas ukse ja nägi ukse poole seljaga seisvat Kätlinit, kes koheselt lausus:“Ole hea ja tõmba lukk kinni.“ Richie neelatas, astus naisele lähemale ja tõmbas luku kinni. Kohselt Kätlin pöördus, tegi ühe väikese keeru ja küsis:“Mis arvad? Sobib?“ Richie vaikis, noogutas ja lausus:“Muidugi sobib. Kaua sul veel läheb, poisid ootavad juba all.“ „Helistanud ette, et sa tuled, siis oleksin ma juba valmis olnud. Kas sa saaksid mind aidata?“lausus Kätlin ja kui Richie noogutas ta jätkas, „mine kõrvalruumi ja too, otsi mulle sealt samasugused kingas. Need on valged ja musta sädeleva triibuga. Ma teen seni meiki ja soendut.“ Richie noogutas ja läks kõrval tuppa, viis minutit hiljem oli ta kingadega tagasi ulatas need Kätlinile, kes need jala pani ja lausus:“Sul on hea silm. Mul läheb veel natukene aega.“ Kätlin võttis laualt kõrvarongad ja pani need kõrva ning kui ta hakkas kee järele sirutama Richie lausus:“Kas sa paneksid selle kaela?“ Kätlin vaatas Richiele küsivalt otsa, vaatas keed ja vaatas veelkord Richiele küsivalt otsa. Mees aga liikus naise selja taha, võttis juuksed eest ja pani kee kaela ning lausus:“See sobib sulle väga hästi.“ Kätlin vaatas seda, noogutas arusaamatult ja lausus:“Olgu, aga nüüd peame me siis minema.“ Richie vaatas veel natuke aega Kätlinit, noogutas ja liikus ukse poole, Kätlin aga võttis veel oma koti telefoni ja võtmed ning järgnes mehele.

Auto peatus ja Kätlin vaatas auto aknast välja ning küsis Richielt:“Nii, kuhu sa mu siis meelitasid?“ Richie naeratas ja vastas:“Ma mõtlesin, et äkki tuled mulle seltsi. Need peod on tegelikult kohutavalt igavad ja ma mõtlesin, et kui sa tuled saame me rääkida. Ükskõik millest.“ Kätlin hakkas selle vabanduse peale laginal naerma ja lausus Richie näole lähenedes:“Nii niru vabandust pole ma kunagi varem kuulnud.“ Auto uks avati ja nad ronisid ükshaaval autost välja.

Ütleme umbes tunnike hiljem. Kätlin tundis, kuidas tema telefon helises. Ta vabandas end välja ja lahkus ruumist. Ta seisis ühe posti taha ja võttis kõne vastu. Kohe alustati:“Kätlin, kas sa saaksid täna öösel kuskil mujal ööbida? Mul on poiss külas ja me tahaksime kahekesi olla.“ „Kuhu ma sinu arust siin lähen? Mul ei ole isegi raha kaasas,“virises Kätlin vastu. Kuid talle vastati:“Mine oma poisi juurde, ma mõtlen seda, kellega sa siin pidevalt väljas käid. Aga palun ära tule siia.“ Ning kõne katkestati. Kätlin vaatas tummalt telefoni, laskus mööda posti põrandale ja üks pisar tundis põsele. Seda kõike kuulis pelt Richie, kes sealt lahkus ja poiste juurde läks. Kätlin kuulis samme, ta vaatas posti tagant välja ja nägi lahkuvat Richiet. Kätlin pühkis pisarad ja väljus majast. Ta vaatas taevas säravaid tähti ja kuulis kuidas talle läheneti. Kätlin pöördus ja nägi murelikku Lenat lähenemas. Lena seisis naise kõrvale, vaatas sammuti tänavale ja lausus:“Mis sa arvad, kui sa täna öösel poiste juurde tuled.“ Kätlin aga ei vastanud midagi, mis muud tal üle jäi niisiis ta noogutas. Lena võttis Kätlini käe alt kinni ja vedas majja tagasi.

Tunde hiljem. Poiste pool. Kätlinile oli antud üks Izzy särkidest ja pandud Richie tuppa magama, kuna Jay magas hetkel külalistetoas, neil oli mingi tüli Lenaga. Richie muidugi jäi elutuppa diivanile magama, kui ta sel päeval magama jääda jõudiski, sest poisid kavatsesid vaikse peo teha. Kätlin pani Izzy särgi selga, seisis korra veel ukse peale ja lausus:“Tänan, et te lubate mul siia jääda.“ Kõik poisid noogutasid ja Kätlin sulges toa ukse ning heitis voodisse. Aga ega kõik lähe nii nagu plaanitud. Ütleme umbes kolme ajal öösel avati toa uks ja siseneti. Riietuti lahti ja roniti voodisse. Käsi langes rakelt naise kehale ja uinuti koheselt.

