Mõtted

Ajasin hommikul pead pestes vett kõrva. Torkisin vatitikuga, ei mingit abi. Mingi hetk hakkas lausa veidi verd tulema?! Sihukest jama pole kunagi varem olnud. Siiamaani on see kõrv kergelt lukus.

Kuidas saada kaalust alla. Lõunasöögiks suure prae asemel väike, mitte süüa maiustusi, peale igat trenni veel 20 minutit jooksmist. Toimib küll.

Mõtlesin ja mõtlesin. Ma ei saa ise mitte midagi teha, ainult oodata. Oleks lihtsam, minu kogemuste juures isegi hoopis lihtne, kui ta mind ei taha. Aga ma tean, et tahab, vägagi. Ainult et asjaolud segavad ja neid asjaolusid ei saa lahendada. Kuna ma ise midagi teha ei saa, ja pole ka eriti midagi valesti teinud, siis justkui pole mõtet põdeda.
Justkui see lohutaks.

Veebruar 18

Laenan tsitaadi:
Kunagi E. Klas ütles ühes oma intervjuus, et tal on kabineti seinal raamitult Koidula luuleread:
Käi kindlalt! Pea kõrgel! Aeg annab arutust! Minu meelest on need vapustavalt õiged soovitused. Ma tuletan neid alati endale meelde, kui keegi käitub minuga ebaõiglaselt: minul pole põhjust häbeneda, mina olen endast andnud parima, järelikult ajan selja sirgu ja pea püsti, eks aeg näitab, kellel õigus oli.
Kusjuures ma arvan, et paljudel juhtudel ei aita mingi rääkimine. Kui ikka inimene ise ka teab, et ta teeb sigadusi, siis mida siin rääkida, kuulata tema õigustusi?

Tegelikult sa ju rääkisid mulle kõik ära. Saan sinust aru, aga mitte kõigest.
Võib-olla sa õppisid kah midagi.
Aga mul on sinuga edaspidi raske suhelda. Ma tunnen ennast mõnevõrra alandatuna. Kes tegi – ise tegi.
Muud võimalust kah justkui ei olnud. Vähemalt on asjad selgemad.
Ma kardan, et see suhtlus sureb maha vaikselt. Miks ma küll sinuga mõned aastad varem ei kohtunud ja paremas olukorras.

Jaanuar 18

Tööl läheb hästi, peaksin ainult natuke virgem olema. Varsti hakkavad kaks objekti korraga peale, siis enam igav ei ole.
Tegelt mul vist ikka vedas päris kõvasti selle töökohaga. Ma kartsin hullemat, sest ma ei jaga (ei jaganud) sellest alast suurt midagi.
Aga kõik on õpitav.

Tervis on hea, teen kõvasti trenni. Leidsin uue jõusaali, suht kodu ligidal ja seal käimine ei raiska üldse aega.
Vahepeal kerkis kaal 100 kg-ni, võtsin eesmärgiks vähemalt 5 kilo alla võtta. Visalt läheb.
Käin palju jala, 2-3 korda nädalas 10-15 km, seda siis lisaks jõusaalile. Väga mõnus on.

Sain oma “unistuste naisega”, võib ka ilma jutumärkideta, uuesti kokku. Väga tore oli. Näeme veel.

Investeeringutest sain tulu 2017. aastal 1200 EUR. 1000 EUR Omaraha-st ja 200 kullaga spekuleerimisest.
Omarahas on intressid küll kõvasti alla läinud. Kuigi see keskkond on endiselt analoogidest kõige kasulikum.
Kui ma suurt midagi ei kuluta, siis jääb palgast järgi kuus 800-900 EUR.
Kuhugile kinni ma seda raha ei plaani panna, pigem kulutaks võimalusel reisimisele. Kevadel miski parem auto liisida ilmselt.
200 kuus võiks siiski omaraha-sse juurde panna, siis kasvaks see “investeerimisportfell” kiiremini.

