Eile sain rääkida mõne inimesega, neutraalsetega, ja arvamused on mind toetavad.

Aeg on ükskord vaadata faktidele näkku. Olen olnud tõsiselt armunud kolme inimesse. Esimesega elasin neli aastat koos ja lõpp vajus väga ära. Seda oleks pidanud kohe aru saama, et me ju ei sobi. Teisega koos ei elanud, asi jäi lühikeseks, n-ö. force majeure. Aga ka täiesti vale inimene. Kolmas on praegu, seda praegu öelda ei julge.

Teised suhted olen loonud üksindusest, viimane oli puhtalt “mõistusesuhe”, aga kui teinepool oleks  normaalne olnud, ei oska öelda, kas asi oleks kestnud.

Viimane aeg oleks ennast kokku võtta. Kui me nüüd üritaks uuesti, siis ma tean, et probleeme jätkub. Aga kui ta mind kutsuks, siis ma ilmselt läheks. See probleemide jutt on suuresti lohutus…