Mis on elu?

See on üks Blogi.ee blogi

Oktoober juba käes…

Filed under: Mõtted — October 10, 2009 @ 6:39 pm

Nii ammu ammu oli viimane postitus. Kuidagi ei jõudnud selleni…. Jah, täna mõtlesin siiski siia paar reakest kribada. Käisime lapsega täna kolamas. Sai omaenda kogutud raha eest nüüd omale mingi ihaldatud filmi osta ja istub nüüd minu toas ja naudib oma filmi. Ema pukseeriti ära… tegelikult ei taha ma ise ka teda segada Las naudib. Sest ka laste elus peab olema vahel tõeliselt õnnelik.. mõnd tõeliselt toredat tegevust tehes. (räägib range ema ;) )

Homme on pühapäev. Peame võtma vastu külalisi ja tegema nägusid…. sest üks pere otsustas, et nad tulevad külla just nädal varem. Mu tütrel on järgmine nädalavahetus sünnipäev… hakkab juba varakult pihta…. nojah.’

Aga homme on homme. Täna tuleb elust rõõmu tunda ja ma teen seda täiel rinnal :)

Estonia…

Filed under: Mõtted — September 28, 2009 @ 12:45 am

Täna öösel…. 15 aastat tagasi läks suur ja ilus laev Estonia põhja koos sadade toredate inimestega. Vaid vähestel oli õnne sellest õnnetusest eluga pääseda…

Ka minu nimi oleks võinud nende sadade uppunud reisijate nimekirjas olla. Minu õnneks… saatus tahtis teisiti. Pidin minema Rootsi täiendusele. Piletid olid ostetud. Just enne reisi sain kätte ka viisa.  Avastasin, et saatkond oli mulle sissesõidu loa andnud mõne päeva varem. See rõõmustas mind ja ma vahetasin oma SELLELE REISILE ostetud pileti varasemale reisile. Tundus olevat väga tore olla päev-paar enne kohal, sest nii oli mul aega kohanemiseks. Aga siis ma ju ei teadnud veel, et selle otsusega päästsin ma oma elu….

Nii et mina sõitsin siis selle reisiga… Estonia jõudis viimast korda õnnelikult sihtkohta. Järgmisel korral katkes tee armutult poolel teel sügistuulte ja vihma embuses.

Sain õnnetusest teada oma rootslastest sõpradelt ja esialgu arvasin, et minu rootsi keel on kehv ja ma saan valesti aru sellest, mida mulle öeldakse…. ent ma sain õieti aru, paraku! Seesama suur ja uhke laev, mis mu kohale oli toonud, oli ootamatult kadunud, jäädavalt…. ja need toredad inimesed, kes sellel laeval töötasid… suurem jagu neistki… olid kadunud…  Ja minul oli taskus pilet Estoniale… mis pidi mind kuu aja pärast koju tagasi toimetama….

Nii palju aega on juba mööda läinud. Aga see sündmus ei ole mu meeltest kadunud. Valu hukkunute pärast on minu südames sama elav nagu aastaid tagasi. Igal aastal mõtlen ajas tagasi ja…. ei suuda mõista, miks ometi pidi see nii ränk õnnetus juhtuma…. ja ma tunnen sügavalt kaasa kõigile neile, kes kaotasid selles laevahukus oma lähedase…. ka minu ema oleks võinud kuuluda nende hulka. Oh Jumal, neil ei ole ju paljudel isegi kohta, kuhu minna meenutama oma armast lahkunud hinge…. ja lilli kalmule panna…. See on nii raske!

Langetan vaikides pea koos kõigi nende inimestega, kes tollal lootsid ja ootasid viimse võimaluseni… ja said lõpuks kurva sõnumi. Igavene rahu kõigile lahkunud hingedele….

Täna öösel puhub tuul akna taga kõvasti kõvasti…. ja küllap on merel jällegi torm. Oh oleks, et midagi seesugust enam kunagi ei juhtuks!

Ma igatsen suve….

Filed under: Mõtted — September 22, 2009 @ 10:13 pm

Laps teeb mul kõrval oma matemaatika ülesandeid…. jumal, kui raske. Ei, mitte matemaatika ei ole raske…. ikka vaadata on raske, kuidas ta ei taha ja peab ja peab ja peab…..

Aga ta saab hakkama! Ta on midagi minult ka ikka pärinud… visaduse, teha asju isegi siis, kui mitte kuidagi ei taha. Nii et peagi saab see valmis. Ja selle üle on ainult hea meel!

Ilm on nii sügisene. Räägime soojast ilmast…mis soe see on??? Külm on, minul on juba väga külm. Kuhu kadus soe suvi, soojad tuuled ja päikene…..

Ma juba igatsen suve!

Mõtted, mõtted, mõtted….

Filed under: Mõtted — September 20, 2009 @ 9:17 pm

Vaatan just superstaari saadet. Tore on näha nii suurel hulgal noori inimesi laulda püüdmas näha…. Kahju vaid, et kõigil see laulukunst mitte just kõige paremini välja ei tule. Aga hea ikka, et nad püüavad. On hea , kui mõni päris andekas noor muusik oma kollase kaardi kätte saab ja nii avaneb tal võimalus oma ande ja sharmiga inimesi rõõmustada. Tore saade.

Tänane päev oli ikka tõeline pühapäev. Jätkus puhkust, jätkus sõpru  ja ka omaett olemiseks jäi päris parajasti aega. Tore päev, pühapäev. Minu eilsed mõtted, pisut süngevõitu, ei sega mind enam. Võtsin kapist külmunud maasikaid ja igatahes praegu on küll tunne, et ei ole elul ikka niiväga viga , jätkuks vaid elu ja tervist. Põhjust rõõmustada on ju ikka, no kasvõi nendesamade maasikate üle, mis möödunud suve hellaks hetkeks tagasi toovad, onju nii…..

Tere, mõttekaaslased!

Filed under: Mõtted — September 19, 2009 @ 9:50 pm

Tere siis….

Alustan blogimist teadmata, kuhu see võiks mind välja viia. Siiski olen ma valmis, sest usun, et läbi nende mõtete võiksin leida endale nii poolehoidjaid kui ka vastaseid. Jah, neid viimaseid ma siiski eriti ei vaja…

Täna tabasin end mõttelt, mis on elu…? Viimase kahe päeva jooksul olen olnud matusel ja juubelil. Servast serva….surm ja elu, minevik ja tulevik… Keegi sellel sünnipäeval ütles, et kui tema 50 saab, tahab ta endale kinkida langevarjuhüppe. Mõtlesin siis…. kui sina 50 saad…. kes võib teada ette, mis on siis, kui tuleb eluea numbriks 50??? Ehk ei olegi enam midagi…. Või ehk ei taha sa siis enam seda, mida täna soovid…. Ütlesin talle, et ta võiks siiski oma unistuse täita varem, miks mitte nüüdsama ja nüüd kohe…. st. esimesel võimalusel, premeerida end selle eest, et oledki juba täna tubli ja tore ja väärt väikest hüpet.

Ja selsamal hetkel mõtlesin endale. Kas mina ikka suudan viia oma unistused reaalseks kohe nüüd ja täna…. Kas mina suudan käituda vastavalt oma unistustele… või lükkan ka mina oma unistuste täitumist edasi ja edasi…. kuhugi määratusse tulevikku…. vat see on küsimus….