Detsember 17

Suurt midagi muutunud ei ole.
3 nädalat jutti olen haige olnud, mingi bronhiidi moodi jama. Sain maal külma, lihtsalt ei viitsinud kindaid kätte panna ja sain külma.
Ei ole ka arsti juurde viitsinud minna.
Töölt ei ole muidugi päevagi puudunud. Uus töökoht, ei saagi ju puududa. Nüüd on tegelt vist enam-vähem korras, täna käisin jalutamas, 5 kilti.
Joosta mul talvel ilmselt ei ole isegi mõtet proovida, kohe olen haige. Tegelt peaks iga päev käima 5-10 km.
Paar päeva tagasi sain ka esimese palga, tervelt 2100 eur neto. Seega tulumaksu osas mul avaldust teha ei tule.
Omaraha investeeringuid alustasin jaanuari lõpus, tänaseks on kasum umbes 917 EUR.
Tegelt oleks mõistlik iga kuu sinna paarsada EUR lisada.
Midagi peab ju tegema, paari-kolmekümne aasta pärast, kui ma pensionile peaks minema, on riiklik pension muutunud kommirahaks.
Mingite arvutuste kohaselt vastaks selle ostujõud siis paarisajale praegusele eurole.
Paar kuud tagasi hakkasin igavusest jälle pokkerit mängima, kandsin 100 EUR ehk 114$ kontole. Praegu on seal 324$.
Ei viitsi tuimalt oma põhilimiiti mängida, igasugu jama olen proovinud. Suht perspektiivitu tegevus.

Kohe-kohe hakkan ennast jälle vormi ajama, sööma ja magama korralikult. Ja vähem arvutis passima. Eks näis.

One is only

TBM on mulle juba aastaid tagasi meeldinud. Ma ei ole ainult olnud nende viimase aja tegemistega kursis.
Aga tehtud on suurepäraseid asju.

Lying lonely
One is only
Only one
Dying slowly
One is only
Only one

Muust ei viitsi kirjutada. Ei taha ära ka sõnuda.

Jaanipäeva eel

Kohtusin ühe neiuga… aga vist jälle pettumus.
Ta hakkas mulle kohe meeldima ja kõik tundus olema olemas – kena, haritud, iseseisev, normaalne töökoht, seltskondlik jne.
Kaks korda olen temaga kohtunud. Täna õhtul jälle helistasin talle, jupi aega rääkisime, ta oli veidi hõivatud, lubas hiljem tagasi helistada… ja ei teinud seda. Ju ma siis ei olnud talle oluline.
Ausalt öelda ta tundub olevat liiga sahmerdis. Otsuste tegemisega läheb aega ja need muutuvad kiiresti ja korduvalt.
Viimane kord oli ilm veidi kehvavõitu ja mu algsetest plaanidest ei tulnud midagi välja. Aitasin siis teda terve päeva ühe praktilise tegevuse juures (sõitsin 150km tagant kohale), lahkudes ta isegi ei tänanud poole sõnagagi.
Võib-olla selline ilusa naise sündroom, kes on harjunud kõike saama.
Samas esimese kohtumise lõpul, teise alguses ja teise lõpus kallistas. Mulle kui tavalisele estland män-ile oli see esimesel korral veidi üllatav.
Jäi talle ütlemata, et minust talle sõpra ei saa, kui midagi enamat ei tule.
Mine tea, äkki helistab homme ja kõik on OK. Kuigi ma vist vajan kedagi mulle rohkem sarnasemat, tõsisemat ja introvertsemat. Kõik see aeg olen ma kahelnud, kas see asi on õige, põdenud, kas ma olen talle vääriline ja kas midagi välja tuleb.
Kõik senised suhted, ei ole ma alguses midagi kahelnud (kuigi ehk oleks pidanud), suhtlemine on sujunud kergesti.
St sujub ka praegu kergesti, kui me juba suhtleme.
Uni läks igatahes ära, võtsin tableti ja seni kui see mõjuma hakkab, kirjutan seda juttu.
Laseme jaanipäeva mööda ja eks siis vaatab, mis saab.
Sain temalt vähemalt teada, et flirtic on täielik loterii. 4 päeva jooksul kirjutas talle sadakond meest, enamust kirju ta isegi ei lugenud, ja omakorda enamus mõttetud või nõmedad kirjad. Miks ta minu oma luges ja vastas, ta ise arvas, et ju mingi sisetunne ütles.

