Tõlketeooria

Sissejuhatuseks
“Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal .. Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud.” Samas ütleb Roland Barthes: “ .. tekst ei koosne sõnadereast, mis kannaks endas ühtset, mõnes mõttes teoloogilist tähendust (Autor-Jumala “sõnumit”), vaid ta on mitmemõõtmeline ruum, kus omavahel põimuvad ja põrkuvad erinevad kirjutused, millest ükski pole algupärane: tekst on tuhandetest kultuurikolletest pärinevate tsitaatide kude.” Kuidas on siis võimalik tõlkida teksti, seda “mitmemõõtmelist ruumi”, vahendada teda ühest keelest teise, kui temas on nii palju põimunud (kultuuri)kihistusi?
Iga uue keele õppimine on ka uue kultuuri õppimine; ühest keelest teise tõlkimine on ühest kultuurist teise tõlkimine, aga kas ka teiseks keeleks ja kultuuriks tõlkimine? Kui võõrast kultuuri esindav tekst saabub uude kultuuriruumi, võib ta muutuda spetsiifiliseks (autor ja tema stiili individuaalsus), neutraalseks või adapteerituks (oma kultuurist tuttav, sisu poolest uudne), kuid on veel kolmas võimalus – tekst “ .. lahustab võõra omas ja muudab ta eristamatuks.” Kultuur kollektiivse isiksusena tegeleb ühe teksti tõlkimisega mitmeteks erinevateks tekstideks, mis lasebki rääkida tõlkimisest kultuuriks. Seega on kultuur tekstikooslus, “tuhandetest kultuurikolletest pärinevate tsitaatide kude”, mis võrdusena “kultuur on tõlkimine” vajab oma eksisteerimiseks eraldavaid ja vahendavaid piire. “Uue teksti tõlkimisele kultuuri järgneb enamasti sama teksti tõlkimine kultuuriks.” Loomulikult on tõlkijal vahendaja ja samas loojana tohutu vastutus nii enda kui ka võõra teksti ees; tõlkija on omamoodi kultuurimoraali kehastaja. Austusele (teksti)piire tajuda toetub kultuuri dialoogivõime nii teiste kultuuride kui iseendaga.
Kui lähtuda Roland Barthes’ist, on lugeja sünd Autori surm; José Ortega Y Gasset peab aga tõlkimist (Autori) reetmiseks, sest tõlkija peab ühelt poolt alluma võimsatele grammatilistele struktuuridele, nn keele politseiaparaadile, millesse kirjanik-Autor on pidevalt sekkunud, teiselt poolt aga Autori tekstile (kasutan siin meelega sõnas Autor suurt algustähte), aheldades samas kirjaniku normaalse keele raamidesse – seega tõlkija reedab Autori. Oma dialoogivormis kirjutatud artiklis “Tõlkimise hiilgus ja viletsus” (1937), milles Ortega Y Gasset kajastab Collège de France’is toimunud arutlust, tõdeb ta, et tõlkimine – enneolematult oluline küll – on võimatult raske või isegi mitte teostatav inimese utoopilise keeleakasutuse ja üleüldiste keeleprobleemide tõttu. Loomulikult on see väga radikaalne seisukoht. Y Gasset ise tõdeb, et tõlkimine on pidev kirjanduslik flou , sest keel ei suuda sajaprotsendiliselt väljendada seda, mida tunnetatakse-mõeldakse – alati jääb alles jääk. Iseasi, kas üks keel peabki tunnetatavat-mõeldavat absoluutse tõsikindlusega väljendama…
Tõlkimise hiilgus ja viletsus kaheldamatult eksisteerib, ometi on just tõlge tänapäeval kultuuridevahelise ja kultuurisisese vahetuse ning teadmiste ülekande põhielemendiks. “Euroopa sündis tõlkest ja tõlkes,” ütleb Henri Meschonnic ja tõdeb, et “ta on end kehtestanud üksnes läbinisti tõlkele tugineva algupära kustutamise kaudu.” Kuidas seda mõista? Kas nagu ütleb Roland Barthes: “ .. elu saab ainult jäljendada raamatut, ja see raamat ise on üksnes märkide kude, kadunud, igavesti kaugenev jäljendus”? Siin võiks muidugi silmas pidada raamatute raamatut, kuid just Piibli heebreakeelsete tekstide algupära on kogu Lääne usulis-poliitilise ajaloo jooksul täielikult varju jäänud. Samuti on kustunud – tõlkesse kadunud – kreekakeelsete teadus- ja filosoofiatekstide algupära. Kõik Euroopa alustekstid on tõlked “ .. ja on sellisena olemas ainult tõlkes, kusjuures “suured” on esmajoones pühade tekstide tõlked.” Seda on juba kreekakeelne Uus Testament, mille alustekst, mida kaua aega peeti arameakeelseks, oli omakorda kustutanud heebreakeelse. Kristlikus maailmas kasutati Piibli-teksti sakraaltekstina juba teiseste originaalide tõlgetena, mis tähendas alusteksti mitmekordset kustutamist. Euroopa on lakkamatult tõlkinud nii vaimulikku kui ilmalikku kirjandust, “tõlke ajalugu on nii tema poliitika kui poeetika ajalugu. See näitab selgelt, et pole tõlketeooriat ilma ajaloota ja pole tõlke ajalugu, mis ei kätkeks endas selle teooriat.”

Tõlkepoeetika ajalugu
Tahtmata siin korrata Henri Meschonnic’i artiklit “Tõlkimise poeetika ajalooline ülevaade” , juhiksin siiski tähelepanu teatud pidepunktidele tõlkimise poeetika ajaloos, mis on olulised just nende tõlkimisviiside mõistmisel, mida käesolevas töös käsitlen Charles Baudelaire’i luuletuse Les Métamorphoses du vampire kahe erineva tõlke avamisel.
Antiikajal oli otsene suhtlemine võõraga keele kaudu erandlik nähtus. Kuigi Vana-Kreekas ei tõlgitud, sest võõrad olid barbarid, nende keeled tähendasid aga kreeka keeles ‘röhitsemist’, pärineb vanadelt kreeklastelt tõlgendamise mõiste (hermeneuein – ‘tõlgendama’) tõlkimise tähistamiseks.
