frankie

Olen vaadanud sarja „One Tree Hill’i“, seal on poiss ja tüdruk, Lucas ja Haily. Nad on parimad sõbrad. Nad on palju koos, räägivad kõigest, kallistavad, lohutavad üksteist. See pani mind mõtlema, kas minul ja Siimul ei või olla selline sõprus hoopis, et ma ajan kaks asja segi enda peas. See võib tõsi olla. Aga ma ei ole kuskil mujal sellist suhet näinud, kui ainult telekas. Kas midagi sellist püsivat võib olla päriselt ?? See teebki asja raskeks ja keeruliseks. Eile küll mõtlesin, et laon kõik lauale, aga enam pole selles kindel, sest meie sõpruse pärast.

Soovin talt seda küsida, kuidas ta minusse suhtub ja mis ta tunneb mu vastu. Aga siis tulevad ka küsimused vastu, miks ma küsin seda. Ja sellele ma ei soovi vastata, kui aus olla. Ma lihtsalt tahan talt saada vastused, et ise peaks vastama tema küsimustele. Aga nii lihtsalt ma sellest ei pääseks.

Segane ja keeruline värk või kuidas seda nimetada võiks. Arvan küll, et mul on tunded tema jaoks, kindlasti on. Millised ?? Olen talle palju mõelnud. Äkki see aitabki ja on minu küsimusele vastuseks, kuidas ma mõtlen ta peale. Eile õhtul, kui voodis juba olin, läksid mu mõted tema peake jälle. Ja see millised need mõtted olid, jah, siis need ei olnud sellised nagu ta oleks mu parim sõber. Vaid midagi muud, mõtlesin temast kuidas tüdruk mõtleb oma poiss-sõbrast.

See võib jah lahendus olla, aga tegelikult. Ei teagi. Pole enam mitte milleski kindel. Aga eks paistab, kuidas ma nüüd tunnen, kui ta tagasi tuleb. Pole teda näinud umbes poolteist nädalat, vist. Mingil määral on see olnud piisav aeg mõelda asjade üle järele. Aga ma kahjuks ei tea ikka veel vastust.

Kui ma teda nüüd näen jälle, ma olen selles päris kindel, et mu süda peksab mu sees nagu segane. Ja see peaks tähendama ja näitama mu tunded ta vastu. Mu probleemiks võib see olla, et mõtlen liiga palju ühe asja üle ja siis lähen sellest ka segaseks. Kõige spontaansem ma olen siis, kui ma olen natukene joonud. Kui aus olla, siis kui Lindat ei oleks olnud mu juures filme vaatamas minu ja Siimuga, mis siis oleks juhtunud. Ma usun, et oleksin midagi pöörast teinud. Aga siis ma oleks ka võib olla saanud oma vastused siis kätte. Jällegist ma olen oma vigadest õppinud ja võib olla ei oleks midagi sellist teinud. Mõttesse oleks küll tulnud, aga ei hakakas seda teostama.

Viimase Siimu jutu järgi pidi ta tagasi tulema 14.august ehk reedel ehk homme. Plaani muutused võivad ka tulla, et tuleb hoopis laupäeval või ma ei tea. Tore oleks, kui ta homme tuleb ja ta läheb ülehomme tööle, et saab homme jalutama minna õhtul. Aga ma loodan, et homme läheb tööle, sest siis saaks ta tulle laupäeval mu juurde filme vaatama koos Lindaga.

Plaanid jäävad plaanideks, unistused unistusteks, mõted mõtteteks. Äkki nii on parem ka mulle. Ma tean, ma ootan veel. Ja kui ma ei ole kindel temas siis ma küsin talt kokkutulekul, kui ta saab sinna tulla. Räägin ma kõigest, kui ma just araks ei löö. Või on ikka parem talle näidata eilne kirjake ?? Raske ja kergemaks ei lähe siin midagi. Juhtugu, mis tahes, mina jään minaks ja olen tugev.

Tere!

