Kärt Hellerma “Alkeemiast” naiskirjutuse valguses

Naine… Kes ta on? Esimene Moosese raamat ütleb Maailma ja inimese loomise 27. alalõigus: “Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” Juba järgmisel leheküljel, alajaotuses Jumal asetab inimese Eedeni rohuaeda võib lugeda: “Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure. Ja Aadam ütles: “See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!””
Kogu judeokristlik traditsioon lähtub millegipärast viimasest tekstist ning eirab esimest, kus Jumal lõi inimese meheks JA naiseks, seega tundub, et võrdväärseteks. Kui Genesise loos ka oli võrdväärsus, siis “ .. pattulangemine lõhub algse harmoonia: kannatus ning surm rikuvad õnneliku eksistentsi, Aadam peab palehigis leiba teenima, kuid Eeva elumuredele lisandub veel mehe türannia .. “ Vana Testamendi ühiskonnas saab naisest teisejärguline olend, kes juriidiliselt kuulub mehele ning kelle ülesandeks on soo edasikandmine. Alles Jeesus seadustab uuesti mehe ja naise algse võrdõiguslikkuse, seda siiski vaid abielus mehe ja naise puhul. Aga naine, kes juriidiliselt ei kuulu mehele ning kellele ei laiene mehe nn kaitse?
Mõtlemine jäi (ja on ilmselt siiani jäänud) maskuliinseks. Keeleliseltki tähistab inimene meest – tasub vaid vaadelda keeli, mis võrsunud ladina juurelt. Samas võiks kaheldagi, kas naine peaks ikka olema täiesti võrdne mehega. Feministliku liikumise varasemas ajaloos tekkinud (ja tänapäevani aktuaalsust mitte kaotanud) lähenemisviisid soolise võrdsuse tähendusele erinevad kardinaalselt: liberaalne feminism taotles naistele võrdseid õigusi meestega, radikaalne aga rõhutas just naiste eripära ja sellest tuleneva arvessevõtmist. Simone de Beauvoiri tuntud lause “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse” viitab sellele, “ .. et kasvatus, kultuurilised tingimused vormivad ta selleks. Aga naine sünnib naisena. Sinna pole midagi parata. Ta on biloogiliselt teistsugune; tal pole muskleid kividekandmiseks .., samuti pole tal häält, et üle karjuda miitingukisast.”
Naiselikkuse mõistet on kõige täpsemini püüdnud piiritleda Toril Moi oma artiklis “Feministlik kirjanduskriitika”. T. Moi nõustub de Beauvoiriga, et naiselikkus on kultuuriline konstruktsioon; naiselikkuse taandamisel naissoolisusele valitseb oht, et teatud sotsiaalsed naiselikkuse-standardid surutakse patriarhaadi poolt peale kõigile bioloogilistele naistele “ .. just nimelt selleks, et valitud naiselikkuse-standardid on loomulikud /natural/. Nõnda saab naist, kes keeldub neid norme rahuldamast, kuulutada ühtaegu ebanaiselikuks ja ebaloomulikuks,” mis T. Moi nägemuse järgi on vesi patriarhaadi veskile, sest just meeste maailm on välja arendanud terve rea naiselikkuse tunnuseid nagu leebus, häbelikkus, alistuvus, alandlikkus jne. Aga kui naine, olgugi naiselik, ei taha olla alati leebe, häbelik, alistuv? Kas minetab ta siis oma naiselikkuse?
Prantsuse feministlik teoreetik Hélène Cixous esitab arutluses “surmaga lõppevast binaarsest mõtlemisest” (nagu ta seda ise nimetab) binaarsete vastanduste loetelu, mis tulenevad nende taga seisvast vastandusest Mees/Naine, põimudes niimoodi tihedalt patriarhaalse väärtussüsteemiga ning milles “naiselikku” poolt nähakse negatiivse, jõuetuna. Tasub vaid jälgida loetelu: aktiivsus/passiivsus, päike/kuu, kultuur/loodus, päev/öö, isa/ema, mõistus/tunded, mõistlik/tundlik, logos/pathos, kui saab selgeks, et aktiivne, kultuuriline, mõistuslik, mõistlik, sõna, kõne – kõik on aktiivse meessoo pärusmaa. “Cixous’ jaoks .. on Lääne filosoofia ja kirjanduslik mõtlemine praegu ja alati püsinud selle lõputu hierarhiliste binaarsete vastanduste sarja raames, mis viivad lõpuks alati tagasi fundamentaalse paari meessoost/naissoost juurde .. koos kindlalt juurdekuuluva hinnanguga positiivne/ negatiivne.” Hélène Cixous väidab seejuures – et üks pool võiks tähenduse omandada, peab ta hävitama teise; seega toob ta sisse surma tegevuspaiga. Sellel igavesel lahinguväljal “ .. võrdsustatakse võit aktiivsuse ja kaotus passiivsusega; patriarhaadis on meessugu alati võitja.” Cixous on täielikult vastu sellisele naiselikkuse võrdsustamisele passiivsuse ja surmaga, kuna naine kaotab seeläbi positiivse ruumi, muutub passiivseks või lausa olematuks.
