Olen täna päev otsa tööl olnud, töötanud läbi peaaegu 50 kohtulahendit- ikka et uurimistööga kuhugi jõuda. Kohutav, kui väsitav see kõik on. Veel on nii palju teha, aga enam ei jaksa. Peaksin lahendama eelolevateks seminarideks kaasuseid. Vahest homme? Muidu olen rahul, et suutsin üldse midagi teha. Kodus on ju üsna võimatu õppimisega tegeleda. Kui laps magama jääb, üheksa või kümne paiku, olen ma omadega nii läbi, et suudan mõelda ainult toidust ja pesust ja unest. Aga, et loeks ja teeks ja õpiks midagi?! No kuidas?!?! Ma vahest kursakaaslasi kuulan, siis olen küll kade- küll nad õpivad ja loevad ühe või kaheni öösel, kõik asjad on neil kodus tehtud, koolis on rõõmsa näoga ja vähemalt 2 last on igaühel. Kuidas ometi nad saavad?! Mul on see käsna tunne iga päev peal, rasedana muidugi on see asi veel hullem. Emma on ka juba parajalt suur ja ikka mõnusalt väsitab mind. Ta on kõige suurem energiapall üldse- annaks ta mulle ka sellest osa, ma oleks kohe tegusam!! Tore muidugi ka, et ta selline tegus ja aktiivne on, jube suur lobiseja ka- muidugi aru ei saa suurt midagi tema jutust. Arvan, et ikka kergem, kui ta on avatud ja suhtlev- loodan, et hiljem ka. Mina ise olin ju nii kinnine ja eks see oli ka väga raske.

Et ain Jumal annaks mulle energiat see kool kevadeks ära lõpetada! Ja seda ka, et üks hull mõtleb siin järgmisel sügisel magistrisse astumise peale ka…khmmm…

Kas teil on vahel tunne, et kui elus toimub mingi suur muutus, olgu see kasvõi negatiivne, siis tulvab sisse nagu mingi suur energia? See tunne, et nüüd ma muudan midagi ja teen midagi ära. Et nüüd algab ELU. Et nüüd ma teen selle asja, millele olen ääri-veeri mõelnud viimased 2 aastat.

Ma tunnen tihtipeale, et nii see on. Aga hommikul tunnen, et võib ikka rahulikult võtta- aega on. Tegelikult me ju teame, et peaks asja kohe käsile võtma? Ma ei teagi ju, kas ma hiljem üldse saan seda teha, mida tegelikult plaanin ja kogu aeg kardan.

Ma ei räägi konkreetselt mingist asjast. Ei olegi ühte kindlat asja. On ridamisi asju, mis ma pean tegema.

Räägin lühidalt seda, millega üldse tegelen. Käin tööl, mul on kodus 1 aasta ja 4 kuune tütar (läksin tööle tagasi, kui ta oli aastane; laps on issiga kodus), õpin ülikoolis õigusteadust viimasel kursusel (ehk siis kevadel peaks bakalaureuse kraad käes olema kui kõik hästi läheb) ja ootan oma teist last umbes 11 nädalat. Kõike seda on tegelikult hirmus palju, ma tunnen tihtipeale kuidas üks asi teise tõttu kannatab. Ja tunnen palju ka seda, kuidas ma ei jõua. Aga üritan siiski olla positiivne oma tuleviku suhtes- ehk läheb kergemaks.

Muidugi pean ma olema väga õnnelik inimene, mul on imeline tütar. Ta on kõige imelisem asi, mis on minuga juhtunud. Olen selle eest iga päev tänulik ja olengi õnnelik. See aga ei tähenda, et ma ei võiks vahest väsida. Loomulikult oleme ju kõik inimesed. Ja teate küll kui väsitav on laste kasvatamine!

Tahtsin öelda, et olen suure muutuse lävel. Ma ei tea veel, milliseks see kujuneb. See kõik tuleb läbi raskuste, aga ma üritan hakkama saada. Loodan, et kõige väljaütlemine siin aitab mul varsti jõuda selgusele lähemale.

Tere tulemast Blogi.ee‘sse. See on Sinu esimene postitus. Redigeeri seda või kustuta, seejärel alusta blogimist!