Arhiiv kuude lõikes: juuli 2015

See on tore küll

Einoh, see on nüüd tore küll, see mõistuse hääl ja kõik. Aga mis siis, kui ma ei saa enam iialgi tunda seda ülimat õnnetunnet, kui saad enda vastu suruda seda inimest, keda väga armastad? Selleks, et see saaks juhtuda, tuleks mul sind kiiresti unustada, see on nagu esimene asi. Ja siis läheb jumal teab kui palju aega.

Sa ütlesid, et sa ei teeselnud; aga ma usun, et sa kindlasti ei tundnud sama, mis mina. Sul võis olla lihtsalt hea, aga mitte sellised tunded. Muidu ma ei oleks siin…

Ah et mina loobun kergesti

Ah et mina loobun kergesti ja ei võitle piisavalt. Ma ei suudaks niiviisi elada, see on ebainimlik. Teada, et ta ei ole minuga lõpuni õnnelik ja vajab mind ainult turvalisuse ja headuse pärast. Et ta käib aeg-ajalt mujalt tundeid ja seiklusi otsimas. Et ta ei naudi minuga seksi, ja käib ka seda mujalt otsimas. Ja mulle jagab seda ainult halastuse pärast üle pikkade aegade. Ning siis ta tuleb jälle tagasi ja ma tean, et lõpuks, kui ta on piisavalt enesekindlust kogunud, ta ühel päeval läheb jäädavalt.

Tagasi mõistuse juures

Tagasi mõistuse juures. Eile sai juuatäis peaga temaga pikalt suheldud, millest osa jõudis siia eelmisse posti. Sain temalt mitmeid asju teada, mida ma enne ei teadnud. Tekkis kinnisidee ta tagasi võita. Täna lugesin pikalt netist kõikvõimalikke asju, viimaks midagi sellist nagu “117 tips how to win your girlfriend back” vms. Ei ole seni igasugustest eneseabi asjadest suurt midagi arvanud, aga seal oli tõesti mitmeid punkte, mis panid mõtlema ja mõjusid. Ära jälita teda, ära paista meeleheitlik, leia üles enda väärtused, suhtle sõpradega, tegele hobidega, tee trenni, pluss veel paljud asjad, millele polnud mõelnud, aga mis tõstsid tuju. Kõike seda ma tegelikult niiviisi teen.

Ning kui jõudsin kusagile 45. punktini, mis kõlas umbes et “vaata oma standardid üle, kas tema üldse vastab nendele ja on väärt pingutamist” – siis see pani mõtlema.

Sain neiu nr 1 – ga siiski kolmandat korda kokku, rohkem ilmselt enam mitte. Neiu nr 2 -ga ei ole veel kokku saanud, aga ta võttis lõpuks täna ise ühendust, mis tõstis tuju. Ehk õnnestub kohtuda lähemal ajal ja praegu juba tundub, et sel võiks mõte olla.

Trennist. Lõpuks jõudsin arusaamisele, et õlavalu põhjustab ikkagi kangiga rinnalt surumine. Kuigi harjutust tehes mingit suurt valu pole. Asendan selle masinal istudes tehtava harjutusega. Ehk paraneb. Parem reielihas andis jälle millegipärast tunda, teist trenni järjest. No ei lasta normaalselt treenida.

Eilse õhtu olime sõprade pool, käisime saunas ja oli väga mõnus. Seda ma just vajan.

Ei loobu

Ei loobu. Ma ei solva. Ma tahaks kogu oma jõu ja hinge pühendada.
Ka selle, mis ma isegi ei tea, mis minus on.
Ma kunagi uskusin, et armastus muudab kõik ja olen ka praegu valmis seda uskuma ja kõik tegema.
Ma ei loobu. Seepärast ma räägingi.

Ma panen tel laadima ja ei suhtle praegu, olen sõpradega. Armastan sind ja igatsen. Ära pahanda ja andesta.

Ma arvasin, et minus on mingi haiget saanud uhkus. Seepärast ütlesin sulle halvasti ja ma kahetsen kogu südamest. Tegelikult on ainult armastus sinu vastu.
Ja sa ei saa seda keelata.
Ja sa ei saa öelda, et seda ei ole olemas.
Mõistan neid keskaegseid rüütleid, kes armastasid ja surid. Ok see on liiga lüüriline.