Hélène Cixous ja teine prantsuse feministlik teoreetik, Luce Irigaray, tõstatavad küsimuse soolise erinevuse ja keele vahelistest seostest, luues omalaadse teooria naise(likust) keelest. Küsimus on selles, et läänelik mõtlemine, läänelik kultuur üldse on naisi ajalooliselt seostanud pigem kehalisuse, seksuaalsusega, kuid kirjutamist kui vaimsusega seonduvat määratlenud meheliku tegevusena, tõstatades siinjuures küsimuse: “ .. kuidas on naisel võimalik väljendada end selles mehelikuna mõistetud keeles, mis viitab sümboolset korda kajastavale fallotsentrilisele korrastatusele?” Nii Cixous kui Irigaray püüavad luua oma käsitluse naiste oma keelest. Oma 1970ndate keskel ilmunud töödes “Le Rire de la Méduse”, “La Sexe ou la tête?”, “La Venue à l’écriture” esitab Cixous käsitluse erilisest naiskirjutusest (écriture féminine), mis on seotud naise seksuaalsuse, naise kehaga. Naiskirjutus seob naiseliku kirjutamispraktika naise keha ja iha, naudinguga (jouissance), püüdega ületada keha-hinge dualismi. Cixous’ lause “Naine kirjutab valge tindiga” viitab naise kehale kui naudingu ja ühtlasi ka loovuse ning kirjutamise allikale. L’écriture féminine’i aluseks on naiste kogemus kehast ja seksuaalsusest, mis ei ole vahendatud meeste ega patriarhaadi kaudu.
Osaliselt sarnaneb Irigaray nägemus Cixous’ omaga. Luce Irigaray järgi on “naise kõne” (le parler femme) määratlematu – see naiselik “kirjutus” on voolav ja väldib igasugust kindlalt paikapandud vormi, kuju, ideed või mõistet. Nende kahe teoreetiku naise keha ülistavad tekstid on käsitletavad metafoorina naiseliku loovuse kohta, olles võimsaks alternatiivseks diskursuseks: “Kirjutada läbi keha tähendab taasluua maailma.”
Julia Kristeva oma artiklis “Naiste aeg” (Le temps des femmes) leiab, et praegu väljendub naiste enesekehtestamissoov püüus luua kunsti ja eriti kirjandust. Kristeva proovib vastata küsimusele, miks just kirjandust ning pakub mitmeid küsimuste vormis vastuseid: “ .. et erinevalt ühiskondlikest normidest pakub see teadmist ja vahel ka tõde mingi väljatõrjutud, varjatud, teadvustamata maailma kohta .., sest ta teeb ühiskondlike märkide ja tavasuhtluse sõnade abstraktsest ja frustreerivast korrast mängu, fantaasia- ja mõnuruumi?” Kui Flaubert ütles: “Madame Bovary olen mina,” siis nüüd kujutlevad mõned naised: Flaubert olen mina, mis Kristeva sõnutsi räägib naiste soovist rikastada ühiskonda diskursusega, mis oskab anda nime seni mitteräägitule: “ .. teise sugupoole keha mõistatustele, salajastele rõõmudele, häbile, vihkamisele…”
Niisiis, naised kirjutavad. Nagu Virginia Woolf ütleb, peab neil olema selleks oma tuba, ehk tema enda sõnadega: “Niisiis siinkohal jääb Mary Beton vait. Ta rääkis teile ära, kuidas ta jõudis järeldusele -, et kui tahate kirjutada proosat või luulet, tuleb omada viitsadat naela aastas ja oma tuba, mille ukse ees käib lukk.” “Oma tuba” on väga sügavmõtteline kujund. See võib tähendada ükskõik millist eraldatud paika, kus saab süveneda, aga see tähendab ka võimalikke tingimusi süvenemiseks, et järele mõelda, endas selgusele jõuda, kirjutada – kasvõi mälupiltidena.