Ilukirjanduslik tõlge sai alguse Vana-Roomast; ka lõid roomlased tõlkimisega seotud sõnavara. Esimeseks teadaolevaks teoreetiliseks (tõlke)arutluseks on lõik Cicero kirjutises De optime genere oratorum, milles ta taunib sõnasõnalist tõlget. Ta väidab end toimivat mitte kui tõlkija, vaid kui oraator. Sealtpeale püsib vastuolu tähenduse ja teise keele sõnadesse jääva stiili vahel.
Vana-Roomas Cicero poolt taunitud, keskajal aga domineeriva sõnasõnalise tõlke traditsioon pärineb Boethiuselt, kes nägi selles ainukest võimalust tõde mitte moonutada. Tähenduse tõlkimise ja sõnade tõlkimise vahel püsib vastuolu tänapäevani.
Esimese suure ladinakeelse tõlke (suur tõlge on tõlge, mis on suure mõjuga ning jääb püsima) – Vulgata – autor Püha Hieronymus eristab Cicero tõlketehnikat, mis on kohane kreeka autorite puhul, tõlketehnikast, mis sobib Pühakirja puhul: “Ma nimelt mitte ainult ei tunnista, vaid kuulutan selgesõnaliselt, et kreeklaste tõlkimisel, välja arvatud Pühakiri, kus isegi sõnade järjekord on salapärane, ei väljenda ma sõna sõnaga, vaid mõtet mõttega”. See kontseptsioon eeldab keelemärgi heterogeensust, mõtte ja sõna eristamist – tõlget suunatakse nii vabatõlgendamise teele. Muidugi ei tõlgita niimoodi sakraalseid tekste, eriti just Pühakirja ennast.
Sakraalne maailm kehtestas tõlkimisele oma normi – kalka (tähttäheline tõlge), mis on seotud erilist liiki hermeneutikaga; heebrea keelt peeti kogu keelte hirearhiale alusepanijaks – algkeeleks (seda kuni 18. sajandini). Keskajal kannab Lääne-Euroopa selle ülimuse üle ladina keelele, rahvuskeeled jäävad alamalseisvateks. Kalka, kuigi keele ja poeetika seisukohalt lubamatu tehnika, andis siiski olulise osa rahvakeelte väljakujunemisse. Ta rikastas identiteeti, kui sel endal puudusid vahendid keelde lisanduvate uudsuste väljendamiseks; kalka ei otsinudki vasteid, põhjustades nii keelte esmase segunemise – just ladina kui prestiižse teaduskeele segunemise hierarhias allpool asuvate rahvakeeltega. Teadustekstide tõlkimise põhiliseks võtteks jääbki kalka, mis toob näiteks prantsuse keelde hulgaliselt uusi sõnu, ilmalikust kirjandusest sai aga 13. sajandil alguse mugandav tõlge.
Keskaja lõpp, uusaja algus toob kaasa trükitööstuse vahendusel leviva tõlgete tulva. Renessansi ja reformatsiooni ajal elavnesid tülid tõlkijate vahel. Reformatsioon soodustas Piibli tõlkimist rahvuskeeltesse, kuid tõlgete erinevad mõistmised tõid kaasa tõlkijate surma. Nii poodi ja põletati tuleriidal Étienne Dolet, kes andis 1540. aastal välja esimese tõlkealase traktaadi prantsuse keeles, ja esimese ingliskeelse Uue Testamendi tõlkija William Tyndale.
Étienne Dolet sõnastas oma traktaadis “Õige tõlkimise viis ühest keelest teise” tänini põhjapanevaks jäänud reeglid:
1) mõista “täielikult autori mõtet ja ainet” – kehtestab teksti esimuse keele ees ja poeetika esimuse filoloogia ees;
2) mõlema keele “täielik oskus” – vastandus Dolet’ ajal kaudtõlkele; ei ole tänapäevalgi kõigile enesestmõistetav;
3) pöörab peatähelepanu “lausetele” ja “kavatsustele” – annab keelde kuuluva sõna arvel esimuse diskursusele; suunatud sõnasõnalise tõlke vastu;
4) nõuab vastupidiselt kalkale “tavakeele kasutamist”, vältides tolle aja kahte äärmust (“lliga ladinapäraseid sõnu” ja neologisme) – selline mõõdukusetaotlus puudutab tõlkepoeetika eetilist külge;
5) seisneb “kõnekunstilise rütmi jälgimises”, s.t ühtaegu rütmi, prosoodia ja “keeleharmoonia” ühtsuse järgimises – visandatud juba tõlkepoeetika põhijooned.
Dolet seab esiplaanile poeetika. 1549. aastal ilmunud teoses “Prantsuse keele kaitse ja ülistus” väidab aga Du Bellay, et tõlkimine on vajalik rivaalidega võistlemiseks, enesekehtestamiseks; samuti tuleb avardada keelt, sest stiili polevat võimalik reprodutseerida. Peatükis “Üksnes luuletaja saab tõlkida luulet” leiab Du Bellay, et tõlkimine nõuab võrdväärset vaimu – see on küsimus vaimusugulusest.
Jacques Amytot’st (1514-1593) teevad tõlked kirjaniku – tema “Daphnise ja Chloe” tõlge prantsuse keelde vallandas pastoraalkirjanduse moe; eriti oluline on aga tema tõlge Plutarchose teosest “Paralleelsed elulood”, mida lugesid valgustusaja ja Prantsuse revolutsiooni tegelased. Amitot sõnastab põhimõtte: “Tõelise tõlkija ülesandeks pole mitte ainult täpselt edasi anda autori lauset, vaid visandada ka tema stiilivormi ja kõnelemisviisi.”
Perioodi suurtõlkeks Inglismaal on Chapmanni Homerose tõlge, mis on sõnasõnalise tõlke vastand.