Sa võid kõik keelata, kui ütled, et see, mis oli, oli vale ja seda ei oleks tohtinud olla. Seni, kuni sa seda ei tee, ma usun, loodan, armastan. Ma nagunii ei usu sind, kui nii ütled.

Mille poolest ma olen parem kui ükskõik kes, sa võid küsida. Ma tunnen, et olen kõikvõimas, kui mul on lootus. Sa võid naerda selle üle. Sul on see õigus. Mul on õigus tunda seda, mida tunnen.

Mõistus ütleb, et jäta. Mind ei huvita see, ja mu mõistus töötab selle heaks, et oleks õnn ja armastus. Ma ei usu sind, seni kui sa ei tõrju mind eemale meeletu vihkamisega. Ja ma ei taju seda.

Ma tõmbusin eemale, ja sa juba süüdistad mind, et ma loobun kergelt. Ma ei ole harjunud “ei” peale veel võitlema. See “ei” polnud päris kindel, kui ma järgi mõtlen. Ütlesid, et “praegu” ei saa. Ma mõtlesin jah, et kõik või mitte midagi. Ma ei taibanud, et ehk vajad aega.

Ma ei usu, et oleksin saanud teisiti käituda, kui käitusin. Selle info põhjal, mis mul oli. Kui oleks teadnud siis seda, mida nüüd, siis vast küll. Kuidas sa saad öelda, et mina ei paku turvalisust – aga mõtle, kui sul oleks see turvalisus ja ka kõik see kaunis ja imeilus ja vastastikused tunded. See, mis oli, ja mis ei saanudki lõpuni avaneda! Ma ei saa leppida sellega, kui on käeulatuses kõik see , millest võiks unistada, et loobuda! Kui mul oleks üksainus soov (mitte kolm), mis täituks, mis sa arvad, mida sooviksin? Igaüks sooviks raha ja rikkust elu lõpuni. Et ei peaks tööl käima, ja võiks elada muretult. Mina mitte. Rõõmuga käiksin tööl, kui teaksin, et õhtul ootad mind sina! Kergelt tulnud raha ei too õnne (raha saab teenida). Sooviks, et oleks maikuu 2015 ja ma teaks seda, mida täna tean. Kõik.

On puhkus

Algas puhkus. Täna on üks väheseid selle suve ilusa ilmaga päevi. Vedelesin kaua voodis, käisin rannas, võtsin 4 tundi päikest. Jõudsin koju, sõin ja avasin mingisuguse arbuusi-margarita, mis sünnipäevast üle jäi. Hea jook. Mõnus on olla. Teen mida tahan, vedelen, kui tahan.

Kuu aega on sellest möödas, kui meil asjad jamaks keerasid ja kaks nädalat sellest, kui lõplikult lahku läksime. Vaikselt taastun, elu hakkab sisse tulema.

Nädalavahetusel käisid sõbrad maal külas, ühte neist ma ei olnud viis aastat näinud. Kuigi sadas peaaegu terve õhtu, oli väga-väga tore.

Eile oli huvitav õhtu. Käisin ühe neiuga kontserdil. Kontsert oli vinge. Kuigi nägin teda alles teist korda, kohtusin üllatuseks tema perekonnaliikmetega. Õhtul sõime restoranis korralikud praed, siis kutsus ta mind enne kojusõitu koju kohvi jooma, ning lauale ilmus veel hunnik võileibu! Mõned veidrused on tal (või siis minust erinevused). Mingi jubesuur shoppamise ja poeskäimise vajadus. Siis see söögi asi. Kommid ja koogid. Sport on vist täiesti võõras talle. Muidu oli mõnus õhtu, ilmselt siit areneks midagi, kui ma seda tahaks.  Teadagi, ma ei saa ju ja ei taha ka. Ei klapi nagu. Lihtsalt aja surnuks löömine, mida mul on vaja.

Homme saan loodetavasti veel ühe neiuga kokku, väga kena ja sire, malbe ja maalähedane. Samas iseseisev. Eks ma teen seda lihtsalt oma aja sisustamiseks praegu, aga mine tea. Eelnev on selgeks mõeldud.