Kärt Hellerma “Alkeemia” peategelase Sarah lugu hakkab hargnema tagasivaateliste mälupiltidena, kambris – teatud mõttes “oma toas” -, milles ta arvab end ometi kord olevat leidnud rahu. On see aga rahu, või millise väärtusega, ei tea ta isegi. Kuivõrd enesekindlusetu Sarah on, näitab kasvõi seegi, et rahuleidmissoovi või –unistustuse täideminek on talle üllatus: “Saraht üllatas .. , et mõni unistus võis vahel ka täide minna.” Nartsislik pöördumine sissepoole, oma naudingute-unelmate seespidine läbielamine – mitte mingil juhul näidata, et temagi unistab, sest unelmad tunduvad talle “nukralt narrina, ebapädevaina ja pealekauba pisut keelatuina” – ei ole Sarah selleski kindel, kas tema unistused päriselt talle kuuluvadki, niivõrd matab neid Sarah loomupärane kriitilisus. Kiht-kihilt selles kambriüksinduses – aga olematuses rahu leida on ta ju soovinudki, ja mis see sunnitud (?) eraldatuski muud on kui põgenemine olematusse – koorub Sarah lugu ning jätab lugeja äkitselt silmitsi kummastava tõdemusega: suletus, mis tundub sunnituna, karmi ülekohtuna, sotsialiseerunud ühiskonnaliikmele hirmutavanagi, on Sarah jaoks soovitu täideminek. Mis siis on juhtunud selle naisega, et olemine “vaikselt, rääkimata ja liigutamata varjul kindla nelja seina vahel .. “, kus ta võib “ .. kujutleda, et teda polegi olemas, pole kunagi olnudki .. “ , on võimaluseks leida rahu? Suurim rahu aga, nagu Sarah sisemonoloogidest selgub, peitub olematuses. Olematuse ihaldatav kergus? Olematuse talumatu kergus…
Täielik olematus võtab võimaluse põgeneda ja muutuda kellekski-millekski teiseks. Ometi on põgenemine Sarah jaoks alternatiiv olematusele – võimalusele olla mitte ise, mitte see enda keha ja unistustega pahuksis olev Sarah, vaid olla kas või puu või põõsas või karukell või… “Ta tahtis olla väike nähtamatu metsahaldjas ning mõnes varjatud jõekäärus .. segamatult oma pilli puhuda” – igal juhul olla mitte see Sarah, kellena ta tunneb end olevat. Olla kasvõi tuul, sest tuul on vaba ning võib “ .. lennelda sinna, kuhu talle parasjagu meeldis .. “ Tuule võimalus mängeldes kas või surmasõlmi teha tekitab Sarahs just selle ületamatu soovi tuulega samastudes olla vaba. “ .. Mäng on vaba, mäng on vabadus .. Mäng pole “tavaline” või “tegelik” elu. Vastupidi, ta on sellest välja astumine ajutise aktiivsuse sfääri, millel on oma teotsemissuund.” Ja veel – olla mänglev tuul tähendab Sarahle vabadust olla kehatu: “ .. tuul oli nagu hing või vaim, tal polnud seda tülikat ja nõudlikku füüsilist keha, mille ülalpidamine Sarahle ränka hinda maksis.”
Kuigi kongirahu loob Sarahs teatava pettekujutelma rahust kui niisugusest, ei vabasta see teda täielikult. Rahu on Sarahle ju tema enesepiitsutava sisetunde järgi vaid olematus, kuid olematuse toob ainult surm. Kas surm teeb vabaks? Sarah arvates ilmselt küll, sest ta ootab läbematult lõppu, lõpliku liisu langemist, viimast minekut, punkti panevat teekonda, iga pühalikku sammu sellel teel, “ .. mis lähendab inimlikku jumalikule, maist taevalikule, siinpoolset sealpoolsele.” Loodetav surmaotsus tundub Sarahle ainsa väljapääsuna, suurima leevendusena. Leevendusena? Aga kas esmalt ei nõuaks leevendust hing, mitte keha? On’s Sarah keha tõesti nii tülikas koorem, nii vastuolus kehast väljakippuva hingega, et leevendust võib tuua ainult surm, pealegi selline, nagu Sarah mõtteis kujutlevalt kangastub? Sest kehast vabanemise lootuse (suisa) õnneuimas tunneb Sarah “veidrat, nekrofiilset kergendust kujutlusest“ oma surmaheitluses vaevleva keha krampidest ning siis lõtvunud keha poolt eritatavast leigest ja imalast aurust. Niivõrd suur soov on eemaldada hinge vangistav kest.
