Henrik Visnapuu mälestusteraamat “Päike ja jõgi”

Henrik Visnapuu mälestusteraamat “Päike ja jõgi” ilmus pärast autori surma. Raamatuks koondasid tema mälestused Eesti Kirjanike Kooperatiivi ühinenud kirjanikud; kooperatiivi esimese kirjastatud teosena avaldab see austust lahkunud kaaslasele.
Visnapuu ütleb ise raamatu saates, et mälestusi kirjutades tuli ta otsusele – kõik memuaarid on kirjandus ja seega kaunis vale, elu ise aga pole kirjandus. “Kõige otsekohesemadki memuaarid näitavad vaid nägu, inimese päikesepaistelisemat külge. … Kui mina oma mälestusega esinen, siis valetan ma teadlikult, see on, ma jätan kõnelemata asjadest, mis on olulised, kuid nn intiimsed.” Tõepoolest – nn intiimseid seiku romaan ei kirjelda, kuid ütlematajätmiste tagant koorub selline Visnapuu, kelle kirjapandud mõtted ja tunded maalivad portree tundliku närviga loojast, kes ei jäänud ise ükskõikseks ega jäta ka lugejat ükskõikseks. “Memuaarid pole nali või testament – õiged memuaarid on talletatud kirjaniku teostesse,” ütleb Visnapuu ise.
Mälestusteraamat on jaotatud kolme suurde peatükki – “Noorusmaa”, “Vaimse eneseteostamise tee otsimisel” ja “Siuru”. Kaheköitelisena kavandatud teose esimesele osale kirjutas Visnapuu kokkuvõtva peatüki ainult nädal enne haigestumist. Ja kuigi autori ülestähendused hõlmavad tema elukäiku kuni 1919. aasta kevadeni, kumab varasemate mälestuste tagant Visnapuu elu hilisemgi periood. Ei saa ju lahutada mälestusi ja inimest, kes neid kirjeldab, ja tunda on, millise värvingu annab neile autori hilisem elukäik, tema tunded, mõtted, ka kannatused. Eemalt ehk paistab kõik kaunim – kõik, mis jäi siia, kuhu luuletaja enam tagasi tulla ei saanud – kodumaale.
Poeetilise alapealkirjaga “Minu muinasmaas” viib Visnapuu lugeja oma esivanemate ja ka enda sünnimaale Helme kihelkonda Mulgimaale, kus tema esimene teadaolev esiisa Jüri peretütre Mareti kosis ja kaks korda seitse aastat oma äia teenis, nagu “Jakob teenis Laabanit Raheli pärast”. “Ma võin kujutella, kuidas mu esiisa Jüri vanemad oma lastele kõnelesid kohutavast näljast ja sõjast ja vene koerakoonudest, kes Sakala kõrgustikul ja Emajõe nõos ja metsades inimese haisu ajasid, ja ka sellest, kuidas nad pääsesid ja kuidas nad nüüd taas edasi elavad.” Siinkohal toob autor lugeja kohe oma kaasaega, öeldes: “Kas meie lapsed ja lapselapsed ei kõnele ka kunagi sellest õudsest ajast, millest meie praegu läbi läheme?” Oma suguvõsa tõusus ja languses näeb ta “otsekui oma rahva järsku tõusu ja mõõna.”
Suguvõsa lugu rääkides jõuab Visnapuu Uhendi talu Andreseni, kellele nii meeldisid “valgeõielised visnapuud ja nende marjad talumaja otsa juures,” et “ta läks valmismõeldud nimega seda mõisa kirja panema.”
Esimest korda näeb väike Henrik jõge, nii olulist elementi elus ja mälestustes, 1891. aasta suvel Pikasilla parve juures, kuhu isa läheb linakaupmehele linu üles ostma. Siitpeale peab ta sõprust nii päikese kui jõega, nende voolavuse ja voogavuse sümbolitega. Tema elu esimene jõgi on Väike-Emajõgi; tervelt 52 suve kulgeb ta elu Emajõe ja selle harujõgede läheduses. Ikka ja jälle igatseb ta jõe äärde tagasi – “Laiad järve- ja mereveed ei ole iialgi toonud sellist rahu ja hääolu mu hinge kui jõgede ja ojade vaikne voolamine.” Õige varsti kolis pere Tartumaale Vana-Kongutasse. 1943. aastal otsustas Visnapuu Leebiku mõisa ja sealt Maardinale, oma lapsepõlve muinasmaale sõita, kuid mõtles millegipärast ümber – nii ta sinna enam ei jõudnudki.