Trennis käin ka, kuigi õlg ikka valutab. Õlale teen väikse raskusega kukla tagant surumist ainult, ja hantlitega rinnalihaseid ei tee. Vist läheb paremaks. Käin jooksmas ja jooksin viimati 8km, millest rohkem ma pole kunagi varem korraga jooksnud. Viimati pakuti mulle tegelikust 9 aastat noorem vanus :) Mingit infokildu lugesin, et osad inimesed pididki teistest aeglaselt vananema.

Helistasin emale

Helistasin emale. Tahtsin talle oma muresid kurta, aga jäi rääkimata. Eks ta ju võttis mu kõnet nii, et tunnen vaid huvi tema olukorra vastu – ja eks tunnengi ju. Sest tema on see, kes on raskelt haige ja mitte mina, vähemalt kehaliselt ma ei ole. Mis see minu üksindus ja haige süda ikka tema haiguse kõrval on. Ma tavaliselt ei räägi oma hingemuredest talle – paar üksikut korda vist küll olen.

Olen mõelnud, kas peaksin siiski sinuga ühendust võtma. Raske on ju lähedast inimest paugupealt oma elust välja heita. Ei, ei, ei. Ma ei tohi seda teha.

Mõtlesin, et ütlen sulle, et pean olema kokkuvõttes tänulik. Sain tänu sinule oma eksist lahti – ei tea, kui kaua ma virelenud oleks. Ja siis sain ka sinust lahti, mille eest peab olema ka tänulik. Ma oleks ehk praegust olukorda ainult edasi lükanud ja aega raisanud – aega, mida mul ei ole. Poolteist aastat läks raisku lihtsalt, vist on hea, et nüüdki lõpp sai. Ma olen ju praeguses olukorras olnud juba mitu korda – elan üle, kogu aeg olen elanud. Nii hull enam ei ole, et üldse olla ei saa. Kurat, ma tunnen et olen noor, näen hea välja ja olen vormis. Ehk olen veel õnnelik kunagi.

Sain vist jälile ka õlavalu põhjusele – kitsa haardega surumine ja hantlitega küljele tõstmine on valus. Vähendan raskusi, näis, kas muutub midagi.

Eilne avastus oli Super Hot Cosmos Blues Band – neil on väga häid lugusid. Sattusin nende kontserdile eile.

Täna oli parem kui eile.

Täna oli parem kui eile.

Päeval tundsin ennast üsna normaalselt enamus aega, aeg-ajalt käis mingi alateadlik valuhoog läbi, täiesti mõtlemata. No ja siis kui seda tajusin, tuli ka kohe meelde, mispärast. Tulid kõik need kohad meelde, mis on temaga seotud, kõik mis me koos tegime. Aga no tuhmim kui eile.

Käisin trennis ja tundsin ennast üsna positiivselt vahepeal. Sain õhtul ühe vana tuttavaga kokku, käisime söömas ja rääkisime lihtsalt tühjast-tähjast. Söök hakkas küll korraks vastu. Koju sõites hakkas üsna paha jälle, aga nüüd läks kergemaks. Sisendan endale, et kas on üldse mingit kahtlust, et meil midagi välja ei oleks tulnud. Ma ei tea siiski, ma oleks kogu jõust pingutanud. See 6 aasta tagune asi oli veel umbes 10x lootusetum. Mina ise ilmselt lõppu poleks suutnud teha.

Kutsusin sõbrad sünnipäevale, õigemini külla maale. Kõik lubasid tulla, mis on tore. Peaks nendega rohkem suhtlema, ainult ma ise oma muredega olen süüdi, et seda ei tee.

Mõtlen, et maailmas peab olema palju inimesi, kellel on hullem kui mul. Mul käed-jalad terved, füüsiliselt vormis jne. Vanad inimesed, näiteks pimedad. Mis elu see küll võiks olla. Mu enda emagi näiteks. Ta on ju üksinda, mäletan, kuidas ta ükskord väga rõõmustas, kui ma ette teatamata koju tulin nädalavahetuseks (oli tüli eksiga). Viimasel ajal oleme kallistama hakanud, seni ei teinud seda üldse. Samas on tal häid sõpru, mäletan kevadist sünnipäeva, kui palju neid inimesi oli ja kuidas nad temast hoolivad. Siiski ta elab üksi.