Sarah vaba (?) hing, seega vaim keha kammitsais… Läänelikule mõtlemisele omane dualism vaim/keha on Sarah puhul võimendunud ületamatuks vastuoluks tema isiklike unistuste, tema sisemise mängu “olla keegi teine”, tema mõistuse, teadvuse – seega mehe poolt esindatava vaimu – ja naisele omistatava seosega looduse, tunnete, mateeria, KEHA vahel. Sarah ei taha olla see, kes on sunnitud langetama valikuid oma keha kasuks. Ta ei taha keha diktaati; see, mille tema keha talle peale surub, teeb talle haiget, tekitab tunde, et ta ei valitse oma keha, et keha talitab omapäi, et keha reedab ta, et keha valitseb ise teda, Saraht. Patriarhaalne maailm, milles Sarah kasvanud on, õigemini millest ta välja, vabaks kasvada püüab, on siiski pidanud meest oma tungide ja füüsiliste vajaduste ohvriks. Nüüd tunneb Sarah kui naine, et keha tungide ja vajaduste ohver olla on tema hingele liig. Tuhandeid aastaid valitsenud mõttemalli murda on pea võimatu ning naiste tung vabadusele, “oma toale” igas mõttes võib anda pika piitsa “sabalöögi”: “Õigus sünnitada muutub kergesti kohustuseks ja vaba valik tähendab – naise – isiklikku vastutust.” Sellise isikliku vastutuse on Sarah endale korra võtnud, kui sünnitas Mikaeli, oma ainsa, peaingli nime kandva lapse, kes Sarah peatses olematukssaamises on “ .. otsest tühikut jätmata kadunud .. “ – nagu ka teised mehed tema elust. Mikaeli isa oli läinud tema juba siis, kui Sarah viiendat kuud last ootas, ning vastamisi näkkupaisatud süüdistuste toores viha “kattis tema nahka seestpoolt veel aastaid nagu katlakivi.”
Vahel tundub, et see kõva kattekiht Sarah sisemuses võib siiski mureneda. On mõned hetked – tabamatud, peostlibisevad, nagu oleks kaitsetud, haprad, aga imeliselt sooja verega pisikesed linnud kogemata vastu tema kätt lennanud, et siis ehmunult pageda. Nii on kord, kui Sarah puudutab juhtumisi lihtsate kulunud nahkkaante pehmet pealispinda – aisting armastuse vastupandamatust olemasolust tabab teda ootamatult: “Sarah käsi oleks kui viivuks riivanud armsama kätt. See puudutus tõi temani kindla teadmise armastusest, armastuse võidust.”
Armastus Sarah elus on tema unenägude, üldse unistuste ja unelustega tihedalt põimunud. Vahel ta ei tea, millal lõpeb unelus ja algab tõelisus, ja ka seda tõelisust kardab ta uskuda, sest ei suuda oma võbelevat hinge, õrna südant katlakivisest pantserist vabastada. On siiski keegi, kes suudab Saraht muuta, peaaegu lepitada tema hinge, vaimu tema kehaga, tuua tema ellu armastuse – see on Henri. Alates kohtumisest noormehega, kes paneb Sarah sisimas võbelema keeli, mida ammu keegi sõrmitsenud ei olnud, on naine isegi enda kehaga leppimas. Ühel hommikul on ta esikupeegli ees alasti tantsinudki ning leppinud kogu selle ebatäiusega, mida ta seal nägi, mõistnud, “ .. et see kõik, mis nähtavalt moodustab tema keha, on vaid ühe eluvormi materialiseerunud kants, koda, milles viibib keegi, kes on tegelik tema. Sel hetkel olid nad sõbrad, tema keha ja tegelik tema, nad eksisteerisid kõrvuti, leppimises ja arusaamises.” Oma armumise rõõmus tantsiks ta nagu mingit maagilist rituaaltantsu, tema ürgsemadki ihad vallanduvad, tema tantsust saab mäng, ning “ .. teadmine “see on ainult mäng ei välista sugugi, et “ainult mängida” võib kõige suurema tõsidusega, jah, andumusega, mis kasvab üle vaimustuseks ja mõneks ajaks tühistab täiesti sõna “ainult”. Iga mäng võib igal ajal mängija täiesti enda võimusesse võtta.”
