Arhiiv kuude lõikes: märts 2014

17. märts

Saime eile lõpuks kokku. Veidi paha tunne jäi sisse, aga ei midagi hullu. On palju hullemat olnud. Tegelikult ei tahaks sind enam näha. Ma ei saa sind eriti kuidagi aidata, ja ilmselt sa ka ei laseks. Sinuga kohtumine ei vii mind kuidagi lähemale oma eesmärgile, milleks on toimiv suhe, perekond ja armastus.

On üks hea ütlus – kassipojad on küll armsad, aga kõiki neid ei pea koju tassima. Millegipärast ma sain alles nüüd selle mõttest lõpuni aru.

Iga päev sureb inimesi, kes peaksid elama. Paljud on õnnetud ja piinlevad, kes peaksid olema õnnelikud. Ülekohut ei ole võimalik maailmast ära kaotada. Samas ma tundsin kunagi inimest, kes paari aasta jooksul leidis kodu rohkem kui sajale kodutule loomale. Ma arvan, et ta tegi õigesti. Mingi imelik võrdlus tuli sellest, mis polnud nii mõeldud.

Kui sa oleks suvaline inimene, kellel on vabad valikud, siis minul ei oleks sellega mingit teemat. Paraku päris nii vist see ei ole. Üksikema, poole kohaga töö, rahapuudus, füüsiline puue. Mis ei luba ilmselt kunagi tasuvamat tööd hankida.

Ma ei tahaks raisata oma aega, raha ja tervist.

Okei, tegelikult ma küsisin nõu ühelt psühholoogilt. Las ta arvab midagi, ega tal mingit imerohtu ei ole, ja siis ma lasen sul olla. Ise sa võtsid minuga ühendust, ma oleks rahus edasi elanud (küll ma elangi). Ma ei ole tegelikult sind kuidagi pinninud, sulle oma arvamust öelnud, rääkimata selle peale surumisest . Aga ma ei taha ka enam sulle lihtsalt naeratades otsa vaadata, sulle kõike oma soojust peale kallata, kui samal ajal on sees tühjus ja valu.

 

9. märts: trenni- ja muud juttu

Niisiis.

Eelmisel nädalal käidud trennis 5 korda ja sel nädalal 4 korda. Olekski vaja teha nädalas 3 jõutrenni ja 2 aeroobset, aga see vist ei ole väga reaalne.

Viimased 3 trennitsüklit pole põhinäitajad paranenud. Rinnalt tegin 2 trenni tagasi 85kg 2×8, eelmisel korral 8+7 ja täna ka 8+7 korda. Kükk kangiga seisab ka 100-110kg peal. Oma mõju avaldab kindlasti vähene magamine. Sain õnneks nüüd perearstilt unerohu kätte. Ei ole veel kasutanud seda.  Max tulemused on rinnalt 90kg 3×8 ja kükk 130kg 4x. See viimane küll fikseeritud kangiga, millega peaks olema kergem teha. Praegu teen tavakangiga, fix kang mõjub põlvedele halvasti.

Samas muud näitajad on vaikselt paranenud. Biitsepstõste oli täna 45kg üsna lihtsalt tehtav. Tavaliselt tuleb tõsiselt punnitada. Võiks juba 50 kg proovida – selle raskusega pole ma varem teinud. Võib-olla aitas kolmanda harjutuse lisamine, pani ehk biitsepsi lõpuks arenema.

Selja allatõmbeid teen 80-85-90-85kg, täna tegin 2 viimast seeriat 90kg. 90kg ongi suurim raskus, millega olen teinud. Plokiga tõmbed vastu kõhtu – täna oli 80kg juba kergem ja tegin viimase seeria 10x. Paneb juurde.

Triitseps rinnalt kitsa haardega teen 4x65kg, järgmine kord panen 70kg. Nii raskega ei ole varem teinud. Ploki allatõmbed 45kg, see on ka juba suurim raskus.

Õlg fikseeritud kangiga 60kg, 4 seeriat, 8 kordust seerias. Pluss hantlid. Tundub, et areneb kenasti, veresooned juba ronivad välja.

Kõhulihast teen 3 seeriat kaldpingil, 25+20+20. See kah üsna maksimumtulemus.

Jäin mõtlema, et senised parimad tulemused olid tehtud enne vigastusi. Autoõnnetus vigastas kaela veidi ja paremat poolt, nii et parem rinnalihas vist kärbus veidi. Ongi väiksem kui vasak praegu. Ning põlvevigastus mõjus jalgadele kindlasti. See tähendab, et praegu on raskem samale tasemele jõuda. Eks ma punnitan edasi.  Tegelikult mul polegi eesmärgiks mingeid suuri jõunumbreid taga ajada, praegu peaks rohkem aeroobsele rõhku panema.

