Mõistumuinasjutt

Elas kord üks kalamees. Esimeses nooruses ta enam ei olnud, kuid kurta polnuks ka nagu millegi üle – elus oli nii mõndagi saavutatud, päris suuri kalu püütud, sekka ka väiksemaid. Elu nagu elu ikka. Ometi tegi miski nimetu mõnikord ta hinge haigeks. Kui selline igatsev tunne peale tuli, läks ta tavaliselt merekaldale jalutama – lasi niiskel meretuulel endale näkku puhuda, vaatas vahuseid laineharju ning mõtiskles maailma ülevusest ning universumi mõõtmatusest.
Kord mererannal jalutades tabas ta asjatundlik pilk – ikkagi kalamees – meres hõbedase välgatuse. „See peab küll suur kala olema,“ mõtles kalamees omaette. „Kummaline vaid, et ta nii kalda äärde ujuma on sattunud.“ Samas nägi ta veelkordset välgatust, nüüd juba rannast veidi eemal oleva suure kivi juures. Jõudmata veel midagi mõelda, nägi kalamees, kuidas merest tuli välja näkk, sättis end kivile istuma, haakis enda küljest saba, lükkas selle servapidi kivi alla, ning sättis oma siredad sääred päikese poole, ise mõnuga varbaid liigutades – justnagu oleks äsja pigistavatest kingadest lahti saanud.
Vaatepildi lummuses ei julgenud kalamees esmalt liigutadagi. Ta vaid seisis ja vaatas. Korraga keeras näkk pea kalamehe poole ja küsis: „Miks sa lähemale ei tule? Seisad seal, midagi ei räägi, aga näed – mul on igav… Teised ujusid eemale, neile ei meeldi nii inimeste maailma lähedal ennast näidata. Aga see on hoopis teine jutt. Tule juba!“
Kalamees võttis kingad jalast, kääris püksisääred ülespoole ja astus vette. See oli jahedavõitu. Kas siis sellest või mingil muul nimetul põhjusel läbistasid kalameest tahtmatud värinad. „Ära nüüd karda, kalamees, ega’s ma hammusta,“ sõnas näkk ja naeris vaikselt. Mees astus lähemale, ja et hajutada piinlikkust, küsis: „Kuidas sa tead, et ma olen kalamees? Mul pole ei võrku ega ühtki teist püügiriista kaasas, ka ei ole ma sedamoodi riides?“ „Kulla kalamees, selleks ei peagi atribuutikat endaga vedama, et mina ei oskaks öelda, kes keegi on. Sina oled kalamees.“ Nõnda lausudes keeras näkk oma näo päikese poole, lastes selle kiirtel oma põski paitada. Ja järsku tekkis kalamehel soov ise neid põski paitada. „Ära mitte mõtlegi,“ lausus näkk laisalt, „keegi pole seda teha saanud.“ Kalamees jäi ehmunult paigale ega saanud aru, kas loeti tema mõtteid või mõtles näkk midagi hoopis muud, talle endale mõistetavat.
„Ära seisa ometi, tule lähemale,“ sõnas näkk loiult, „ma ei hammusta. Ja endiselt oled sa nii igav.“ Kalamees astus vees veel mõned sammud ning jäi näkist natuke eemal seisma. „Nii, kalamees, räägi nüüd.“
„Millest?“
„Sellest, mille pärast siin oled.“
„Kuidas sa tead, et ma millegi pärast siin olen? Jalutan niisama…“
„Räägi-räägi. Mulle ei ole vaja valetada. Pealegi ei meeldi mulle, kui valetatakse.“
Kalamees jäi kohmetult vait. Tõepoolest – ta ju oli millegipärast mererannal jalutamas. Mille pärast siis? Ta ei olnud siin ju niisama. Kuid ta ei osanud ka välja öelda, miks ta siin just on.
„Noh, miks sa vait jäid?“
„Ma ei teagi kohe, kuidas sellest rääkida, mida ma isegi täpselt ei tea.“
„Räägi, kalamees, ja küll sa näed, kuidas kõik saab selgeks.“
„Olgu. Aga kas oled valmis mind kuulama? Mu jutt võib õige pikk olla.“
„Ma kuulan.“