Varase lapsepõlve mälestuskildudes piirneb Visnapuu maailm toa ja majaga. Ema esineb vaid seoses asjade ja sündmustega, isa koos põdraluust peaga liigendnoaga; ta mäletab ka kannelt, mille keeli näppis, kui veel lauldagi ei osanud. Ükskõik, millist mälestuskildu Visnapuu ka esile ei mana, ikka teeb ta seda muheda huumoriga. Nii räägib ta oma hobuseostmise loo – kuue kopika eest püüdis väikemees varsaomanikuks saada, kaupki oli koos, kuid väike hobune rebis end lahti ja läinud oligi. Esimese ja viimase hobuse ostis ta kolmkümmend aastat hiljem isale.
Kuid on muudki peale helgete mälestuste – lapsepõlve tondihirmud saadavad Visnapuud täismehe-easki – ta ütleb, et pimedusega pole ta lõplikult leppinud ja Vana-Konguta suitsurehe tondile mõeldes on tal ikka veel kõhe; sealjuures ei pea ta õigeks laste hirmutamist igasuguste tondilugudega, sest “maailm on täis reaalseid imesid, mida lapsed meeleldi tahaksid tundma õppida”.
Muinasmaa-mälestustest on kadunud asjad ja inimesed, on säilinud elamused. “Nõnda kogub mõni inimene silmade ja kätega, teine jälle südamega.”
Päikest ja jõge on autor kummardanud mõlemaid. “Päike oli olemas ja see oli hää. Jõgi tuli hiljem mu ellu. Siis oli korraga kaks päikest. Üks taevas ja teine jões… Päike on mitte ainult soe, vaid tal on ka oma maitse… tal on nende sõrmesuuruste maasikate maitse, mis kasvavad tihedas heinas.” Kooselu jõega algab poisikestel varakevadest, kui jääpangad liikuma hakkavad, ja kestab järgmise jääminekuni, et siis uuesti alata nagu looduse igavene ringkäik. “Kas on võimalik seista, käed taskus, ja kuulata, kuidas maailm naerab ja laulab,” küsib autor ise. Õngemeisterdamised, kalapüük, kalade “raiumine” turbahaudades, veeskäimised, kui jalg juba vähegi vett kannatab – see kõik moodustab Visnapuu maailma, tema oodi veele ja päikesele. Kuid – “Suur vesi on hunnitult kaunis ja võimas, kui päike ta lainetes naerab. Meri on kaunis ka tormis ja marus. Kuid ta on hirmus, kui päike kaob inimese südamest ja annab maad vihale ja vägivallale.” Visnapuu kirjeldab 1944. aasta oktoobris uppunud “Nordsternilt” kuuldunud surmakisa ja tõdeb, et looduse väed muutuvad hirmsaks hirmsa inimese läbi.
Kuid on ikka alles lapsepõlv. On soontes voolav päike ja jõgi, on armastus hobuste vastu – nendest väärikatest loomadest kõneleb Visnapuu huumoriga pikitud ülistuslaulu meenutavas mälestusteosas “Hobused, hobused.” Ainult neid suursuguseid loomi väga armastav inimene saab kirjeldada oma kunagisi tegemisi-ülesandeid nii poeetiliselt, et need ei tundugi kohustustena. Siiski – oma noorusmaa hobuste kaudu õppis autor tundma ka Pegasuse iseloomu ja selle seljas püsima. “Kas see polnud mu kadunud isa, kes mulle pärandas võib-olla selle alateadvusliku taju, et iga hobust tuleb armastada ja hoida, tema eest hoolitseda, teda harjata ja kammida, olgu selle hobuse nimi kasvõi Pegasus.”
Oma isa nimetab Visnapuu enamasti “päävanemaks”. Milline oli isa suhtumine lastesse, kirjeldab päris hästi järgmine lõik: “Meile anti kõik, mida töö ja teenistus iganes lubas, kuid meie omalt poolt pidime… ka maksimumi välja panema. Millega muidu seletada asjaolu, et ma teise kooliaasta lõputunnistusega rõõmsalt koju tulles vaevalt nahatäiest pääsesin, sest et minu tunnistusel, kus ainult puhtad viied reas seisid, ühel viiel saba taga ripnes… “Ah nii paljukestki sa ei viitsinud õppida, et seda saba ära kaotada,” pahandas isa ja otsis juba rihma.”” Nahatäiest jäi Henrik küll ilma, kuid mõistis hiljem, et kui isa Kasper “pani välja kõik tema võimuses oleva oma viie lapse jaoks, olles rakkes nagu hobune iga päev koidust hämarikuni, siis pidid seda ka naine ja lapsed.”