Deitimisest.

Käisime kinos (suht jabur film oli muidu), ja leppisime ka uue kohtumise kokku. Usun, et siit vist tundeid ei teki. Aga kui oled üksik, siis võib ka lihtsalt väljas käia, parem ikka kui õhtu otsa arvutis istuda. Vähemalt püüan ennetada, kui temal midagi tekkima peaks.

Ja nr 2 on siis see murede allikas. Rääkisime netis, avaldasin arvamust, et tehku mis tahab, aga nii, et mina teada ei saa. Kuigi see pole minu mure üldsegi. Ütles, et tahaks kedagi ühte kindlat, kes toetaks. Et kas see võiks mina olla. Ma ei osanud kohe midagi vastatagi. Ütlesin, et aitan. Aidata ma ju tahaks, aga üsna raske variant. Proovin veidi nõu ja abi otsida.

4. märts

Täna öösel und ei tulnudki. Tihti, kui mul on välisreis ees, on mul probleeme magamajäämisega. Küsin arstilt unerohtu. Kusjuures, imekspandav, et eriti väsinud ma ei olnud ja pole praegugi.  Sain asjad tehtud, mida vaja.

Tulekahju unes nägemine peaks tähendama: a) ilmamuutust b) suurt armastust. Eks see ole üks jaburdus nagu horoskoobidki.

3. märts. Paha tunne.

Vahepeal ei saanud siia sisse logitud, mingi probleem siin.

Mis siis vahepeal juhtunud on. Iseendaga võitlus nagu ikka.  Vähemalt trennis olen suutnud enamvähem korralikult käia. Pidin tulemustest ka kirjutama, aga praegu pole tahtmist.

Laupäeva õhtul, istun netis, kell juba kaksteist saamas, võttis minuga ühendust see neiu, kelles ma viimati tundeid ei suutnud äratada.  Sellest on veidi üle kuu aja möödas.  Küsib, et kas me võiks sõbrad olla. Noh, praegu juba võiks. Mis ma teen, kas ta mulle külla võiks tulla. Ta on üksi ja ei taha täna üksi magada.

Mul tekkis paras dilemma. Ühest küljest oleks see ju meeldiv, ta on ikkagi väga ilus tüdruk. Teisest küljest, mida see mulle annaks? Ühe halvasti magatud öö ja vahelejäänud trenni (nii läkski).  Tekkis ka kahtlus, et ega ta mulle mingit jama ei kavatse korraldada, ehk viimase tüliga seoses.  No okei, tulen talle  vastu kui sõbrale.  Järgi ei lähe, tulgu ise kohale, kui tahab. Ja üllatuseks tuligi ise taksoga kohale. Kell oli vahepeal juba kaks saanud.

Istusime ja rääkisime tunnikese, jõime ühe õlle kumbki. Ja läksime magama, põsemusi ja tuligi armsasti kaissu. Vastu hommikut jäin lõpuks ka magama, ja nägin kohe teda unes. Kõigepealt küll nägin tulekahju, mu maamaja põles. Ei tea, mida see peaks tähendama. Ja siis kohe teda, samas voodis, kus tegelikult ja magamisega me ei tegelenud…

Hommikul viisin ta koju, väike kalli ja nägemist. Kunagi võib ju veel kokku saada, nagu sõbrad.

Pühapäeval juhtus nii, et mulle sattus veel üks neiu külla tulema. Rääkisime oma kolm tundi juttu. Tore, kui inimene on jutukas,ma olen hea kuulaja :) Ilmselt näeme veel. Ja see nädal lähen veel ühega kinno. See oleks teist korda kokku saada temaga. Tema oleks muidugi üsna ideaalne “kandidaat”, juttu saab ajada, haritud, töötab üsna samas ametis, mis minagi. Ainult et kas seda sädet ja tõmmet tekib?

See oli see, mis ma plaanisin kirjutada, ja trennijuttu.

Just praegu, märkasin iha.ee-s selle esimese neiu kuulutust. Müüb ennast. Konkreetselt. Kuradi paha oli seda lugeda esimesel hetkel. Maailm on ikka täitsa perses koht, õnnelikud on need, kes kõike seda paska tunda ei saa.  Tuju läks kuradi nulli.

Samas on neid, kes ei võta taolist asja üldse nii tõsiselt.  Ma isegi imestan, et pärast kõike läbielatud jama (näiteks mõned aastad tagasi matsin oma vist suurima armastuse) , olen suuteline veel armuma, ja loodan, et mõndagi on veel ees.