17. märts

Saime eile lõpuks kokku. Veidi paha tunne jäi sisse, aga ei midagi hullu. On palju hullemat olnud. Tegelikult ei tahaks sind enam näha. Ma ei saa sind eriti kuidagi aidata, ja ilmselt sa ka ei laseks. Sinuga kohtumine ei vii mind kuidagi lähemale oma eesmärgile, milleks on toimiv suhe, perekond ja armastus.

On üks hea ütlus – kassipojad on küll armsad, aga kõiki neid ei pea koju tassima. Millegipärast ma sain alles nüüd selle mõttest lõpuni aru.

Iga päev sureb inimesi, kes peaksid elama. Paljud on õnnetud ja piinlevad, kes peaksid olema õnnelikud. Ülekohut ei ole võimalik maailmast ära kaotada. Samas ma tundsin kunagi inimest, kes paari aasta jooksul leidis kodu rohkem kui sajale kodutule loomale. Ma arvan, et ta tegi õigesti. Mingi imelik võrdlus tuli sellest, mis polnud nii mõeldud.

Kui sa oleks suvaline inimene, kellel on vabad valikud, siis minul ei oleks sellega mingit teemat. Paraku päris nii vist see ei ole. Üksikema, poole kohaga töö, rahapuudus, füüsiline puue. Mis ei luba ilmselt kunagi tasuvamat tööd hankida.

Ma ei tahaks raisata oma aega, raha ja tervist.

Okei, tegelikult ma küsisin nõu ühelt psühholoogilt. Las ta arvab midagi, ega tal mingit imerohtu ei ole, ja siis ma lasen sul olla. Ise sa võtsid minuga ühendust, ma oleks rahus edasi elanud (küll ma elangi). Ma ei ole tegelikult sind kuidagi pinninud, sulle oma arvamust öelnud, rääkimata selle peale surumisest . Aga ma ei taha ka enam sulle lihtsalt naeratades otsa vaadata, sulle kõike oma soojust peale kallata, kui samal ajal on sees tühjus ja valu.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>