Kes on siis Henri Sarah jaoks? Kui ta ka on mängulistest unistustest alguse saanud suhe, on see midagi hoopis tõsisemat – selline tundetulv, “kohutav tundevahk”, mis, nagu ta kardab, paistab välja igale vastutulijale. Sarah tahaks panna ette peaaegu läbipaistmatud prillid, mis varjaksid ta alasti ja armunud silmi, seega ka hinge, sest silmad on ju hinge peegel. Henri ja Sarah juhuslikuna näiv suudlus muudab põhjalikult Sarah elu ning paneb naise unistama, et nad aina suudleksid “ .. ja surm varitseks neid.”
Surm, selle aistimine, ka surmaahastus, milles kuuldavale toodud hääli segab ta unistustes ülima mõnu olekus väljendatud häältega, on Sarah mõtetes kindla koha leidnud. Surm, selle puudutus, ei ole Sarah elus uus kogemus. Pärast Mikaeli sündi on ta surmaingli kohalolu selgelt aistinud ning leppinud tõsiasjaga, et surm on inimese truu saatja elu lõpuni. Kord matustel käies ja surnuaeda jõudes on Sarahl hea rahulik olla: “ .. oli leevendav teada, et see sulgkerge, oma nähtamatuid kombitsaid piinatult väljasirutav ja verilihasse hõõrdunud keegi, kes temas häiritult rabeles ning tema kehast alatasa välja kippus, võis ometi kord puhata – ta oli jõudnud koju, teiste omasarnaste keskele.”
Surm on Sarah ihalus. Sarah leiab, et naisel on mehe ees isegi surma suhtes eeliseid – sest surm ja selle lähedus on Sarah meelest eelis – “Mees on nii täielikult ja tahtetuna Jumala meelevalla all vaid kaks korda, siis, kui ta naisest sündinuna oma esimesed hingetõmbed teeb, ning siis, kui ta sureb”, naine aga saab surma lähedust kogeda sündides, sünnitades ja surres.
“Lisaks emaduse problematiseerimisele on naise kehaliseks muutmise loogikat puudutatud ka kristliku maailmapildi naistevaenulikkust analüüsides. Kristlik naisekujutus on polariseerunud kaheks äärmuseks: kehaliseks, patuseks Evaks ja aseksuaalseks, süütuks emaks Neitsi Maarja näol. Kehaline Eva seostub nõrkuse ja surmaga, samal ajal on puhta neitsiema vastuoluline ideaal tavalisele naisele kättesaamatu.”
Sarah seostab ise oma keha nõrkusega, mis ei lase sellel vastu panna tungidele, mis keha – Sarah arvates ei ole neil midagi pistmist tema hingeliste soovidega – omatahtsi tegutsema panevad ning mille üle tal võimu ei ole. Et Leif tema ellu ilmub ning Sarah ta sinna jätabki, on suuresti tema keha dikteeritud nõudmistest tingitud. Suhtlemine Leifiga on pigem inertne, omatahtsi kulgev protsess, ning ühel hetkel on Sarah sunnitud tõdema, et ta vajab Leifi, tema keha raskust, laia selga, pehmet kõhtu, närviliselt liikuvaid sõrmi. Kuidagi isevoolu alanud suhe muutub sõltuvussuhteks; Sarah ei suuda salata, et tema keha nõuab oma. Leif sobib keha nõudmisi suurepäraselt täitma. Kuid Sarah keha ei kavatse ka siin alati alluda. Mõnikord nõuab ta enamatki, kui Leifil pakkuda, ning see täidab Sarah sisemuse õõvastava sooviga midagi Leifiga ette võtta. Mitte endaga, isegi mitte oma kehaga, vaid just Leifiga, nagu oleks Leif süüdi, kui Sarah keha ei suuda mängu kaasa teha või näitab oma vajadusi välja Sarah hinge tahtmistest hoolimata, lömitades Leifi ees kui kerjus. Keha soovide täitumisel saab Sarahst aga otsekui maailmavalitseja, kes tunneb Leifi vastu sügavat tänumeelt. “Ometi jäi seks alati olukorraks, mil Sarah oli oma keha ees täiesti kaitsetu. Keha oli teda valmis alati reetma, vähimagi võimaluse korral.”