Saksamaal selgitas Martin Luther oma tõlkepõhimõtteid “Kirjas tõlkimisest ja pühakute eestpalvest” (1530), milles on ühendatud teoloogiline pamflett ja kunstiline eneseõigustus. Lutheri tõlkepõhimõtted – et tõlge peab õiget õpetust võimalikult selgest edasi andma ning tõlge peab olema rahvalikus keeles ja ladusalt loetav, lähtusid arusaamast, et õige õpetuse tundmaõppimiseks peab iga kristlane ise Piiblit lugema. Kuna eelnevate Piibli-tõlgete aluseks olid juba mitmekordselt kustutatud originaalid, pidas Luher vajalikuks tõlkida otse originaalkeeltest. Ise on Luther ütelnud: “Aga mina olen pigem saksa keele kallal vägivalda tarvitanud kui sõnast kõrvale kaldunud. Oh, tõlkimine ei ole igaühele jõukohane kunst, nagu hullud pühakud arvavad; see nõuab ausat, vaga, ustavat, usinat, kartlikku, kristlikku, õpetatud, kogenud ja vilunud südant.” Ja veel: “Sest kes tõlkida tahab, sellel peab olema tagavaraks palju sõnu, et ta saaks valida, kui mõni sõna igal pool hästi ei kõla.” Ning veel üks tsitaat, mis kinnitab Lutheri põhimõtteid: “Teisalt pole ma kirjatähtedega siiski liiga vabalt ümber käinud, vaid olen koos oma abilistega väga hoolikalt jäginud, et kus vähegi sobib, seal kirjatähtedest kinni hoida, ning ma pole neist nii kergesti eemale läinud.” Lutheri tõlge ongi tihti sõnasõnaline. Aeg on selitanud tema suuruse. Nii nagu ingliskeelne Piibel 1611. aastast, kujundas ka Lutheri Piibel ühe terve kultuuri ilmet.
Absolutistlik 17. sajandi Prantsusmaa, mis peab ennast keeleliselt universaalseks, muutubki selleks. Ta muudab üldiseks ja levitab parafraseerivat tõlget kuni interpolatsioonini välja. Seda nimetab Mechonnic prantsuse keele universaalsuse, prantsuse “selguse” valitsemisaja, ajastuvaimu tagajärjeks.
Väljendi belle infidèle võtab Giles Ménage kasutusele Nicolas Perrot’ d’Ablancourt’i tõlke kohta. Perrot oli kirjutanud: “See autor kaldub tihti kasutama kasutuid kordusi, mida minu keel ja stiil ei suuda taluda.” Praegugi paljudes tõlgetes vastuvaidlematuks ettekirjutuseks olev korduste kasutamise keeld on jäänuk belle infidèle’ist.
Ebatäpsus muutub reegliks; tõlge saab tülide keskpunktiks. Tõlke kaudu sattuvad küsimuse alla kogu luule, kogu keeleteooria. Belle infidèle’i põhimõttele paneb aluse Malherbe, lüües lahku Plejaadi kirjanikest ning Montaigne’ist ja Rabelais’st, vastandades “akadeemilisele maitsele”, s.t sõnasõnalisele tõlkele, õukondliku: “ .. mina jään Louvre’i maitse juurde”. Godeau kirjutab 1630. aastal “Kõnes Malherbe’i teoste kohta” ühe Seneca tõlke puhul: “Kuid meie kõrvad on tänapäeval sedavõrd tundlikud ja kõige vägevamatelgi tõdedel on vaimule sedavõrd vähe mõju, kui neid meeldivate ornamentidega ei kaunistata, et see jumalik filosoof oleks lugejad kiiremini ära tüüdanud kui ükski teine antiikautor, kui Malherbe’il poleks olnud julgust segi paisata tema perioodid, muuta parema järjestuse saavutamiseks lauseseoseid, välja jätta üleliigsena tunduvaid sõnu, teha mõtte selguse huvides lisandusi, ümber seletada asju, mis pole meie ajal enam kasutusel, ja mahendada mõningaid kujundeid, mille julgus võinuks lugejaid riivata” – belle infidèle’i põhimõtete täielik loetelu.
Võib-olla tõi just belle infidèle kaasa tõlkimise alavääristamise. Ometi on see aeg, mil Prantsusmaal tõlgitakse kaasaegseid inglise romaane, Voltaire äratab aga oma jäljendusliku draamaga “Caesari surm” 1735. aastal taas ellu Shakespeare’i, kelle kogu loomingu tõlgib Pierre le Tourneur. Selle aja suurimaks prantsuskeelseks tõlkeks jääb Antoine Galland’i “Tuhat üks ööd, Araabia muinasjutud”, mis on säilitanud tänaseni püsiva, originaaliga võrreldava võlu. Tõlge sai määravaks araabia originaali enese ilmumisele ja põhjustas raamatu tõlkimise mitmetesse euroopa keeltesse. “Tuhandest ühest ööst” ilmub siiani prantsuskeelseid tõlkeid, kuid ükski ei tõrju kõrvale Galland’i versiooni, mis elab edasi iseseisva teosena – mida veel võiks üks tõlkija soovida?
Inglismaal on 18. sajand samuti belle infidèle’ide aeg. Dryden eristab kolme liiki tõlketehnikat, mis tänapäeva poeetika seisukohalt on kolm viisi tõlget eirata:
1) metamorfoos – sõnasõnaline tõlge;
2) prafraas ehk vabatõlge – midagi vahepealset metamorfoosi ja jäljendamise vahepeal;
3) jäljendamine – originaal on üksnes lähtekohaks.
Saksamaal tähendab 17.-18. sajandil tõlkimine eeskätt saksa keele taasväärtustamist, kuid sealgi õõnestab belle infidèle tõlkimise ja tõlkijate autoriteeti. Ometi on mõned toonased tõlked jäänud püsima tänapäevanigi – nii näiteks peetakse aegumatuks Johan Heinrich Vossi “Iliast” ja “Odüsseiat”.
Romantism naaseb originaali juurde. Friedrich Schleiermacher eristab oma 1813. aasta essees tõlkimise kahte suunda: rõhuasetust lähtekeelele või rõhuasetust tulemkeelele; Wilhelm von Humboldt täheldab tõlke tagasipöördumist täpsuse juurde, Johann Wolfgang Goethe aga eristab “Lääne-Ida diivanis” (1819) kolme tüüpi tõlget:
1) tõlge, mis annab mugandades edasi mõtte ja kaotab stiili eripärasused;
2) “parodistlik” tõlge – prantsuse tüüpi mugandus, mis mõjub uue originaalina tulemkeeles;
3) “ülim ja viimane periood, mil püütakse muuta tõlget originaaliga identseks, nii et see võiks iseseisvat väärtust omada, mitte üksnes originaali asendada .. “
Goethe sõnutsi läheneb tõlge, mille eesmärgiks on originaaliga samastuda, reaalusele tõlkele ja kergendab oluliselt originaali mõistmist ning viib lõpuks tagasi algteksti juurde. “ .. nii sulgub lõpuks see tsükkel, milles toimub üleminek võõralt tuttavale, tuntult tundmatule.”