1898. aastal kolib pere teisele poole Elva jõge Reola mõisa. Visnapuu nimetab ise seda piiriks lapsepõlve ja noorusmaa vahel. “Siitpääle algab pidev ahelik, mida võin nimetada oma eluahelaks.” Peale mõisa- ja linnarahva liikus Reolas ka teisi rahvaid – need olid juudid, harjuskid, setud, mustlased ja müürivenelased (?). Mustlastega on seotud üks hilisem mälestus – nimelt ennustas kahekümneaastasele Visnapuule üks mustlaseit: “Oo, sa oled meie taoline ja saad elama nagu meie. Rikkaks sa ei saa ja oma elu lõpul oled sa kaugel maal. Mitte siin maal.”
Huvitav on Visnapuu poiste-liigitus. Täitsamees – temaga võib kõike ette võtta, ta ei reeda, ei nõuta õigust vanematelt inimestelt, saab ise hakkama. Varesevihtleja on kena mees küll, kui tal ainult nii kanget suuvärki ei oleks. Aga ka varesevihtlejast võib saada täitsamees, kui täitsamehed teda koolitavad. Hullem on lugu oravahaukujaga, kes on kogu maailmaga vastuolus. Et ta poiste seltskonnas tegutseda ei saa, pöördub ta loomade ja looduse poole. Tema on see, kes uputab kasse, pillub oravaid ja susib hobuseid, kui keegi ei näe. Veel üks klass poisse on pussak. Tema jutul pole jumet, tal pole nägu ega tegu. Ainult elu ise näitab, kes temast lõpuks saab – näru või kangelane. On veel piripill. Visnapuu ütleb: “Väikest Illimari tunnete te ka ja võite nüüd arvata, kuhu see kuulub.” Kuhu ta siis kuulub?
On päike, on jõgi, on hobused, on kaaslased, ja on veel usk. Viimnepäev pidi saabuma 1. septembril 1900. Visnapuu mäletab end kõiki patte üles tunnistamas ja andeks palumas, kõiki päheõpitud palveid ära lugemas, isegi Issandaga ise oma sõnadega kõnelemas. Isegi Jeesusega kõneleb ta, ning ei varja midagi, mida seni oli varjanud oma ajaliku pääkohtuniku (isa) eest. Kuid pasunad ei puhu ikka veel. Ja nüüd hakkab Henrik ennast õigustama ja vabandama. “Mida kauem see viimsepäeva tulemine viibis, seda inetumaks ma muutusin… ma muutusin keelekandjaks ja päälekaebajaks, eneseõigustajaks ja uhkeldajaks…” Huvitav materjal “Kõnelustele Issandaga”…
Visnapuu kujutab oma lapsepõlvemaailma helgetes toonides ja läbi huumoriprisma. “Kuidas üks inimlaps, kes ahvina puu otsas elab, päädpidi vees käib, koplilatte, küünitalasid, müüriääri, kuhjatippe, rõuguharju ja igasugu muid esemeid mööda ronida armastab, jääl ja lumehangedes püherdab, kivide ja kaigastega loobib, tapleb ja tõukleb, üldse ellu jääb, on mulle sinini mõistmatu.”
Kooli kipub Visnapuu varem, kui võetakse. Tahe õppida – mida ta küll alguses ei teadvusta, lihtsalt talvel on kodus väga igav, jõgi ja metsad kinni – saadab teda alati. Esmalt siis Reola vallakool, edasi Soinaste ministeeriumikool, siis Sipe ministeeriumikool; seal kiindus Visnapuu raamatutesse, seal tegi ka oma esimese laulu, küll kaasõpilasega kahasse, kuid ikkagi esimese katsetuse seotud kõnes. Et tegemist oli pilalauluga, ei jäänud ka karistus tulemata. Liiati näitas poole-aasta tunnistus elukommete kohal number nelja, ja siis tuli karistus ka kodus. Visnapuu ise arvab, et selline kahepoolne tagakiusamine seda tegu ainult mällu rohkem “söövitada” aitas. “Võib-olla oleks niisugune katse muidu katseks jäänud ja minust oleks saanud “ontlik” inimene,” ütleb ta ise.