Hommikul. Kätlin avab silmad karjumise peale. Izzy ja Richie vaidlevad mingite piltide üle. Kätlin haigutab, ringutab ja ronib voodist välja. Ta võtab tooli pealt oma kleidi, tõmbab seeliku osa ära ja ajab selle selga. Nimelt oli see kleit kavandatud hädaolukordadeks ja selle seelikuosa oli eemaldatav ning siis oli seljas justkui kombinee, pluus ja püksid. Mugav ja praktiline. Kuna Kätlin oli kuulnud Izzyt ja Richiet millegi üle vaidlemas ta hüüdis:“Kui te nii kui nii üleval olete siis tulgu üks teist mulle appi.“ Natuke aega vaikust ja avaneski toa uks. Tulijaks oli Richie, kes lausus:“Hommikust.“ Kätlin naeratas poisile ja vastas:“Hommikust sullegi. Ole hea ja tõmba lukk kinni.“ Richie lähenes naisele, tõmbas luku kinni ja astus kiirelt eemale. Kätlin pani veel oma juuksed patsi, pöördus ja küsis:“Mis siis hommikusöögik on?“ „Helbed, meil muud erilist polegi,“vastas Richie kohmetudes. Kätlin suundus ukse poole ja lausus:“Pole midagi, ega ma ise ka midagi erilist hommikuti söö.“ Richie ohkas ja suundus koos naisega köögi poole. Paar tundi hiljem viis Richie Kätlini koju.

My Little Angel /Kolm aastat tagasi

13. Feb 2009 0

Määratlemata - 02:44

Oli varajane hommik. Tänavad olid kiirustavat rahvast täis. Üks noor naine kiirustas just bussi peale, kui ta kellegagi kokku põrkas. Ta pillas oma telefoni maha ja kummardas selle järgi. Ka noormees kummardus ning ulatas naisele maha kukkunud kaustad. Naine naeratas, tänas ja läks. Ta tõstis telefoni kõrva äärde tagasi ja lausus:“Nonii, räägi nüüd edasi.“ Kuid selle asemel, et talle tema sõbranna vastaks lausuti vihaselt:“Kus kurat sa oled, Richie. Me oleme sind juba poolteist tundi otsinud. Meil on ju kiire.“ Tüdruk köhatas ja lausus:“Vabandage, aga ma ei ole Richie. Me vahetasime kogemata telefonid ära.“ „Pööra siis ümber ja mine otsi ta üles,“nähvati talle vastu ja katkestati kõne. Naine võttis telefoni kõrva äärest ära ja vaatas seda vihaselt.

Samal ajal. Richie kõndis varjatult mööda tänavat. Korraga aga heliseb ta telefon. Ta võtis selle vastu ja lausus:“Kuulen.“ „Sa ei ole ju Kätlin?“vastas mehe jaoks võõras naine, kes jätkas, „Kes iganes sa ka ei oleks mine tagasi, otsi Kätlin üles ja anna telefon talle. Muidu helistan veel politseisse ja annan neile teada, et see telefon on varastatud.“ „Olgu, olgu,“lausus rahustavalt Richie ja kõne katkestati. Mees pöördus, hakkas tagasi kõndima ja valis oma telefoni numbri.

Kätlin seisis segaduses keset suurt platsi, inimesed sagisid ümberringi ja korraga helises telefon. Ta ehmatas, võttis selle vastu ja talt küsiti:“Kas Kätlin?“ Kätlin vastas kohmetunult:“Jah mina. Sa oled siis Richie kui ma ei eksi?“ „Jah olen. Kas sa saaksid mulle öelda, kus sa oled, sest muidu saadetakse mulle politsei kallale, telefoni röövi eest,“vastati lõbustatult. Kätlin vaatas ringi ja vastas:“Ma olen Fantasy kohviku ees. Kus sa oled?“ Oli kuulda tugevat auto signaali, tuule vihinat ja katkendlikku vastust:“Ma… keset teed.“ „On kõik korras?“küsis hirmunult Kätlin, kes koheselt ringi vaatama hakkas. Richie vastas rahustavalt:“Kõik on korras. Pole vaja muretseda. Ma olen kohe kohaal…“ Kätlin sai aru, et midagi oli juhtunud, niisiis ta küsis:“Richie, mis viga?“ „Ma nägin oma ammust sõpra,“vastas mees ja kuna Kätlin hakkas ringi vaatama, mees jätkas, „ta on sinu selja taga.“ Kätlin pöördus ja vaikis ning vastas vaikselt:“Mine räägi temaga, Richie, sul hakkab endal kergem. Saad äkki küsimustele vastused. Aga enne anna mu telefon tagasi.“ Mees noogutas, kuna oli saanud naise pilgu. Nad lõpetasid kõne ja Richie liikus naisele lähemale. Telefonid vahetatud jälgis Kätlin, kuidas Richie aeglaselt oma vana sõbra poole läks. Korraga ta telefon helises, ta võttis selle vastu ja lausus juba alguses:“Ära muretse, ma sain oma telefoni tagasi. Sa ei pea politseisse helistama.“ Teisel pool telefoni hakati naerma ja lausuti:“Ega ma ei olekski politseisse helistanud. Ma lihtsalt bluffisin.“ „Olgu, ma pean nüüd minema. Tänan et muretsesid. Tsau,“lausus sammuti naerdes Kätlin ja lõpetas kõne. Ta vaatas kella, vaatas löödult lahkuvale bussile järgi ja istus pingile.

