Eelmine öö möödus magamata. Veetsin õhtu ja öö ühe neiuga… ja millegipärast ei tulnud und. Sees kripeldas. Tema magas rahulikult. Väga meeldiv õhtu oli ja seda ütles ka tema. Tuleb uskuda, sest temal polnud mingit põhjust niiviisi öelda, kui see tõele ei  vasta.

Tahaks teda veel näha, aga kahjuks ei tule sellest midagi. Mõtlesin, et kutsun ta millalgi välja, sööma või kinno, või midagi sellist. Tegelikult vist kirjutan talle millalgi, soovin kõike head ja et tal elus hästi läheks. Mul pole mõtet ja enam aega raisata niisama – see on see kaine mõistuse hääl. Kogu senise elu olen jooksnud selliste juhuste järgi… aga kripeldab