“Vaimse eneseteostamise tee otsimisel” algab linnakooli ja 1905. aasta revolutsiooniga, mis mõjutas Visnapuud sügavalt. Noorus takistas tal mingit tõelist ülesannet täita, kuid mässamise soov oli suur. Esmalt pandi suitsud suhu, siis nõuti klassi esinadajate osavõttu õppenõukogu istungitest, siis juba eesti keele õpetamist koolis jne. Ülikooli aulas toimuvatel koosolekutel nägi Visnapuu Vildet, Tõnissoni, Tuglast. Et revolutsioonisündmuste tõttu koolid suleti, läheb autor tagasi maale; kui koolid uuesti avatakse, jääb ta sealt ise ära, sest kardab väljaheitmist. Ise ütleb ta, et 1905. aastal oli ta alles sündimas; siiski kiirendasid vapustavad sündmused tema arengut ja süvendasid seesmist konflikti.
1906. aasta sügis leiab Visnapuu Saadjärve pedagoogikaklassis. Õpetajakutsest ta unistanud ei ole, kuid kihk hariduse järele on suur. Siia jääb ka eneseteadvustamise aeg: “Sa oled sündinud maailma, kus sina ise pead kujundama oma saatuse, ja see sinu saatus on tihedalt seotud selle rahva saatusega, kelle keelt sa kõneled, ja kõigi nendega, kellel pole varandust ega õigust. Kui hästi või ebamugavalt ma end selles maailmas olen tundnud, sellest on jäänud leheküljed mu luulesse…” 1908. aasta oktoobris trükkis “Postimees” Visnapuu esimese luuletuse “Sügisel”.
Visnapuu inspiratsiooniallikaks oli alati tema enese teekond. Mingil teelõigul jõudis ta ka Jumalani. Pedagoogikaklassi õpilaste kohustuseks oli pidada hommikupalvusi. Kui oli Visnapuu kord, kirjutas ta hommikupalvuse ja laulude teksti ise. Palvuse sisuks oli inimese tahe anda end lõplikult Jumala hoolde. “Kuidas usaldad heita magama, kui sa ei võta kontakti Jumalaga? Kui sured öösel ja seisad ettevalmistuseta Jumala ja viimse kohtu ees?… Surmahirm ongi, mis juhib inimese Jumala juurde. Kui poleks hirmu, poleks ka Jumalat….”
1907. aasta kevadest kuni 1912. aasta alguseni on Visnapuu Ahunapalu kooliõpetajaks. Noor koolmeister õpetab ja õpib seeläbi ka ise. Ta kujuneb, kasvab ja küpseb. Tema vaim karastub, ta oskab otsustada ja enda eest seista. Ta suudab võidelda ja võita. Kui ta elamistingimused koolimajas mingit kriitikat ei kannata, oskab ta kord enda voodi loovutada rahvakoolide inspektorile, ja kui mehe habe hommikul “seina külge oli kinni külmunud ja samovariski vesi jääs, siis lendas inspektori suust vallavalitsuse arvel üks sigadus teise nurjatuse otsa,” noore koolmeistri elamistingimused aga paranesid õige varsti.
Tartu. Ülikoolilinn, tõsise töö linn. Siia tuleb Visnapuu oma unistusi teoks tegema. Haridus – see on, mis teda tõeliselt köidab. Kolmeaastased üldharidus-kursused olid mõeldud gümnaasiumi nelja kõrgema klassi materjali omandamiseks, kuid nende lõpetamist ei tähistanud eksamid. Eksternina gümnaasiumi lõpetamiseks oli vaja teha 22 eksamit – ja kes ühes aines läbi kukkus, kaotas ka kõik teised. Alles aasta pärast võidi seda Kolgata teed uuesti käima hakata. Kui raske see oli, näitab ka, et lõpuks, kui Visnapuul õnnestus eksamid õiendada, oli ta üks neljast 43 eksterni seas. Veel tuli vabaneda sõjaväeteenistusest, ja lõpuks – 1917. a esimesel semestril – immatrikuleeriti Visnapuu ajaloo-filoloogia teaduskonna klassika-osakonda, esialgu kahjuks ainult kaheks semestriks (jätkas õpinguid 1920, 1922 siirdus Berliini ülikooli filosoofiaosakonda).