Richie seisis oma vana sõbra kõrvale, köhatas ja lausus:“Chris.“ Teine mees pöördus ja vaatas üllatunult Richiele otsa ning lausus:“Richie, sa… kuidas?“ „Lihtsalt juhtusin siia kanti. Kuidas sul ka läinud on?“küsis Richie Chrisilt, nagu poleks midagi juhunudki. Chris vaatas eemale ja vastas:“Nii ja naa, saan hakkama. Kuule, see naine, kellega sa ennem rääkisid.“ „Mis temaga?“küsis Richie, samal ajal sinna vaadates, kus viimati Kätlinit nägi. Chris vastas küsimusele:“Noh, sinu pärast jäi ta oma bussist maha.“ Richie vaatas küsivalt Chrisile otsa ja küsis:“Miks sa nii arvad?“ „Ma näen teda igal hommikul bussi peale jooksmas. Teda on raske mitte märgata. Aga ma pean nüüd minema,“lausus Chris ja kõndis ära. Richie vaatas natuke aega mehele järele, võttis oma telefoni ja helistas viimati vastatud numbrile. Ta nägi, et Kätlin võttiski telefoni vastu ning lausus:“Nii, Kätlin, miks sa ikka veel kuhugi liikunud ei ole?“ „Ma mõtlesin, et ootan bussi. Ja kuna järgmine tuleb alles tunni aja pärast, siis passin ma seni siin ja ootan. Kuhu mul ikka minna on,“vastas naine ja sulges oma kausta. Richie liikus vähe haaval naisele lähemale ja lausus:“Ma viin su ära. Minu süü läbi jäid sa oma bussist maha ja nii kui nii mind juba otsitakse. Mis sa kostad?“ Kätlin tõusis pingilt, võttis kaustad näppu ja vastas:“Arvatavasti mul valikut ei ole. Muidu jään lootuseltult hiljaks.“ Richie naeratas, seisatas ja lausus:“Hea küll. Ma helistan Jayle ja lasen neil siia tulla.“ Richie lõpetas kõne ja helistas Jayle.

Kätlin jäi mõttesse, pani telefoni taskusse ja vaatas ringi. Richie seisis temast vaid paarisaja meetri kaugusel, kas minna või ei? Nähes, et mees viipab talle käega pigistas ta kaustad kõvemini pihku ja liikus mehe poole. Richie ise rääkis seni telefoniga ja naeratas talle. Kätlin punastas õrnalt, vaatas eemale ja nägi lähemale sõitvat musta maasturit. Nüüd tuli talle meelde, kust ta Richiet teadis. Kätlin hakkas oma naiivsuse peale naerma ja lausus mehe juurde jõudes:“Sa igavene mölakas.“ Richie vaatas suurte küsivate silmadega naisele otsa ja küsis:“Miks?“ „Lihtsalt,“vastas Kätlin endiselt naerdes. „Mis siin nüüd nii naljakas on?“küsis Richie enda peale vaadates ja juukseid sättides. Kätlin võttis ta käest kinni ja vastas:“Midagi pole. Lihtsalt mulle meenus midagi.“ Kätlin lasi mehe käe lahti ja vaatas just peatunud maasturi poole. Richie aga haaras naise käest ja vedas ta pooleldi joostes maasturi poole.