Vahel möllab Sarah hinges deemon, keda ta vägisi taltsutada püüab. See deemon on oma kihvad-küüned millegipärast Leifi vastu keeranud. Miks, seda ei tea Sarah isegi, kuid aegapidi kohub temas teadmine, et ühel või teisel puhul on ta alateadlikult soovinud Leifi surma. Kas seepärast, et lahingust elu ja surma peale saab väljuda vaid ainus ellujääja? Aga surm on ju Sarah enda jaoks nii ihaldatav. Oma unedeski jätab ta keha, selle tülika maise kesta, ning kerkib üles, hõljub, lendab, tundes end vabana. Miks on siis tema salajased ning patused surmamõtted suunatud Leifi hävitamiseks? Kas Sarah tunnetab alateadlikult oma võimu Leifi üle, olles niimoodi teatud mõttes tugevam pool? Ta ju solvab Leifi mürgiste märkustega, kasutab teda julmalt ära, õigemini kasutab tema keha oma keha vajaduste rahuldamiseks, armastamata seejuures meest? Ta on Leifi korra isegi tapnud, ehkki mõtetes, kui pidi meeletu jõuga end tagasi hoidma, et mitte nuga haarata. Ta on isegi tumerohelise voodipesukomplekti ostnud ning kurja lõbuga mõelnud, et sellelt ei paista vereplekid välja. Sarah on oma sisimas juba Leifi tapnud, käsutanud tema surma nagu on käsutanud elugi. “Mõte surnud Leifist oli teda alati erutanud, teadis ta.” Kuid tegelikult on see olnud mäng. Julm küll, kuid mäng. “Igal mängul on oma reeglid. Need määravad, mis peab kehtima selles ajutises maailmas, mille mäng on muust lahutanud. Mängureeglid on tingimata kohustavad ja kaheldamatud .. Niipea, kui reeglitest üle astutakse, variseb mängumaailm kokku. Siis on mäng läbi. Vahekohtuniku vile lõpetab lumma ja kehtestab hetkeks taas “tavalise maailma”.” Sarah jaoks saab mäng otsa, kui ta avastab Leifi surnukeha. Vahekohtuniku vile lõpetab lumma. Mängust on saanud elu, elust surm. Keha jäävad lahinguväljale lebama. Hing pääseb vabadusse. Kui pääseb…

Kasutatud ja läbi töötatud kirjandus

Annuk, E. 1999. Naisest tekstini: feministliku kirjandusanalüüsi lähtekohti. – Keel ja Kirjandus, 10-11, lk 695-770.
Annuk, E. 1996. Sünnitamisest tekstini. – Vikerkaar 11-12, lk 107-114.
Beauvoir de, S. 1996. Teine sugu. – Vikerkaar 11-12, lk 70-76.
Gourmont de, R. 1991. Kõnelev naine. – Vikerkaar 7, lk 55-60.
Hellerma, K. 2000. Alkeemia. Hotger.
Huizinga, J. 2003. Mängiv inimene. Tallinn: Varrak
Kiisler, K. 1996. Klytaimnestra – patriarhaalse ühiskonna ohver? – Vikerkaar 11-12, lk 89-95.
Kivimaa, K. 1996. Laialilaotatud kehad. – Vikerkaar 11-12, lk 123-137.
Koivunen, A. & Liljeström, M. (toim.) 2003. Võtmesõnad (peatükid: Erinevus lk 159-175; Subjekt lk 179-200; Keha lk 225-240; Paigutumine lk 271-289). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Kristeva, J. 2004. Naiste aeg. – Ariadne Lõng 4
Moi, T. 1991. Feministlik kirjanduskriitika. – Vikerkaar 7, lk 68-78
Ross, K. 1996. Naine eesti keele grammatikas. – Vikerkaar 11-12, lk 102-106.
Sivers de, F. 1996. Needus naise peal. – Vikerkaar 11-12, lk 77-88.
Väljataga, M. 1996. Feminism ja filosoofia. – Vikerkaar 11-12, lk 150-160
Woolf, V. 1997. Esseed. Hortus Litterarum.