19. sajand on ühtaegu universaalsuse haripunkt ja selle languse algus. Euroopas saab alguse keele- ja kultuurinatsionalism. Tõlkima hakkavad ka kirjanikud – nii tõlgivad näiteks Baudelaire ja Mallarmé Poe’d; tõlketeooriast kirjutatakse vähe. Edward Fitzgeraldi tõlgitud Umar Haijami “Nelikvärsid” (1859) on jäänud aegumatuks. Fitzgerald väitis, et parem on olla idapäraselt ähmane kui euroopalikult selge. Mattfew Arnold toob töös “Homerose tõlkimisest” (1861) tõlketeooriasse sellest tänapäevani lahutamatuks jäänud tõlkekriitika. Arnold jääb põhimõtte juurde, et vaid luuletaja saab luulet tõlkida. Nii saavad Venemaal just luuletajatest suured tõlkijad: Lermontov tõlkis Goethet, Tjuttšev Goethe ja Schilleri luulet, Annenski prantsuse luulet Baudelaire’ist sümbolistideni.
20. sajandil kasvab kommunikatsiooni osa tõlkimises, samal ajal areneb metatõlkeline tegevus. Sajand toob endaga suulise tõlke, esmalt küll järeltõlkena; enne sajandi keskpaika võetakse kasutusele sünkroontõlge (Nürnbergi protsessi ajal). 1954. aastal leiutatakse tõlkemasin.
Prantsusmaal ilmub järjest antiikautorite tõlkeid. Parimaks Shakespeare’i sonettide tõlkeks peetakse siiani Pierre Jean Jouve’i proosatõlget 1955. aastast. Meschonnic märgib selle kohta skeptiliselt: “Kuid see on üksnes vähem halb kui teised.” Lisandub veel üks marginaalne nähtus – enesetõlkimine, näiteks Becketti ümberkirjutused.
Kasvab tõlgete kvantiteet, kuid ei sünni palju suurtõlkeid. Palju on erinevaid Piibli-tõlkeid (konfessionaalse hoiakuga, katoliiklik, kanoonik Osty tõlge, ühinenud protestantide ja katoliiklaste Piibli Oikumeeniline Tõlge), millele vastanduvad vana sõnasõnalise tõlke esindajad.
Tõlge ise jääb põhiosas endiselt sõltuma keelemõistetest ja stilistikast. Suulise kõne poeetika on alles tekkimas.
Saksa keelealal loovad arvestatavaid ja püsiväärtusega tõlkeid eeskätt luuletajad – nii tõlgib Stefan George muu hulgas ka Baudelaire’i “Kurja lilled”. 1923. aastal ilmub Walter Benjamini eessõna “Tõlkija ülesanne” Baudelaire’i luuletsükli “Pariisi pildid” tõlkele. Sellest saab manifest teisesuse tavapärase annekteerimise vastu identiteediga, seda üksnes keele piires, mitte tekstipoeetikas.
Venemaal räägitakse juba 1920ndatel tõlketeooriast, kuid see loob vaid vastanduse tõlkeseaduseks ülendatud filoloogilise täpsuse doktriini ja tõlkimise kui kunsti vahele.
Tõlkimist õpetatakse; õpikud levitavad kontseptsiooni, mille järgi kirjanduslik tõlge tähendab üleminekut ühest keelest teise. Ainult sellest ei piisa – puudub hädavajalik seos tõlgitavate tekstide poeetikaga. Vajadusele tõlkepoeetikale viitab suurte tõlgete koondumine suurte tekstide ümber, mis on loonud aegumatuks jäänud poeetika ja mis sunnivad end pidevalt alal hoidma, et neid ikka ja uuesti lausutaks. Ületõlkimine on osa suurte tekstide võimest uuesti ellu ärgata.

Suur tekst – Baudelaire*
Üks suurtest tekstidest, mida ikka ja jälle üle tõlgitakse, on kahtlemata prantsuse luuletaja Charles Baudelaire’i (1821─1867) looming. Hasso Krull oma artiklis “Suurlinnade pikk vari. Baudelaire, modernism ja Eesti” nimetab Baudelaire’i otsesõnu modernismi leiutajaks (või üheks neist), kellele oli juba langenud moodsa suurlinna vari, “ .. mis tollal polnud veel teab kui pikk, aga oli seda tontlikum, tihedam, lämmatavam – luuletaja jaoks, kellel polnud veel toetuda mingile modernistlikule kõrgkultuurile, kes pidi seda “modernismi” alles hakkama ise leiutama.” Baudelaire’iga, kelle modernismi nimetab Krull mõnes mõttes fundamentaalseks, kõige modernistlikumaks eelmodernismiks, on eesti kirjandusel suhteliselt palju otseseid ja kaudseid seoseid. Temaga tegelesid nooreestlased (tasub vaid meenutada 1909. aastal Noor-Eesti kolmandas albumis ilmunud Johannes Aaviku poolt tõlgitud luuletust “Raibe”; selle ilmumist nimetab Krull muide “külmalt väljaarvestatud meediamulliks”), teda parafraseerisid ja pastišeerisid arbujad; teda on eri aegadel tõlkinud Marie Under, Johannes Aavik, Gustav Suits, Johannes Semper, Ilmar Laaban, Jaan Kross, Ants Oras, August Sang, Ain Kaalep, Indrek Hirv, Märt Väljataga, Tõnu Õnnepalu… Aukartustäratav nimekiri tõepoolest. Kuid Baudelaire’i otsest ja kaudset mõju eesti kirjandusele on tegelikult võimatu määratleda. Hasso Krull: “Baudelaire on meil klassik selle sõna borgeslikus tähenduses, teda tuntakse ilma teda lugematagi ja tema tekstide tõlgetest saaks kokku panna antoloogia, mis ilusti peegeldaks kogu eesti kirjanduse arengulugu 20. sajandil.”