Nad istusid autosse ja koheselt kargas Jay Richiele kaela:“No kus sa kondad, mees. Me otsime sind siin lolliks. Jääme nii veel hiljaks.“ Kuid nähes Kätlinit ta vaikis korraks ja küsis:“Ja sina oled?“ Kätlin sirutas oma käe, naeratas õrnalt ja vastas:“Mina olen Kätlin, inimene, kellele sa enne kõrva karjusid.“ Jay muutus näost kaameks, raputas õrnalt ja kohmetult Kätlini kätt ning lausus:“Vabandust, et ma su pale karjusin.“ „Ikka juhtub,“lausus naine õrnalt naeratades. Richie aga segas Jay ja Kätlini jutule vahele ning küsis:“Kuhu me su siis viime?“ Kätlin pöördus Richie poole ja vastas:“Berliini Ülikooli. Mul tuleb eksam.“ „Kuulsite. Berliini Ülikooli!“hüüdis Richie autojuhile. Sinna poole nad siis sõitsidki.

My Little Angel

12. Feb 2009 0

Määratlemata - 06:26

Siin ma nüüd istun ja nukrutsen. Kõik on nüüdest minevik. Enam sa tagasi ei tule. Sa oled mulle koguaeg öelnud, et ärgu ma nukrutseks, kuid ma ju ei tea, kuidas ilma sinuta elada. Sa olid mu päike, mu hommik, õhtune kuu ja tähed. Sa olid mulle kõik. Ega kõik olegi halb, sina oled meie seast küll lahkunud, aga me tütar jäi ellu. Mu ema pani talle sinu järgi nime, Kätlin. Ma ei suutnud teada nädalaid vaatamas käia, sest ma süüdistasin teda sinu surmas. Nüüd aga ma tean, et sa läksid selleks, et tema ellu jääks. Ja ma tänan sind selles, kuid kõik oleks parem olnud, kui sa oleks meiega siia jäänud. Ma käisin täna ema juures ja vaatasin me tütart. Ta naeratas mulle ja hetkeks tundus mulle, et sina naeratasid mulle. See teeb mulle siiani haiget, näha iga päev sinu naeratust ja sinu silmi. Isegi laulvad linnud meenutavad mulle sinu kõlavat ja rõõmsat naeru. Päike aga meenutab mulle sära su silmis. Isegi kui ma sain ennem end tuppa peita, aknad kinni panna ja kaardinad ette tõmmata, siis enam ma põgeneda ei saa. Nüüd on mul mu väike inglike, mu teine inglike. Kaotasin ühe ja sain teise. But now, my little angel, I must to go. Armastan sind alati.

Mees tõusis püsti, vaatas veel kord hauda, pöördus ja kõndis kergenudnult kalmistult välja. Mees sulges kalmistu värava, vaatas veelkord kurvalt tagasi, pöördus taas ja istus autosse. Ta käivitas auto mootori ja sõitis parkimisplatsilt välja. Mõni minut hiljem helises ta telefon. Mees võttis kõne vastu ja ta esitas viimastel päevadel harjumuseks kujunenud küsimuse:“Ema, kas Kätliniga juhtus midagi?“ Telefonist naerdi õrnalt vastu ja vastati:“Ei, Richie, temaga pole midagi juhtunud. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et kui sa tuled, siis tule vaikselt, sest pisike jäi magama. Ta on rahulik laps ja ta vajab sind.“ „Ma tean. Kuid ma vajan veel aega. Kätlini surm on alles värske ja ma kardan, et ma hakkan pisikest veel süüdistama. Ma pean veel toibuma,“lausus raskelt ja kurvalt Richie. Telefonis tekkis kohmetu vaikus, pärast mida lausuti:“Ma saan aru, kuid tule ikka siia. Käi iga päev natukene. Harjud ära. Kätlin oleks seda tahtnud.Richie ohkas ja vastas:“Eks ma tulen. Mu tütar on nüüd ju ainuke, kes mulle Kätlinit meenutab. Ma varsti jõuan sinna.“

One step to two step to three step to go…

27. Dec 2008 0

Määratlemata - 06:51

One step to two step to three step to go

over the world we need to go.

One time here one time there

and we go everywhere.

I We´ve seen Paris and London too

but we must to go.

We´ve been in egypt and in Berlin

and go back to… paris.

We love the world where we live

and never want to lose what it give.

Ref. One step to two step to three step to go

over the world we need to go.

One time here one time there

and we go everywhere.

II Our home is here our home is there

we always know what life is where.

I have lot of friends and lovers to

but now I know where to go.

I´ll just want to be happy in home

it could be in London, in Paris, in Rome.

Ref. One step to two step to three step to go

over the world we need to go.

One time here one time there

and we go everywhere.

III I love you and you and you and you

and never scared if you said boo.

I love my Mom and Dad too

but they let me alone and must to go.

I get you a love and leave a flower

and all that luck I get with a clover.

Ref. One step to two step to three step to go

over the world we need to go.

One time here one time there

and we go everywhere.

One step to two step to three step to go

over the world we need to go.

One step… to two step… to three step… to… GO!!!

Hõbe!!!!