19. jaanuar

Reedel oli sõpradega üritus. Tuleks lõpetada segamini joomine – eilse päeva võib ajaloost kustutada. Teised teevad, ja lähed nendega kaasa. 1 longer, 2 õlut, mõned tequila shotid, mõned korralikud rummikoksid ja juba piisas. Tuju on suht null, aga kui kõik muud asjad oleks korras, poleks sellest kadunud päevast mingit lugu.

Ta on tagasi. Saatsin väikese sõnumi ja sain ka vastuse. Ma ei taha pealetükkiv olla, laseks tal olla. Kui tal on mind vaja, võtab ise ühendust. Kui ainult tema samamoodi ei mõtleks. Ja tal on neid sõpru ja “sõpru” nii palju, et ma ei pruugi meelde tulla? Kujutan endale asju ette. Kui meenutan, mis ta mulle öelnud on, ma arvan, et saame kindlasti kokku.

Ma kardan haiget saada, ja saada vastuseid, mis mulle ei meeldi. Kui meil peaks midagi välja tulema, siis see oleks väikest viisi ime. Peaks tal minna laskma (kuhu?), aga see ei ole lihtne. Kui ma tean, kuidas ta elab, siis on seda mõnevõrra raske taluda. Tahaks teda toetada, ja et tema toetaks mind. Tahaks pakkuda oma headust ja kõike muud, mida mul on. Pealetükkimatult, ja kui me oleks koos, siis see juba olekski. Probleemid, mis on, mõned on võimalik lahendada, mõnesid mitte, ja mõne aja pärast (paarist kuust aastateni) võib selguda, et ikka ei tule välja. Ja siis on aeg jälle raisatud.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>