Eraldi alapeatüki on Visnapuu pühendanud oma kirjandusliku tegevuse algusaegadele – “Rohelise momendi boheem”. Tartusse tulekuga 1912. aastal uuenes Visnapuu tutvus Richard Rohu ja Marie Heibergiga, kellega ta oli esmalt tutvunud Helmes. Marie Heibergi õnn ja õnnetus seisnesid Visnapuu sõnul liiga varases debüteerimises ja suures iseteadlikkuses. Iga oma arusaamist pidas ta ainuõigeks. Enda arvates oli ta valmis kirjanik ja noor-eestlane, kes ei vajanud mingit õppimist ega arendamist. Seltskonda häiris ta kõige rohkem oma müstilise sinilillega – ühe prominentse nooreestlasega (Tuglas?). Raske elu ja aineline kitsikus ainult süvendasid Heibergi vaimset tasakaalutust – kuid “parema enesekriitika ja tervema vaimulaadi juures oleks temast kujunenud silmapaistev vahelüli Anna Haava ja M. Underi vahel.” Palju soojemaid sõnu on Visnapuult pälvinud Richard Roht, keda autor nimetab suureks proosalüürikuks meie kirjanike peres. “Ta metsade ja järvede kirjeldused on parimad eesti kirjanduses.” Hinge realiteet, millest Roht 1913. aastal unistas, “polnud mitte pelk uusromantism, vaid selles peitusid sürrealismi eod. Kahju, et need teadlikult idanema ei hakanud.”
Tollast “kirjanduslikku taevakaarti” peab Visnapuu kummaliseks – “lagipunkt oli suurtest tähekogudest ja üksiktähtedest võrdlemisi lage,… loojangus tuhmusid suured sümbolismi tähed, … tõusengus virvendas muutliku valgusega Marinetti marsakaspunane täht…” sellistes oludes oli algajal raske oma teed rajada. Eks oli “Roheline momentki” katsetus ja otsimine, oma tee rajamine. Teeotsijate ring ei olnud suur, kuid kooskäimised olid sagedased. Sõpruskonnast kasvaski välja “Momendi” rühm, kes debüteeris oma koguteosega. “Meie tegu ja looming teostub antud momendil, seda tuleb elada täiuslikult ja teostada end selles tuleb ka täiuslikult, sest järgmisel momendil ei ole meie enam see, mis olime eelmisel momendil.” – nii arutleb Visnapuu. Täiuslikkuseihalus – Visnapuu kreedo?
Krüsanteem kui rühmituse embleem ilutses “Moment esimese” kaanel; sellest sai vapilill. Järgmisena ilmunud “Rohelist momenti” nimetab Visnapuu kirjanduslikuks vembuks, futuristlikuks katsetuseks. Tegelikult ilmus “Roheline moment” ju reageeringuna “Noor-Eesti” ja Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolekutele, millel noriti noore kirjandusliku ringi esikteose üle, ja ikka tõsiselt.
Lüürilis-humoorikas kõrvalepõige räägib Visnapuu vanavara-korjamisest – neli suve neljas maakonnas ja neljas uues linnas – Helme, Kambja, Mustjala, Jõhvi, ja Riia, Tallinn, Helsingi, Peterburi. “Niikaugele oli minu isiklik maakaart laienenud Esimese maailmasõjani”, ütleb Visnapuu. “See oli parim rahvusteaduslik kool minu elus.”
Omaette alapeatükk on pühendatud Tartu kultuurielule. Menningu teatris saab Visnapuu oma esimesed kunstiteatri-elamused. Isegi ühest näidendivõistlusest võtab ta osa, küll ebaõnnega. Ka käsikiri on kaduma läinud. Eesti Kirjanduse Seltsi liikmena õpib ta näo järgi tundma kõiki tolle aja tegelasi – suurematest kultuurilahingutest Eesti Kirjanduse Seltsis võtsid osa Tõnisson, Villem Reiman, Menning, Jürgenstein, Peeter Põld, Hindrey, Bernhard Linde jt.
Teose viimane peatükk kannab “Siuru” nime. See on kõige nostalgilisem osa raamatust, ehkki võiks arvata, et minevikuhõllandused saavad oma lüürilisima alatooni just varase noorusea mälestustes. “Eraldatuna maast ja rahvast, raamatute ja ürikute ringist, on mulle jäänud järele ainult mäluvaramu, millest ammutada. Aga kas selleski varamus pole aja jooksul tekkinud palju lünki, lahtisi maalibisemisi ning peidetud sisselangenud käike?” Visnapuu teeb kokkuvõtte – “Kes meist küll tollel lootusrikkal “Siuru” kevadel oleks võinud aimata, et kolmekümne aasta pärast neli siurulast kuuest ühingu liikmest elab maapagulastena Rootsis ja Saksamaal!” See on ühe põlvkonna “pisarate tee” – kuid esialgu ollakse noored ja uljad. Esialgu on kõik alles ees.