1967. aastal ilmunud valimik “Kurja lilled”, mis hõlmab ligi poole Baudelaire’i luuletustest, on üks kirjumaid ja mõjukamaid tõlkekogusid, mis Eestis kunagi ilmunud. See kogu andis tugeva tõuke tollasele kirjanduspõlvkonnale ja kaheldamatult ka järgmistele. Tasub vaid vaadata tõlkijate aukartustäratavat nimistut, kus külg külje kõrval on esindatud tõlkijad nii Välis- kui Kodu-Eestist – fenomen, mis tollastes tingimustes kõneleb kindlasti kogumiku koostaja August Sanga suurest julgusest. Saatesõna lõpus peab Sang küll tõdema: “Käesolev vihik on, nagu juba märgitud, esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest. Uute tõlgete kõrval on siin ära kasutatud ka oluline osa sellest, mis eri aegadel varem eestikeelses perioodikas on ilmunud (välja arvatud päris esimesed katsed, mis keeleliselt on aegunud). Seetõttu on erinevused üksikute interpreetide laadis märksa suuremad kui tavaliselt. Pealegi puuduvad meil prantsuse luule tõlkimisel kestvamad tradistsioonid. Tahaks loota, et “Loomingu Raamatukogu” järjekordne number nende tradistioonide loomisele mõnel määral kaasa suudab aidata.”
Ajakirjades ilmus üksikuid luuletusi veelgi, kuid aastal 2000 anti välja järjepannu väikese vihikuna Indrek Hirve koostatud Baudelaire’i luulevalimik “Väikesed kurja lilled” ja mahukas kogu “Les Fleurs du mal. Kurja õied”, mis on lõpuks Charles Baudelaire’i Les Fleurs du mal’i täielik tõlge prantsuse keelest eesti keelde; lisaks on tõlkija Tõnu Õnnepalu varustanud teose mahuka kommentaari ning illustratsioonidega Baudelaire’i elust.

Erinevad tõlkepõhimõtted – August Sang ja Tõnu Õnnepalu
August Sang on tõlkinud kogus “Kurja lilled” (1967) sisalduvast 73-st luuletusest umbes veerandi – 18, sealhulgas ka “Vampiiri metamorfoosid” (Les Métamorphoses du Vampire), mis kuulub kuue Baudelaire’i “Les Fleurs du mal”’i esmatrüki (1857) ilmumise järel keelatud luuletuse hulka. A. Sanga tõlkepõhimõtteid vaatlen ja võrdlen Tõnu Õnnepalu tõlkepõhimõtetega just selle luuletuse näite varal.
Les Métamorphoses du Vampire räägib kõigi eelduste kohaselt naisest, kellega Baudelaire tutvus arvatavasti vahetult pärast oma suurelt merereisilt naasmist (1842). Jeanne Duval (tegelikult ilmselt Jeanne Lemer), triumfeeriva kõnnaku, sinimustade juuste ja sensuaalsete huultega mulatitar, oli väike näitlejatar kuskil teatris. Kaasaegsete mälestuste järgi oli Jeanne ilma ajudeta, alkoholist käheda häälega julm iludus. Tema oli poeedi Kass, Vampiir ja Kuu, tema peale kulutas ta noorena oma päranduse, teda toetas ta veel kakskümmend aastat hiljem oopiumist, hašišist ja absindist ruineerituna oma napist honorarist. Jeanne’iga jäi Baudelaire seotuks peaaegu elu lõpuni – hoolimata oma korduvatest otsustest lõplikult lahku minna -, Jeanne oli tema ainuke püsiv naissuhe ja üks kolmest Baudelaire’i elus olulist rolli mänginud naisest ema ja madame Sabatier’ kõrval.
1856. aastal, pärast üht “lõplikku” lahkuminekut Jeanne’ist, kirjutab Baudelaire emale: “See naine oli mu ainuke meelelahutus, mu ainuke rõõm, mu ainuke kamraad, ja hoolimata selle tormilise suhte kõigist sisemistest raputustest, polnud mõte parandamatust lakuminekust mulle veel kunagi selgesti pähe tulnud.” “Kummalisel kombel on see olevus mõjutanud naise kuju 19. ja 20. sajandi kirjanduses hoopis rohkem kui mõni meeldivam näide…”
Les Métamorphoses du Vampire on kirjutatud aleksandriinis, selles Baudelaire’i esindusvärsis, mis on eriti kodune neis Lääne-Euroopa mais, kus viljeldi ja viljeldakse siiani süllaabilist värsisüsteemi. Eri keeltes on kujunenud mitmeid erijooni. Prantsuse aleksandriin on kaheteist- või (naislõpu puhul) kolmeteistkümnesilbiline värss tsesuuriga kuuenda silbi järel (märkusena: kui siia kõrvale tuua ka Ain Kaalepi Baudelaire’i tõlked, siis on trükipildis kohe näha tsesuuri paiknemise koht värsireas); kohustuslikud rõhud asuvad kuuendal ja kaheteistkümnendal silbil, teiste rõhkude paiknemine – vastavalt juba värsisüsteemile – pole täpselt reeglistatud. Klassikaline aleksandriin tähendab prantslastele nii eepika kui dramaatika ja lüürika, nii keskaja ja renessansi kui klassitsismi ja romantismi, aga ka juba mainitud Baudelaire’i ja Aragoni lemmikvärssi; isegi Homerose eeposte tõlkimiseks kasutati omal ajal just aleksandriini. Prantsuse klassikalises värsiõpetuses on väga oluline olnud mees- ja naisriimide eristamine ja nende reeglipärane vaheldumine stroofis, mistõttu eesti keelde on aleksandriinis kirjutatud värsse üsna keerukas tõlkida. Huvi aleksandriini vastu tundis Reiner Brockmann, jäädes siiski eesti barokkluule viljelejana erandlikuks nähtuseks. Alles Noor-Eesti aegadel tekkis ilmselt prantsuse luulega tutvumise mõjul taas huvi selle värsi vastu. G. Suits on kirjutanud mitu kuuejalalises jambis luuletust; jambilist aleksandriini on viljeldud korduvalt hiljemgi. Et tõlkijad on kasutanud niisamasuguse meetrumi ja tsesuuriga värssi nt Puškini silbilisrõhulises aleksandriinis loodud luuletuste eestindamisel, on loomulik; kuidas aga on tõlgitud romaani rahvaste süllaabilist aleksandriini? A. Oras on seda püüdnud kohandada eesti keelele; seda algatust on edasi arendanud A. Sang nii Molière’i kui Baudelaire’i tõlkides.
