Saime lõpuks kokku… oli meeletult hea. Arvasin, et valu rinnust kaob, kaduski. Selleks ajaks. Praegu on vastik ja tühi tunne, tean, et näen teda alles kunagi kahe nädala pärast.

Ma ei ole temas kindel, on hirm, et ikkagi ei kohtu enam. Ta ise tunnistas ka, et mängib (teiste) meestega. Kuigi ütles ka mulle asju, mis olid väga meeldivad. Kui kokku saame, on kõik taevalik, just nii nagu peab. Kui netis suhtleme, on mul tunne, et olen üks paljudest. Tegelikult see ei ole nii. Ei saa olla kedagi veel, kellega ta on nii nagu minuga. Ta ei soovi end praegu vist siduda – aga mis see sidumine on? Kui sul on suhted ühe inimesega nagu ei kellegi teisega, siis see ongi juba sidumine.

Kardan, et see asi lõpeb ükskord ühe suure südamevaluga mõlemale poolele. Ühel hetkel hakkab elu jalaga näkku peksma. Probleemid löövad välja. Aga kui üksteist toetada… Millalgi varem mõtlesin, millist naist sooviksin enesele leida. Tema ei ole selline. Aga on tunded, mul on temaga väga hea ja sooviksin, et sellest piisab