Põhjaliku elumuutuse toob “Tallinna Teataja” juurde ajakirjanikuks asumine. “Aga säälsamas … toimetuses läks ka Siuru-lind hauduma, et Pikast tänavast, Artur Adsoni kambrist, lendu tõusta,” ütleb luuletaja ise. Selles kambris pakub Adson oivalist kohvi ning õhtuti koguneb sinna seltskond noori – Under, Gailit, Tuglas, Semper. Siurulastega seltsib mitmeid kunstnikke – Jaan Koort, Nikolai Triik, Ado Vabbe jt. Nende seltskonnas on tantsijanna Ella Ilbak. Visnapuu nimetab siurulasi sõpruskonnaks, mis andis tookordse kirjandusliku tuumiku, mille ümber liitusid aegamööda teised noorema generatsiooni kirjanikud-kunstnikud. Mõnusa huumoriga räägib Visnapuu “Estonias” toimunud kirjandusõhtust ja loteriist, mille võitudeks olid muu seas Erna Villmeri suudlus, Marta Lepa pats, rendez-vous Ella Ilbakuga, aga ka näiteks üks kapsapea, hobune, lehm, siga jne (kuigi loomad võisid olla ka martsipanist). Temp oli eht-boheemlaslik ning korraldatud noorusliku kire ja bravuuriga. “Siuru” elurõõm oli puhas. Rikkust ei olnud, oli tõsine loometöö, rõõm elust, oli noorus. Siurulikust alpimisest santlaagri-boheemlase üle kasvab hiljem välja tõsine väeüksus – Siuru santlaagrite polk, kes osales Vabadussõjas. Sõda on tõsine asi. 21. detsembril 1918, vkj Visnapuu sünnipäeval, jõudsid Siuru santlaagrid sappa valgekaartlaste üksustele; vägi siurulasi endast mööda ei lasknud, aga nende hobustele heideti küll pilke. Asi läks üsna pinevaks. Kui Mikoša adjutant küsima tuli, kes sõidab, vastas kõrges palavikus haigena vankripäras lamav Richard Roht, et “Jeedet pervõi vsjerossiiski siuruski santlagerski polk.” Pikemad läbirääkimised adjutantide kaudu vajaksid siin tõesti kajastamist kui eht-visnapuuliku huumori ehe näide, kuid ma soovitan lugeda raamatut. Siuru santlaagritele lõppes vahejuhtum siiski kaotusteta.
Gailitist ja Visnapuust saavad Vabadussõja kirjasaatjad. Kuidas see just õnnestus, väärib samuti lugemist. Sõjakirjasaatja karjäär lõppes 1919. aasta kevadega. Visnapuu käis siis juba ringi uue kirjandusliku rühmituse loomise kavadega.
Millal sünnib inimene, küsib Visnapuu raamatu viimases, oma elufilosoofiat selgitavas peatükis. “Millal algasin ma olema? Kas siis, kui ma ilmale tulin…?” Taevariigi, s.o eneseteostamise maa peal pärib see, kes sünnib vaimse inimesena, “kelle vaim surmaliblikana koorub välja ihulikust nukust.” Kuid luuletajale tundub, et enamik inimesi jääb üldse vaimselt sündimata. “Surm on SUUR PEREMEES! Surmaga lakkab inimese olemasolu… Eimiski juures hakkab inimene mõtestama seda Miskit, mis peaks inimese elus olema oluline enne surmapunktini jõudmist.” Kuidas usaldad heita magama, kui sa ei võta kontakti Jumalaga? Kui sured öösel ja seisad ettevalmistuseta Jumala ja viimse kohtu ees? Kuidas seisad seal, kui sa ei ole kõnelenud oma Issandaga nagu mees mehega – nii, nagu Visnapuu kõneleb oma lugejaga – ausalt, ilustamata – mitte nagu siis, kui ta poisikesena Viimsepäeva hirmus Issanda viha kartis. Ta on saanud suureks. Ta on saanud luuletajaks.

0 kommentaari ↓

Pole veel ühtegi kommentaari... Pane asjale käik sisse ise kommenteerides.

Jäta kommentaar