Peeter Torop kirjutab oma artiklis “August Sanga tõlkijakreedost” : “Mida olulisem on tõlkija andam kultuurisse, seda tähtsamaks muutub tema kreedo mõistmise vajadus.” August Sang (1914-1969), luuletaja ja tõlkija, on andnud eesti kultuurisse kaheldamatult suure andami-panuse. Ehkki debüteerinud luuletajana, jäänudki luuletajaks, leiab ta oma kutsumuse luuletõlkijana, mis kujuneski tema põhitööks. Uued lootused seoses sula-ajaga toovad uut loomeindu – nii ilmuvad “Võileib suudlusega” (1963) ja lüürika valikkogu “Sada laulu” (1965); postuumselt on ilmunud veel mõned valikkogud.
Väärtkirjandusele keskenduv ning kõrgetasemeline on August Sanga tõlkelooming. Tasub vaid meelde tuletada Du Bellay sõnu sellest, et tõlkimine nõuab võrdväärset vaimu ning üksnes luuletaja saab tõlkida luulet, saab selgeks, millest August Sanga tõlgete heatasemelisus, aga ka tohutu kogus – tervelt 45. Luulet ja värssnäidendeid tõlkis ta pms saksa, vene, prantsuse ja tšehhi keelest. August Sanga tõlketöö vajab enamat mõistmist, vajab lahtimõtestamist ka tema koht eesti tõlkeloos.
Ain Kaalep tahaks Eesti luuletõlkimise ajaloo mõõtmeis pidada August Sanga loomingut mõnede oluliste põhinormide lõpliku kujunemise etapiks. Kaalepi sõnutsi ei olnud Sang sedavõrd algataja kui täiustaja, nimetades tema otsestest eelkäijaist G. Suitsu, J. Semperit, A. Annistit, A. Orast, aga edasi, tsiteerides juba Jaan Krossi: “Aga Kaalep, Niit, Rajamets, Paul-Eerik Rummo ja küllap veel nii mõnigi arendavad Sanga tarkusi juba omandatult ja teisenduvalt edasi.”
August Sang oli tõeline professionaal. Tema keeleõpingud olid pidev protsess, mis praktilisekt ei katkenudki. Samas püüdis ta ka originaaliga pidevas kontaktis olla, sellesse süveneda. Ise ei olnud ta oma tõlgetega sugugi rahul, sest leidis, et autorisse sisseelamiseks, tema edasiandmiseks, adekvaatsete väljendusvahendite otsimiseks ja leidmiseks vajaks ta hoopis enam aega – siin kõneleb Sanga täiuseihalus.
Tõlke- ja koostamistöös arvestas Sang alati varasemaid tõlkeid; ajalisele lisandus ruumiline aspekt: näiteks Lermontovi luulevalimikku koostades võrdles Sang oma tõlkeid veel kolme erineva variandiga saksakeelsest Lermontovist. Samas kasutas ta inglise ja prantsuse luule tõlkimisel vene tõlkeid.
Igati püüdis ta säilitada-arendada eesti rahvuslikku tõlketradistsiooni, suhtuda sallivalt erinevatesse tõlkelaadidesse – siinkohal võib meenutada 1967. aasta “Kurja lillede” valimikku, kuhu Sang koondas peaaegu kõik Baudelaire’i eestindajad.
Eestis on levinud ja ka A. Kaalepi (A. Sanga õpilane, nagu ta ise end nimetab) poolt teoreetiliselt mõtestatud homorütmia printsiip. Tõlkija Rein Sepp leiab usutluses Peeter Toropiga , et kuigi eesti keeles ja värsitehnikas on küllap õige kinni pidada homorütmia printsiibist, on siingi omad agad. Homorütmia pidev eelistamine ja rakendamine võib viia selleni, et kaob silmist tõlgitav; ekvilineaarsuse homorütmiaga kõrvuti harrastamine oleks heaks korrektiiviks. Ekvilineaarsuse harrastamises on ka enesepettuse oht – tõlkija arvates on ära öeldud kõik ja enamgi veel, alles ajapikku selgub, et paljugi on ütlemata ja öeldu isegi vigane. Teooria võiks muidugi olla tugev ja õige, selle printsiibid töökindlad – praegu aga jäävad peamiseks siiski autor-tekst-tõlke autor; eriti oluline on see luules, kus on tarvis head süvenemisvõimet, proportsioonitunnet ja tugevat südametunnistust, “ .. et ei läheks kaduma esiletõstmist nõudvad momendid ja autorile ning teosele iseloomulik, et teose autor ei asenduks jäägitult tõlke autoriga.”
Kummalisel kombel oli August Sang luule tõlgitavuse suhtes ise skeptiline, kirjutades K. Ristikivile: “Küll on mul praegu käsil üks töö, mida ma Sulle kindlasti tahan saata, kui see kunagi valmis saab ja trükist välja jõuab. See on valik minu värsitõlgetest, millega ma ju viimase veerand sajandit olen peamiselt tegelenud. Kõige skepsise juures, mis mul on luule tõlgitavuse suhtes, arvan ma siiski, et see on kõige olulisem sellest piskust, mis ma eesti kirjandusele olen suutnud anda. Vähemalt on seal loomingulist elementi rohkem kui mõne keskmise poeedi algupärases loomingus.”
Sang suhtus tõlkimisse kui loomingusse ning oli salliv teistsuguste tõlkeversioonide suhtes, aga ta tunnetas ka oma tõlkeloomingu eripära rahvusliku tõlketradistiooni taustal. Ta leidis, et tõlkija mina jääb ikka mõnel määral kõlama, ei ole olemas tõlkija mõjudest vaba tõlget. “Aga tähtis on, et täie kõla selle kõrval saaks ennekõike see, mida tõlkijal ei ole, mis on tõlgitava teose eripära.”
Siinkohal tasuks meelde tuletada Walter Benjamini sõnu artiklist “Tõlkija ülesanne”, mis ilmus algselt eessõnana Baudelaire’i “Pariisi piltide” tõlkele (1923): “Pigemini seisneb sõnasõnalisuse abil tagatava truuduse tähendus just selles, et teoses kõneleb suur igatsus keelelise täienduse järele. Tõeline tõlge kumab läbi, see ei kata originaali kinni, ei seisa tal valguse ees, vaid laseb puhtal keelel otsekui selle enese meediumi läbi tugevdatult paista veelgi täielikumalt ainult originaali peale. See on võimalik ennekõike sõnasõnaliselt süntaksi tõlkides ja just see tõendab, et tõlkija ürgelemendiks on sõna, mitte lause. Sest lause on kui müür originaali keele ees, sõnasõnalisus kui arkaad.” Walter Benjamini ideed on muidugi omapärased ning vaieldavad, kuid mõte, et tõeline tõlge kumab läbi ning ei kata originaali kinni, on tõeliselt tähendusrikas.