Minu nimi on Laura ja poiss kellest ma täna kirjutan on Siim, kui ma üldse teda mainin, siis teate teda nimepidi vähemalt. Jah, ma kasutan päris nimesid. Kas selles on midagi halba ?? Võimalik, et on. Aga küsimus, kellele ?? Minule ?? Temale ?? Temale võiamlik, aga ei pruugi. Ta sai paar kuud tagasi haiget ja rängalt ja mina nägin seda kõike pealt, kuidas ta kannatas. Ma olin talle toeks küll, aga kui palju. Mõtlen küll, et olin palju, aga tegelikult. Ma ei tea tema osa poolt.

Tema juures on raske olla. Kui ta on eemal minust, siis ma mõtlen alatasa talle. Lihtsalt olen ja mõtlen ning siis ootamatult hüppab tema mulle pähe. Midagi sellist pole minuga ammu juhtunud. Ma olen küll proovinud mõnega olla, aga ei ole midagi head välja tulnud. Kui teine ütleb mulle, et ta on minust huvitatud, siis ma olen temaga koos maksimum 1 või 2 kuud koos ja kõik. Aga kui ma ise olen see, kes oma tunded välja laob, saan ma korvi.

Äkki siiamaani on see hea olnud, pole olnud poissi, kes segaks koolis käimist ja õppimist. Aga ma pikemat aega igatsen kellegi soojade käte vahel olemist. Lihtsalt olla. Või las ta olla ise minu kaisus, aga me oleme koos.

Tunnen hetkel, et olen masendav inimene, kes ulub mingi mõtetu asja üle. Mõnele võib jah see olla ükskõik, aga mitte mulle. Ma näitan küll, et sinna ei ole midagi parata, kui mul ei ole kedagi. Ja ma olen teiste üle õnnelik, et tal on keegi, aga ma sisimis ka kadestan neid. Aga kõige olulisem on, et nad on õnnelikud. Ma oleks isegi tema üle rõõmus, kui ta leiab kellegi teise ja ma näen, et ta on õnnelik teisega.

Kas ma võin olla inimene, kes ohverdab end teisete heaolu pärast ?? Mõnus on teistele head teha ja neid rõõmsaks teha. Aga kas ma võin isekas ka olla ?? Kindlasti võin, aga kas ma suudan, selles ma kahtlen. Või siis mitte. Sest kui keegi mulle haiget teeb siis ta kahetseb seda. Ma võin küll seda öelda, aga kas ma teeks seda, vaid paraneks ja elaks oma elu edasi, sest olen muutunud. Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin mitmed aastat tagasi. Ma olen suur tüdruk nüüd.

Ma igatsen neid kahte õhtut, kui ta mu juures oli. Me vaatasime õhtul kaua filme ja Linda läks ära, jäi ta mu juurde ööseks. Hommikul, kui me ärkasime, siis esimene kord ta üllatas mind, ta tuli ise mu kõvale. Ja teine kord ta tahtis, et ma hoiaks ta ümber käsi ja huljem ta ise hoidis mu üht kätt. Kui ma ainult suudaks seda tunnet kirjeldada, siis ma teeks seda. Aga ma ei suuda seda sõnadesse panna. Mul on tunne, et ma ei ole midagi sellist tundnud varem. Ta on üle pika aja inimene, kellega ma tahan koos olla.

Ma olen selle nädala või pooleteise ajal mõelnud, et ma ütlen talle kõik ära. Räägin talle otse näkku oma tunnetest ja vaatan, mis juhtub. Aga kui juhtu mitte midagi, siis ma ei taha seda sõprust meie vahel ära rikkuda. Ta on mulle liiga kallis, et millegi sellise asja pärast kaotada. See kõik on liiga keeruline või ma teen selle keeruliseks. Tegeliult on see väga lihtne, vaid ma ise ei taha seda näha.

Mulle lööb pähe, et mu elu oleks nagu seebiooperis. Ma ei tea, mis ma nii mõtlen, aga tundub küll, et on. Siin ei ole mitte mingit nähtavat draamat ja mida-iganes-veel. Või ongi enamus inimeste elud sellised ?? Ei teagi. Pole uurinud.

