21. jaanuar

Jõin ühe õlle, lootuses, et valu mu sees veidi nüristub ja tuleb parem uni. See üks ei aita midagi. Laseks tal olla. Hoiaks eemale. Ta peaks ise ka mõistma, et nii see asi ei saa edasi kesta. Tegin täna üsna mõistliku ettepaneku, aga vastust ei saanud. Tõmbasin ka ise liiga kiiresti tagasi. Muidu oleks nagu kõik korras, nagu ennegi; aga ei saa nii.

Kui nüüd tööl kõik hästi jätkuks, et ei laseks seal käest ära. Siis on võimalik kõigest välja tulla.

Kuidas oli siis… 5 aastat tagasi. (viis aastat juba??? aeg kaob ülikiiresti) Esimesed kaks nädalat oli vist kõige hullem. Siis oli muidugi hullem, aga ka selles mõttes lihtsam, et mingit tagasiteed polnud olemas. Ma tean, et kui ta mind kutsub, siis ma olen jälle kadunud…

Kõik otsad on lahti ja ma ei suuda lõppu teha.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>