A. Sanga tõlgetes on aimatav soov olla mõistetav võimalikult paljudele lugejatele, siit ka suur vormitäpsus, selge sõnastus, suhteliselt neutraalne keelestiil. Kaalep on talle küll ette heitnud mõnes üksikus kohas häirivaid uuemaaegseid, literatuurse kõrvaltooniga sõnu, kuigi ta kiidab Sanga head rahvakeele tundmist ning oskust leida sellest värvikaid vasteid. Sang on ise öelnud: “Eesmärk on seejuures see, et tõlge kõlaks võimalikult eestipäraselt, et sellel ei oleks niisugust võõrast kõla, mis lubaks seda eraldada eesti kirjanduse algupäranditest” – seega olukord, kus tõlge lahustub kultuuris, saab selle kultuuriruumi osaks, millesse ta siseneb. August Sanga tõlkelooming lähtus tema isiksusest – haruldane on tema terviklikkus, eetiliste ja esteetiliste hoiakute ühtsus, poosi ja eklektika puudumine.
August Sanga põhimõtted luule eestindamisel on välja loetavad ka tema Baudelaire’i tõlgetest. Ka siin on ta truuks jäänud eesti rahvakeelele, ja sellele, mida ta ise oma tõlketöö eesmärgina on märkinud – et tõlge kõlaks võimalikult eestipäraselt, et sellel ei oleks niisugust võõrast kõla, mis lubaks seda eraldada eesti kirjanduse algupäranditest. Eesti luuletõlketraditsioonis on esmaseks peetud meetrumi ja riimistruktuuri edasiandmist. “Vampiiri metamorfooside” A. Sanga tõlkes kumab läbi tõlkija püüdlus tekstile eestipärast kõla andes säilitada prantsuspärast, õigemini Baudeleire’ile omast aleksandriini, isegi tsesuur on tuntavalt ridades olemas – küll mitte kõigis. Baudelaire’il on puhtad ja ülimalt tähendusrikkad riimid, hiilgavad värsiskeemid – seda muidugi prantsuse keeles. Tema luule tõlkimisel räägib kaasa eesti ja prantsuse keele suur erinevus: prantsuse keeles riimuvad puhtalt kõik sõnad, mille viimane silp on häälduselt sama, sest sõna rõhk langeb alati viimasele silbile; eesti keel oma sõnaalgulise rõhu või kaasrõhuliste silpidega ei suuda kahjuks säilitada originaalile omast kõla. Ometi võib ta kõlada eestipäraselt kaunilt, ja selle poole on August Sang oma tõlkes püüelnudki (märkusena – Kaalep tõlkijana on kaheldamatult hea, kuid tunduvalt vaesema keelega – tema Baudelaire’i tõlkeid lugedes jääb tunne, nagu keegi oleks akvarelli veel kord veega üle pesnud).
Kindlasti on väga raske prantsuse kultuuriruumi kuuluva Charles Baudelaire’i luulet edasi anda eesti keele vahenditega, säilitades samal ajal võimalikult palju tähendusest ja prantsuse aleksandriinist. Siinkohal ütleb Tõnu Õnnepalu: “Baudelaire’i luules on puhtad, samas ülimalt tähendusrikkad riimid ja hiilgavad värsiskeemid muidugi väga tähtis element ja nendest loobumine tõlkes on loobumine ka millestki tähenduslikult olulisest. Kuid just sellepärast, et Baudelaire’i riimid on nii kristalsed ja tähendusrikkad (on väga oluline, mis sõna millisega riimub – riimid on ju esimesed, mis meelde jäävad), ei ole nende asendamine lihtsalt mingite riimidega minu arvates eriti põhjendatud. Selles on mind veennud ka senine tõlkepraktika: sisulised ohvrid, mis riimimise ja meetrumisse ajamise nimel on toodud, ei vääri sugugi neid natuke naeruväärselt kokkukõlksuvaid värsse, mis on kogu selle matemaatikutöö tulemuseks.”
Õnnepalu arvates on Baudelaire’i senised tõlked eesti keelde tõlkijate värsitehnikale keskendunud püüdlustest hoolimata ebarahuldavalt välja tulnud; põhjuseks toob ta keelte silmatorkavalt suure erinevuse. Prantsuse keele tohutust riimirikkusest oli juba eespool juttu, kuid juurde võib märkida, et kuna prantsuse sõnade viimaseks silbiks on tihtipeale mingi lõpuliide, on sõnal tavaliselt sadu või tuhandeid puhtaid riime, eesti keeles on aga sõnu, millel pole pea ühtegi riimi. Õnnepalu: “See olukord seab prantsuse luule tõlkija originaaliga võrreldes liiga ebavõrdsesse olukorda: sinna, kus on huvitavad, puänteeritud, tähenduslikud riimid, on tal asemele pakkuda tihti vaid hädapäraseid, liiast tarvitamisest kulunud, mittemidagiütlevaid või sisuliselt sobimatuid kokkukõlasid.”
Õnnepalu arvates on Baudelaire’i värsimõõtude matkimine eesti keeles muidugi võimalik, kuid nõuab taas tulemust mitteväärivaid ohvreid. On ju prantsuse keel häälduses eesti keelest kolmandiku võrra lühem – mis küll kirjapildis märkimisväärselt ei avaldu – kuid nõuab tõlkijalt teksti samasse värsiskeemi äramahutamiseks võimalikult lühemate vastete ja vormide otsimist, ning ikkagi läheb kolmandik sisust kaduma kas kokkuvõtvusse või mahavaikimisse. Õnnepalu leiab, et Baudelaire’i luule on tähendusest tihti palju enam laetud kui mõni filosoofia, selle sisemised mõistelised-kujundlikud seosed eriliselt mõttetihedad – kuidas siis lühendada tervelt kolmandiku võrra ning resümeerida “oma sõnadega”?
Ka kahtleb Õnnepalu värsiskeemide samatähenduslikkuses – prantsuse keeles on need sündinud “kõne meloodiast, ütlemise hingusest endast, olles säravad oma loomulikkuses”, eesti keeles aga meenutavad meie kõnele ja mõtlemisele võõrast nn luulekeelt.
