Kas teil on vahel tunne, et kui elus toimub mingi suur muutus, olgu see kasvõi negatiivne, siis tulvab sisse nagu mingi suur energia? See tunne, et nüüd ma muudan midagi ja teen midagi ära. Et nüüd algab ELU. Et nüüd ma teen selle asja, millele olen ääri-veeri mõelnud viimased 2 aastat.

Ma tunnen tihtipeale, et nii see on. Aga hommikul tunnen, et võib ikka rahulikult võtta- aega on. Tegelikult me ju teame, et peaks asja kohe käsile võtma? Ma ei teagi ju, kas ma hiljem üldse saan seda teha, mida tegelikult plaanin ja kogu aeg kardan.

Ma ei räägi konkreetselt mingist asjast. Ei olegi ühte kindlat asja. On ridamisi asju, mis ma pean tegema.

Räägin lühidalt seda, millega üldse tegelen. Käin tööl, mul on kodus 1 aasta ja 4 kuune tütar (läksin tööle tagasi, kui ta oli aastane; laps on issiga kodus), õpin ülikoolis õigusteadust viimasel kursusel (ehk siis kevadel peaks bakalaureuse kraad käes olema kui kõik hästi läheb) ja ootan oma teist last umbes 11 nädalat. Kõike seda on tegelikult hirmus palju, ma tunnen tihtipeale kuidas üks asi teise tõttu kannatab. Ja tunnen palju ka seda, kuidas ma ei jõua. Aga üritan siiski olla positiivne oma tuleviku suhtes- ehk läheb kergemaks.

Muidugi pean ma olema väga õnnelik inimene, mul on imeline tütar. Ta on kõige imelisem asi, mis on minuga juhtunud. Olen selle eest iga päev tänulik ja olengi õnnelik. See aga ei tähenda, et ma ei võiks vahest väsida. Loomulikult oleme ju kõik inimesed. Ja teate küll kui väsitav on laste kasvatamine!

Tahtsin öelda, et olen suure muutuse lävel. Ma ei tea veel, milliseks see kujuneb. See kõik tuleb läbi raskuste, aga ma üritan hakkama saada. Loodan, et kõige väljaütlemine siin aitab mul varsti jõuda selgusele lähemale.