Õlg valutab juba kaks nädalat, samas on imelik see, et trennis ükski harjutus otseselt valus ei ole. Nii ma siis teengi kõik harjutused läbi. Täna nagu on natuke parem ka, annab vähem tunda vist.

Lausa imelik on see, et kõige selle magamatuse (eelmise nädala ööde unetunnid 4,4,7,4,4, jne. Eile tuli vist 6-7 tundi ära) ja vähese söömise peale ei ole jõud kuskile kadunud. Rinnalt täna 80kg 8x, 85kg 6x, 90kg 6x, 80kg 8x. 80kg on üpris kergeks jäänud :) Selja allatõmbed – lähen üle 90 kg peale,  mis on max raskus seni.

Käisin pühapäeval jooksmas, tegin tavalise 4km ringi. Esimest korda oli tunne, et pole väsinud ja võiks veelgi. Eks kehakaal on natuke alla läinud. Proovin ehk homme kaks ringi teha.

 

suht jama seis

Suht jama seis, enesetunne on halb. Kuidas see kõik küll meelest läheb, pole ju esimest korda.

Sain jällegi karistuse oma pahateo eest. K armastas mind, mina aga lasin sel juhtuda. Tegelikult mingil ajal ma ju lootsin, et temaga tuleb välja. Lõpp tema seisukohast oli julm. Alati kui ma olen  midagi halba teinud, saan selle kohe tagasi. Nii oli 6 aastat tagasi J-ga, sain kohe äärmiselt ränga hoobi. Ja miks – enda rumalusest ikka. Ka nüüd vaigistasin ma oma südametunnistust, et “vaata milline K oli, hull ja segane jne”. Kuigi selge oli see, et laiali minna meil tuleb, oleks pidanud seda tegema rahulikult.

Okei, kui nüüd järgi mõelda, siis me ju läksime lõpuks rahulikult, kõik läbi rääkides. Tema ei aktsepteerinud, et mul kohe peale seda uus tekkis.

 

Järjekordne lõpp.

Tegime siis lõpu. Tema ei saa ennast mulle praegu pühendada; ja mina ei saa jääda ootele.

Meil oli mingisugune telepaatia; pool tundi pärast mu eelmist siinset postitust tuli talt sõnum, et ta vist laseb mul minna vms. Vestlesime veel pikalt, ütlesin talle kõik mis öelda oli – et ta ei ole võimeline tunneteks ja ta ei tohiks teisi inimesi kiusata. Eks see üks suur solvumine oli minu poolt ja ma ei tohiks talle halvasti öelda.

 

Kirjutame endast välja.

Kirjutame endast välja.
Sa ei ole muud kui pain in my ass.
Mingisugune idioodi unistus.
Usun, et õiged probleemid alles tuleksid. Joomine, minevik jne.
Ma ei usu, et saan iial sinu peale kindel olla.
Aga ma unistan sellisest inimesest, kelle peale saaks.
Kellele võin helistada ja öelda – mis teed? Lähme ujuma! Ja tuleb vastus, et jah, tore!
Pagan, ma ei saa isegi helistada sulle kui ma seda tahan! Ja ma ei usu, et ma üldse kunagi saaks.
Sul on alati mingid muud teemad.
Empaatiavõimet pole üldse, on ainult sina ja su ego.
Sa ei tea, mida sa tahad ja ma ei usu, et sa kunagi hakkad teadma.
Sa ilmselt ei oskagi enam olla õnnelik.
Kuna sinuga on kunagi äärmiselt sitasti käitutud, siis arvad, et võid ka teistega sitasti käituda.
Isegi siis, kui ma arvasin, et oled minusse armunud, sa ei näidanud seda välja.
Ei tundnud erilist huvi minu ja mu lähedaste vastu – ja praegu on sul jumala ükskõik.
Kui sul on minust ja mu tunnetest ükskõik, miks jätad sa mind ootama?
Miks ma pean oma elu ja tervist raiskama sellise asja peale.
Ma olen sellest väsinud.