Selliselt argumenteerides läheb Õnnepalu oma Baudelaire’i-tõlke juures hoopis teist teed – ta kasutab Vladimir Nabokovi eelistatuimat meetodit – sõnasõnalist tõlget, mis annab originaali kontekstuaalse tähenduse võimalikult täpselt edasi, on maksimaalselt originaalitruu. Ka värsid asetuvad selles tõlkes umbes samale kohale kus originaaliski. Samuti kui Nabokov, lisab Õnnepalu tõlkele mahuka kommentaari, milles ta annab põhjaliku ülevaate autori elu- ja loometeest peensusteni välja, kasutab autori kohta autentset illustratiivset materjali, lisab originaaltekstid, et lugejal oleks võimalik ka ise tõlkeprotsessis osaleda. Õnnepalul puudub aga kahtlemata Nabokovlik äärmuslikkus, kelle luuletõlge (“Jevgeni Onegin”) on mõistetav ainult koos kommentaariga ning on mõeldud pigem kirjandusteadlasele kui tavalugejale. Tõnu Õnnepalu tõlgitud Baudelaire’i kogu Les Fleurs du mal pakub lugejale tõelist naudingut – lugegu seda siis kes tahes.
Õnnepalu avab ka põhimõtte, mis sundis teda muutma eesti keeles nii harjunud kõlaga kogu pealkirja – Kurja lillede asemel Kurja õied. Baudelaire’i kogu lõplik pealkiri Les Fleurs du mal on iseenesest mõistatusliku tähendusega. Nimisõnana (nagu pealkirjas) tähendab mal valu, halba, häda, vaeva, haigust, paha(ndust), kurjust jne. Et Baudelaire on sõnale mal andnud ise hoopis erinevaid tähendusi, s.h ka valu (douleur) ning vahel kirjutanud seda sõna suure algustähega (Mal), siis võiks see Mal hõlmata endas ka igasuguseid inimestega juhtuvaid hädasid. Sõna fleurs tähendab nii õisi kui lilli. “Kuna õied on ka lilled, kuid mitte kõik õied pole lilled, siis eelistaksin õisi seni eesti tõlkes millegipärast tavaks saanud lilledele.” Selline pealkiri annab tervele kogule veidi nihestatud tähenduse, samas seda avardades.
Kahte erinevat tõlget saab muidugi võrrelda, kuid seda, kumb tema arvates parem, saab hinnata ikkagi lugeja ise. Keeleoskajal on veel kolmas võimalus – nautida originaalteksti. Sellise lugeja enda valikuks jääb, kas kõrvutada seda tõlkega või mitte. Ja ikkagi tasub meenutada – Euroopa sündis tõlkest ja tõlkes…

Lõpetuseks
“Kuidas siseneda Kafka loomingusse? See on risoom, maa-alune urg. Lossil on “palju sissepääse”, mille kasutuse ja jaotuse reeglid pole teada. Ameerika hotellil on lugematuid pea- ja kõrvaluksi, mille juures valvab niisama palju uksehoidjaid, ning on koguni ukseta sisse- ja väljapääse. Ometi näib, et Urul, sama nimega novellis, on ainult üks sissepääs; igatahes mõtleb loom teise sissepääsu võimalusest, millel oleks ainult jäelvalve funktsioon. Kuid tegelikult on see looma, ja Kafka enesegi seatud lõks; kogu uru kirjeldus on mõeldud vaenlast eksitama. Sisse võib seega minna mistahes otsast, ükski pole teisest parem, ühelgi sissepääsul pole eesõigust, isegi kui see on peaaegu ummik, kitsas toru, sifoon jne. Otsida tuleb vaid seda, milliste teiste punktidega on ühendatud see, kust me tulime, milliseid ristteid ja käike tuleb läbida, et kaks punkti ühendada, milline on risoomi kaart ja kuidas see otsekohe muutuks, kui me siseneks teisest punktist. Üksnes paljude sissepääsude printsiip takistab vaenlase, Tähistaja sisenemist ning katseid tõlgendada loomingut, mis pakub end välja üksnes kui eksperimenteering.” Need Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari sõnad “Kafkast” sobivad väljendama tõlkimist ja selle probleeme. Sisse võib seega minna mistahes otsast, ükski pole teisest parem, ühelgi sissepääsul pole eesõigust, isegi kui see on peaaegu ummik…
Kasutatud ja läbitöötatud kirjandus
Baudelaire, Ch. 2000, Kurja lillede kuus ärakeelatud luuletust (koostaja Marek Tamm). – Vikerkaar 11-12, lk 66-79.
Baudelaire, Ch. 2000, Väikesed kurja lilled. Valik tõlkeid. Tänapäev.
Baudelaire, Ch. 2000, Les Fleurs du mal. Kurja õied. Eesti Keele Sihtasutus.
Baudelaire, Ch. 1967, Kurja lilled. Tallinn: Perioodika.
Barthes, R. 2002, Autori surm. Varrak.
Benjamin, W. 2000, Tõlkija ülesanne. – Vikerkaar 2-3, lk 97-107
Deleuze, G., Guattari, F. 1998, Kafka. Tallinn: Vagabund.
Kaalep, A. 1984, Maavallast ja maailmakirjandusest. Tallinn: Eesti Raamat.
Kangilaski, J. 2000, Tõlke ja tõlgenduse probleem analüütilises filosoofias – Vikerkaar 2-3, lk 136-140.
Kann, K. 1999, Prantsuse-eesti sõnaraamat. Tallinn: Valgus.
Krull, H. 2000, Suurlinnade pikk vari. – Vikerkaar 10, lk 78-90
Louis, A. M. 2000, Jorge Luis Borgese tõlkekäsitus – Vikerkaar 2-3, lk 125- 135.
Luther, M. 2000, Kiri tõlkimisest ja Pühakute eestpalvest – Vikerkaar 2-3, lk 83-96.
Meschonnic, H. 2000, Tõlkimise poeetika ajalooline ülevaade – Vikerkaar 2-3, lk 108-124.
Tarrend, A. 2004, Tõlketeooria loengud Tallinna Pedagoogikaülikoolis
Torop, P. 1999, Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa.
Torop, P., Sepp, R. 1981, Tõlkimise teooriast ja praktikast – Sirp ja Vasar nr 3/16.01, lk 6-7.
Piibel. Vana ja Uus Testament, 1989. Soome Piibliselts.
Eesti kirjanike leksikon 2000, märksõna: August Sang. Tallinn: Eesti Raamat.