frankie

See on üks Blogi.ee blogi

12.aug’o9

Tere!

Minu nimi on Laura ja poiss kellest ma täna kirjutan on Siim, kui ma üldse teda mainin, siis teate teda nimepidi vähemalt. Jah, ma kasutan päris nimesid. Kas selles on midagi halba ?? Võimalik, et on. Aga küsimus, kellele ?? Minule ?? Temale ?? Temale võiamlik, aga ei pruugi. Ta sai paar kuud tagasi haiget ja rängalt ja mina nägin seda kõike pealt, kuidas ta kannatas. Ma olin talle toeks küll, aga kui palju. Mõtlen küll, et olin palju, aga tegelikult. Ma ei tea tema osa poolt.

Tema juures on raske olla. Kui ta on eemal minust, siis ma mõtlen alatasa talle. Lihtsalt olen ja mõtlen ning siis ootamatult hüppab tema mulle pähe. Midagi sellist pole minuga ammu juhtunud. Ma olen küll proovinud mõnega olla, aga ei ole midagi head välja tulnud. Kui teine ütleb mulle, et ta on minust huvitatud, siis ma olen temaga koos maksimum 1 või 2 kuud koos ja kõik. Aga kui ma ise olen see, kes oma tunded välja laob, saan ma korvi.

Äkki siiamaani on see hea olnud, pole olnud poissi, kes segaks koolis käimist ja õppimist. Aga ma pikemat aega igatsen kellegi soojade käte vahel olemist. Lihtsalt olla. Või las ta olla ise minu kaisus, aga me oleme koos.

Tunnen hetkel, et olen masendav inimene, kes ulub mingi mõtetu asja üle. Mõnele võib jah see olla ükskõik, aga mitte mulle. Ma näitan küll, et sinna ei ole midagi parata, kui mul ei ole kedagi. Ja ma olen teiste üle õnnelik, et tal on keegi, aga ma sisimis ka kadestan neid. Aga kõige olulisem on, et nad on õnnelikud. Ma oleks isegi tema üle rõõmus, kui ta leiab kellegi teise ja ma näen, et ta on õnnelik teisega.

Kas ma võin olla inimene, kes ohverdab end teisete heaolu pärast ?? Mõnus on teistele head teha ja neid rõõmsaks teha. Aga kas ma võin isekas ka olla ?? Kindlasti võin, aga kas ma suudan, selles ma kahtlen. Või siis mitte. Sest kui keegi mulle haiget teeb siis ta kahetseb seda. Ma võin küll seda öelda, aga kas ma teeks seda, vaid paraneks ja elaks oma elu edasi, sest olen muutunud. Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin mitmed aastat tagasi. Ma olen suur tüdruk nüüd.

Ma igatsen neid kahte õhtut, kui ta mu juures oli. Me vaatasime õhtul kaua filme ja Linda läks ära, jäi ta mu juurde ööseks. Hommikul, kui me ärkasime, siis esimene kord ta üllatas mind, ta tuli ise mu kõvale. Ja teine kord ta tahtis, et ma hoiaks ta ümber käsi ja huljem ta ise hoidis mu üht kätt. Kui ma ainult suudaks seda tunnet kirjeldada, siis ma teeks seda. Aga ma ei suuda seda sõnadesse panna. Mul on tunne, et ma ei ole midagi sellist tundnud varem. Ta on üle pika aja inimene, kellega ma tahan koos olla.

Ma olen selle nädala või pooleteise ajal mõelnud, et ma ütlen talle kõik ära. Räägin talle otse näkku oma tunnetest ja vaatan, mis juhtub. Aga kui juhtu mitte midagi, siis ma ei taha seda sõprust meie vahel ära rikkuda. Ta on mulle liiga kallis, et millegi sellise asja pärast kaotada. See kõik on liiga keeruline või ma teen selle keeruliseks. Tegeliult on see väga lihtne, vaid ma ise ei taha seda näha.

Mulle lööb pähe, et mu elu oleks nagu seebiooperis. Ma ei tea, mis ma nii mõtlen, aga tundub küll, et on. Siin ei ole mitte mingit nähtavat draamat ja mida-iganes-veel. Või ongi enamus inimeste elud sellised ?? Ei teagi. Pole uurinud.

Ma tahan küll, et ta ise teeks selle esimese sammus, aga ma kahtlen, et see juhtub. Parem oleks kui ma ise, sest sügisest palju asju muutub. Ma võib-olla lähen edasi kooli, kui sisse saan ja ma lähen siit ära ja tema jääb siia. Me ei pruugi enam nii suhelda nagu me oleme need mõned kuus suhelnud. Et paneks lumepalli veerema ja vaatab, mis toimuma hakkab.

Ma olen mõelnud, kui ma räägingi talle kõik ära, siis kuidas ma alustan ja mida ma üldse võiks öelda. Olen isegi mõelnud sellele, et meil tuleb väike klassikokkutulek ja ma kutsun tema ka sinna – tegelikult ma panin ta kirja juba, aga pole talle veel rääkinud ja palusin tema nime taha panna ka küsimärgi, sest ma ei tea kas ta saab ikka tulla – ja seal natukene joogise peaga tunnistan. Aga see oleks väär nii tema kui ka enda suhtes. Ja nüüd on tulnud idee, et näitaks talle seda sama kirja. Kusjuures see on hea mõte, aga ma hiljem kiruks ja sõimaks end, sest kardan vastust. Suur hirm on selle vastu, sest tal ei pruugi olla sellised tunded minu vastu nagu minul on tema vastu.

Ma arvasin küll, et ma veedan temaga rohkem aega koos kui sõbrana ja tunded jahtuvad, kuid kõik läks hoopis vastupidi. Ma olen ikka loll. Ma ei hakanud temaga suhtema uuesti sellepärast, et ta läks Siirist lahku, vaid tahtsin olla talle toeks, ainult varjasin oma tundeid. Ma kartsin talle nõu anda, kui ta rääkis nende probleemidest natukene. Ja siis, kui ta rääkis, et ta eksid räägivad temast taga ja üks ajab teda jälle taga. Siis ma mõtlesin, et kas ma ei tee seda sama. Ma näitan küll, et olen hea inimene, aga äkki ei ole, vaid olen ka samasugune. Kahepalgeline ja kasutab igat juhust ära, et teda saada.

. . .

Kirjuta kommentaar