3. märts. Paha tunne.

Vahepeal ei saanud siia sisse logitud, mingi probleem siin.

Mis siis vahepeal juhtunud on. Iseendaga võitlus nagu ikka.  Vähemalt trennis olen suutnud enamvähem korralikult käia. Pidin tulemustest ka kirjutama, aga praegu pole tahtmist.

Laupäeva õhtul, istun netis, kell juba kaksteist saamas, võttis minuga ühendust see neiu, kelles ma viimati tundeid ei suutnud äratada.  Sellest on veidi üle kuu aja möödas.  Küsib, et kas me võiks sõbrad olla. Noh, praegu juba võiks. Mis ma teen, kas ta mulle külla võiks tulla. Ta on üksi ja ei taha täna üksi magada.

Mul tekkis paras dilemma. Ühest küljest oleks see ju meeldiv, ta on ikkagi väga ilus tüdruk. Teisest küljest, mida see mulle annaks? Ühe halvasti magatud öö ja vahelejäänud trenni (nii läkski).  Tekkis ka kahtlus, et ega ta mulle mingit jama ei kavatse korraldada, ehk viimase tüliga seoses.  No okei, tulen talle  vastu kui sõbrale.  Järgi ei lähe, tulgu ise kohale, kui tahab. Ja üllatuseks tuligi ise taksoga kohale. Kell oli vahepeal juba kaks saanud.

Istusime ja rääkisime tunnikese, jõime ühe õlle kumbki. Ja läksime magama, põsemusi ja tuligi armsasti kaissu. Vastu hommikut jäin lõpuks ka magama, ja nägin kohe teda unes. Kõigepealt küll nägin tulekahju, mu maamaja põles. Ei tea, mida see peaks tähendama. Ja siis kohe teda, samas voodis, kus tegelikult ja magamisega me ei tegelenud…

Hommikul viisin ta koju, väike kalli ja nägemist. Kunagi võib ju veel kokku saada, nagu sõbrad.

Pühapäeval juhtus nii, et mulle sattus veel üks neiu külla tulema. Rääkisime oma kolm tundi juttu. Tore, kui inimene on jutukas,ma olen hea kuulaja :) Ilmselt näeme veel. Ja see nädal lähen veel ühega kinno. See oleks teist korda kokku saada temaga. Tema oleks muidugi üsna ideaalne “kandidaat”, juttu saab ajada, haritud, töötab üsna samas ametis, mis minagi. Ainult et kas seda sädet ja tõmmet tekib?

See oli see, mis ma plaanisin kirjutada, ja trennijuttu.

Just praegu, märkasin iha.ee-s selle esimese neiu kuulutust. Müüb ennast. Konkreetselt. Kuradi paha oli seda lugeda esimesel hetkel. Maailm on ikka täitsa perses koht, õnnelikud on need, kes kõike seda paska tunda ei saa.  Tuju läks kuradi nulli.

Samas on neid, kes ei võta taolist asja üldse nii tõsiselt.  Ma isegi imestan, et pärast kõike läbielatud jama (näiteks mõned aastad tagasi matsin oma vist suurima armastuse) , olen suuteline veel armuma, ja loodan, et mõndagi on veel ees.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>