Mõtlesin täna tõsimeeli

Mõtlesin täna tõsimeeli, et kirjutan talle. Et küsin, kuidas tal läinud on ja kas ta on õnnelik? Otsisin juba ta facebooki konto üles; aga jäin korraks pilte vaatama. Tuli meelde, mitte tingimata see, mis juhtus, vaid see tunne, valu. Tundsin seda uuesti. Ma ei taha seda. Kirjutamissoov kadus kiiresti. No mis sellest siis oleks, kui ma saaks teada, kuidas tal läheb. Läheb kuidas läheb. Kas tal oleks mulle midagi öelda, seda justkui oleks tahtnud teada. Ei ole tal miskit, kui oleks, siis ta oleks seda mulle juba öelnud. Kuigi… ma olin korraks temaga õnnelik. Väga. Kõik need kaks aastat, kõike ja kõiki olen ma selle ajaga võrrelnud. Tuleb loota parimat.

On juba tavaks saanud, et kui maale tulen, siis grillime. Kord nädalas siis. Ilm on väga ilus, ööbik laulab (ja hulgaliselt muid elukaid) ja kõik lõhnab (toomingad põhiliselt). Olen juba suht pruuniks päevitanud – ja pole veel juunigi!

Mingil hetkel kindlasti tekib soov taas tööle minna, olla kuidagi kasulik. Ambitsioone ellu viia.
Töötada kollektiivis, tunda ennast vajalikuna. Kelle käest käiakse nõu küsimas.
Krt, nad siiamaani helistavad mulle. Kaks kuud on juba möödas, aga ikka. Küsivad, ja tegelevad samade probleemidega, millega tegelemine mul pooleli jäi. See nädal ma ei võtnud nende kõnesid vastu. Krt, saagu ise hakkama, ma enam tõesti ei viitsi. Seda kõike meelde tuletada.

Käisin üleeile ühe naisega väljas – oli pettumus. Pildid ja tegelikkus erinesid ikka tugevalt. Algul korraks mõtlesin, et äkki lahkuks kohe. Otsustasin jääda viisakaks. Juttu ajada oli isegi suht okei.
Täna kirjutas mulle üks päris kena inimene. Tänas mu kirja eest, et olevat väga asjalik ja tore… Ma siis küsisin, et äkki tutvustaks ka ennast mõne sõnaga? Ja siis, mõne aja pärast, kustutas ta oma konto. No mida paganat? Hakkasin juba mõtlema midagi.

Trenn ei edene. St. osad lihased toimivad, osad mitte. Rinnalt surumine seisab paigal, osadel kordadel jõuan rohkem, osadel vähem. Eile punnitasin oma 4x100kg ära, ja siis oli suht kõik. Selga ja biitsepsit eriti ei jõudnud/viitsinud teha. Midagi ikka tegin, et trenn päris tühja ei läheks. Jalg, seevastu, 130 kg kükid toimivad. Midagi peab muutma. Tegelt on ka see probleem, et valgujooki ma näiteks nädalavahetusel üldse ei võta. Toitumine tuleks rohkem kontrolli alla saada. Kui ma muidugi üldse tahangi kaugemale areneda. Vist ikka tahan.
Jooksmas tuleks hakata käima. Pöialõikusest on 10 nädalat möödas. Olen ka paaril viimasel nädalal proovinud joosta, umbes 600 meetrit korraga. Valus otseselt pole, aga harjumatu. Kiiresti ei saa/ei taha joosta.

väikene rekord

Fikseerin oma trennirekordi – kangiga kükk 130kg 4x.
Varem olin seda teinud fikseeritud kangiga, vaba kangiga mitte.
Pikka aega olin hädas, et nii kui suurema raskuse peale panin, hakkas parema jala lihas tunda andma. Eile seda polnud.

Rinnalt surumine millegipärast ei taha edeneda. Eelmises trennis suure surmaga 100kg 4x, enne seda 3x.
Ja rinnalihased on hakanud trenni tehes valutama, nad justkui ei taastuks korralikult.
Sama tunne oli kunagi kaalulangetamise ajal. Kahtlustasin korraks isegi mingit haigust.
Samas kaal mul pole langenud, pigem on tõusnud ja muud jõunäitajad on head.
Plokiga tõmbed seljalihastele 90kg 4×8, millalgi peaks juurde panema
Plokiga tõmbed vastu kõhtu seljalihastele, lähen üle 95kg pealt 100kg peale
Kitsa haardega surumine triitsepsile 70kg
Ploki allatõmbed triitsepsile 50kg
Õlg fikseeritud kangiga 60 kg, võiks rohkem panna; hantlid 15kg
biitseps 20kg hantlid + kaldpingil 30kg