Istun

Istun telefoni juures nagu loll. Kus ta on, mis ta teeb? Äkki magabki.

Päeval suhtlesime, tal oli halb tuju, pea valutas ka. Mõtlesin, et ei võta temaga ühendust enne kui tema minuga. Et mis ma torgin ja surun end peale. Kell 8 murdusin. Ei mingit vastust. Mõtlesin, et äkki istub tema samamoodi, aga ei. Vahepeal käisin jooksmas pooleks tunniks.

Lubasin endale, et ei hakka talle iial midagi ette heitma. Võtan teda sellisena nagu ta on, iga päev temaga on kingitus. Olen juba näinud neid suhteid, kus üks heidab teisele ette vähest huvi ja panustamist, sundides ei tule mitte midagi.

Mulle ikkagi tundub, et mina olen see, kes temaga enamasti ühendust võtab, uurin, kuidas tal ja tema perekonnal läheb. Tema ütles, et tema arust on tema tihedamini algataja, siis kui me koos oleme… Saan aru, et teda on kogu aeg taga aetud ja ise pole ta iial pidanud kellegi käekäigu vastu huvi tundma. Ei ole ta küsinud ka mu surmahaige ema kohta…

Loodame, et homme on parem päev. Veedame loodetavasti selle koos, sai ju kokku lepitud… Eelmisel korral, ja kõigil eelmistel kordadel on kõik olnud ideaalne, jumalik…

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>