Ja kalamees rääkis, kuidas miski närib ta südant ja ta ei leia rahu. Elu on toonud talle rahuldust ja rõõmu, pettumusi ja õnnetusi, õnne ja armastust, rahu ja rahutust; ta on teinud meeletusi, mida vahel kahetsenud ja mida vahel ka mitte, ta on elanud ja hinganud teise inimesega samas rütmis, ta on eluülesande täitnud, sest tal on järglased, tal on armastatud töö, tal on tema looming ja vahel saadab teda edu – tal oleks nagu kõik… Ometi on ta siin mererannal ja ei tea, mida igatseb. Ta ei ole rahul. Miski nimetu ajab teda vahel siia ja ta ei tea, mis tal puudu on. Ehk puudub tal mõistev kaaslane? Kaaslane ju oli, aga kalamees arvas, et sellest ei piisa. Ja elu alles ees – vast leiab uue kaaslase, kelle kohta ta siis teab, et sellest ainsast piisab. Ehk puudub tal rahulolu toov töö? Aga seda saab ta teha, kui vaid tahtmist on, sest võrgud ripuvad vaiadel, kõik kalapüügiriistad on kenasti rivis – oodata tuleb vaid vastavat hooaega või tunnet, et nüüd see kala tuleb! Ehk on elus veel midagi tegemata jäänud? Aga seda ta ju veel jõuab, sest kui saatus tahab, on tal veel palju sisukaid aastaid ees…
Kalamees rääkis tunde. Päike saatis laisalt oma viimaseid kiiri üle vee, näkk väristas õlgu ning võttis kivi alt oma saba. Harjunud liigutusega pistis ta oma pruunid jalad sabasse, harjunud liigutusega kinnitas ta selle ning harjunud liigutusega libistas end vette. Ta oli valmis eemale ujuma.
„Aga mina?“ küsis kalamees. „Sa lased mul rääkida, sa ei vasta mulle sõnagi, sa jätad mu lihtsalt siia? Sa lubasid ju, et kõik saab selgeks?“
„Kas siis ei saanud?“ küsis näkk. „Olgu, kalamees, tule vahel mererannale, ehk kohtad mind. Ei, teeme parem nii, et tuled siia samal ajal aasta pärast – ma ootan sind.“ Keeras korra sabaga ja läinud ta oligi.
Kalamees astus läbi jaheda vee ranna poole, pani kingad oma ligunenud jalgade otsa, keeras niiskunud püksisääred alla ja läks koju.
Täpselt aasta pärast tuli kalamees mererannale suure kivi lähedusse. Näkk oli juba kivi peal ning lasi päikesekiirtel oma nägu hellitada.
„Noh, kalamees, siin sa siis oledki. Kas leidsid selle, mille puudumine su hinge nii haigeks tegi? Kas oled nüüd õnnelik?“
„Leidsin ja kaotasin.“
„Räägi, kalamees, ehk oskan sulle head nõu anda. Eelmisel korral pidid sa selle ise leidma; luban, et teen seda nüüd.“
„Ma leidsin selle, mille puudumine mind alati siia rannale ajas. Ma leidsin naise, kellele lubasin ehitada lossi.“
„Ja ehitasid?“
„Jaa – ma ehitasin talle lossi, õigemini palee. Ma ehitasin selle armastusest – tegin seinad armastusest, laed maalisin armastusega üle, põrandaile laotasin pehmed vaibad, kõik armastusest, et tal oleks hea ning mõnus astuda. Ma tegin ilmatuma palju tube – kõik nad olid ehitatud armastusest. Aknadki tegin armastusest, et ta saaks minu armastusest läbi vaadata, kui tahab õue näha. Ma panin ta magama armastusest tehtud sulgpatjadele, ma söötsin teda armastuse ambroosiaga ning lasin juua ainult armastuse nektarit… Aga ükskord ma pidin ära minema ja ta jäi üksi koju. Kui ma tagasi tulin, ei olnud teda enam. Ma käisin läbi kõik toad ja nägin, kuidas need minu silme all rusudeks langesid – teda ei olnud kuskil. Lõpuks leidsin ma kirjakese. Seal olid ainult mõned read: „See palee oli nii suur. Ma käisin ja käisin, aga ei leidnudki seda tuba, kus oli sinu süda. Mulle oleks aidanud ainult tillukesest ruumist sinu südames.“
„Kas sa oskad öelda, miks ma ta ometi kaotasin? Ma tegin ju ometi kõik – ma jumaldasin teda, ma ehitasin armastusest palee, ma kandsin teda kätel…?“ küsis kalamees.
„Oh sind, kalamees,“ ohkas näkk ainult. Ja kuigi oli keskpäev ning soe meretuul hellitas õrnalt laineid, võttis näkk kivi alt saba, keeras selle endale ümber ning libistas end vette. Korra veel nägi kalamees näki saba hõbedast välgatust, enne kui merelained ta neelasid.

0 kommentaari ↓

Pole veel ühtegi kommentaari... Pane asjale käik sisse ise kommenteerides.

Jäta kommentaar