Helistasin emale

Helistasin emale. Tahtsin talle oma muresid kurta, aga jäi rääkimata. Eks ta ju võttis mu kõnet nii, et tunnen vaid huvi tema olukorra vastu – ja eks tunnengi ju. Sest tema on see, kes on raskelt haige ja mitte mina, vähemalt kehaliselt ma ei ole. Mis see minu üksindus ja haige süda ikka tema haiguse kõrval on. Ma tavaliselt ei räägi oma hingemuredest talle – paar üksikut korda vist küll olen.

Olen mõelnud, kas peaksin siiski sinuga ühendust võtma. Raske on ju lähedast inimest paugupealt oma elust välja heita. Ei, ei, ei. Ma ei tohi seda teha.

Mõtlesin, et ütlen sulle, et pean olema kokkuvõttes tänulik. Sain tänu sinule oma eksist lahti – ei tea, kui kaua ma virelenud oleks. Ja siis sain ka sinust lahti, mille eest peab olema ka tänulik. Ma oleks ehk praegust olukorda ainult edasi lükanud ja aega raisanud – aega, mida mul ei ole. Poolteist aastat läks raisku lihtsalt, vist on hea, et nüüdki lõpp sai. Ma olen ju praeguses olukorras olnud juba mitu korda – elan üle, kogu aeg olen elanud. Nii hull enam ei ole, et üldse olla ei saa. Kurat, ma tunnen et olen noor, näen hea välja ja olen vormis. Ehk olen veel õnnelik kunagi.

Sain vist jälile ka õlavalu põhjusele – kitsa haardega surumine ja hantlitega küljele tõstmine on valus. Vähendan raskusi, näis, kas muutub midagi.

Eilne avastus oli Super Hot Cosmos Blues Band – neil on väga häid lugusid. Sattusin nende kontserdile eile.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>