Ma tahan küll, et ta ise teeks selle esimese sammus, aga ma kahtlen, et see juhtub. Parem oleks kui ma ise, sest sügisest palju asju muutub. Ma võib-olla lähen edasi kooli, kui sisse saan ja ma lähen siit ära ja tema jääb siia. Me ei pruugi enam nii suhelda nagu me oleme need mõned kuus suhelnud. Et paneks lumepalli veerema ja vaatab, mis toimuma hakkab.

Ma olen mõelnud, kui ma räägingi talle kõik ära, siis kuidas ma alustan ja mida ma üldse võiks öelda. Olen isegi mõelnud sellele, et meil tuleb väike klassikokkutulek ja ma kutsun tema ka sinna – tegelikult ma panin ta kirja juba, aga pole talle veel rääkinud ja palusin tema nime taha panna ka küsimärgi, sest ma ei tea kas ta saab ikka tulla – ja seal natukene joogise peaga tunnistan. Aga see oleks väär nii tema kui ka enda suhtes. Ja nüüd on tulnud idee, et näitaks talle seda sama kirja. Kusjuures see on hea mõte, aga ma hiljem kiruks ja sõimaks end, sest kardan vastust. Suur hirm on selle vastu, sest tal ei pruugi olla sellised tunded minu vastu nagu minul on tema vastu.

Ma arvasin küll, et ma veedan temaga rohkem aega koos kui sõbrana ja tunded jahtuvad, kuid kõik läks hoopis vastupidi. Ma olen ikka loll. Ma ei hakanud temaga suhtema uuesti sellepärast, et ta läks Siirist lahku, vaid tahtsin olla talle toeks, ainult varjasin oma tundeid. Ma kartsin talle nõu anda, kui ta rääkis nende probleemidest natukene. Ja siis, kui ta rääkis, et ta eksid räägivad temast taga ja üks ajab teda jälle taga. Siis ma mõtlesin, et kas ma ei tee seda sama. Ma näitan küll, et olen hea inimene, aga äkki ei ole, vaid olen ka samasugune. Kahepalgeline ja kasutab igat juhust ära, et teda saada.

. . .

Mulle meeldib oma mõtteid kirjutada ja tuligi see idee, et võiks kuhugi avalikult kirjutada. Ma just mõtlesin armastuse peale ja sealt see tuligi. Mis ma siis ära kirjutasin :

Armastus. Mis see õieti on ?? Enda arust nagu teaks, mida ta tähendab ja mis ta on, aga tegelikult ei teagi. Sageli me ei mõtle sellele nii. On romantilised filmid, kus poiss ja tüdruk või naine ja mees armastavad üksteist jne. Aga Sa ise ei tunne seda, vaid näed ja see ei ole päris.

Ma eile koristasin oma tuba ja mul on siiamaani alles ühed armastuskirjad, kui neid saab nii nimetada. Ja nägin lauset “Ma armastan Sind”. See ajas mulle judinad peale, kuidas ma suutisn midagi sellist kirjutada ja kuidas ma seda suutsin lugeda ning selle üle õnnelik. See oli kaua aega tagasi ja ei mäleta enam, mida sel ajal tuntsin, vaid aiman seda kõike. Rain on ainut mälestus mulle nüüd ja midagi muud mitte, ta jääb mulle alati meelde. Ta oli tol ajal minu esimene armastus või siis nimetaks nooreks armastuseks. Esimene kogemus poisiga, temaga oli esimene musi ja suudlus. See oli meeldiv ja sellepärast ta jääbki mulle meeldi, sest tema oli minu esimene õige poiss või siis poiss-sõber. Kuid, kas seal oli armastus, siis ma ei tea, kuna pole kogenud rohkem seda, mis temaga oli.

Aga armastuse juurde tagasi. Mida ta endast kujutab ?? Kui minu käest küsida, siis ma võin vaadata lolli näoga otsa ja olla vait, sest ma ei teagi. Tegelikult võin midagi öelda küll, et armastus on midagi head ja meeldivat, aga ka keeruline ja võib olla draamat täis. Aga midagi rohkemat ei oska öeldagi.

Nüüd siis otsin oma järgmist armastust, nii teda ju nimetatakse. Me kõik teeme selle, aga kas me ka leiame ta ?? See on see suur küsimus.