Arhiiv kuude lõikes: august 2015

Eile jooksin

Eile õhtul jooksin 10 kilomeetrit ja olin selle üle üsna uhke. Vasak jalapöid oli joostes valus, aga ei saanud ju ometi jooksmist pooleli jätta. Aeg 57 minutit. Täna on jalg nii valus, et vaevalt saan käia. Ei tea, mis kuradi jama see ometi on. Õlg loomulikult ka valutab endiselt, 3 kuud juba.
Googeldasin “spordiarst” ja on täitsa võimalik vastuvõtule minna. Nii see enam edasi kesta ei saa.

Tänane jooks

Tänase jooksuringi tempo oli 5.22 kilomeetrile. Eelmine kord oli vist ca 5.30 ja enne seda mitu korda 5.40. Seega areng toimub.
Üks maratoonar ütles, et tema teeb trenni tempoga 4.30. Seega areneda on kõvasti.
Peaks muretsema pulsikella, et jooksu ajal hoida pulss õiges vahemikus, nii et trenn annaks parima tulemuse. Samuti õiged jooksutossud kuluks ära. Väheke madalama tempoga joostes saaks distantsi pikendada vähemalt 10 kilomeetrile.
Ülihea tunne on ikka pärast jooksmist ja dushi all käiku, nagu peale head seksi :) Seda nagu ei mäletagi millal oli viimati.
Pugisin enne jooksu viinamarju, ning kaal tuli pärast seda 45 min jooksu 1kg alla. Veekaotus omajagu.

Tööl on väga pingeline, tööd on palju, aga ei leia seda motivatsiooni, et kodus veel rabada. Arvan, et see trennitegemine aitab kuidagimoodi rajal püsida ja annab positiivset laengut. Muud huvitavat pole, peale selle et ema saabus koju. Näib, et saab hakkama. Näitajad olevat paranenud, aga eks see ole vist teada, millega see lõpeb. Küsimus ainult, et mitu aastat ja kuidas?

Käisin

Käisin üritusel, kus olid sõbrad, lõppkokkuvõttes oli tore
Kutsuti afterparty-le, lubasin, et tulen, käin vaid poest läbi. Aga ma ei läinud, sõitsin otse koju.
Üks isegi helistas, et kuhu ma jään – ma ei võtnud vastu… Ma ei oodanud seda kõnet.
Kuidagi halb oli üksi minna, kas seepärast, et ma kunagi lootsin sinna minna koos sinuga…? ja kui tore see pidi meil olema. Unistus. Ma oleks võinud vabalt minna ja tean, et oleks olnud väga tore, koos heade inimestega. Ma oleks seda vajanud. Eemaldun nendest.
Miks see seekord on nii raske, eelmisel korral ma olin juba üle vist… Ilmselt kuna siis mul polnudki mingit lootust…

I’m going crazy
I’m losing my mind
It must’ve been you, girl
Why did you leave me behind?
But it’s not too late, to change your mind
Please help me with this broken heart of mine

Here we go again
It’s the same old story
Same old me and you
Was it me? -I couldn’t see
I’ll tell you something
I don’t know
Please don’t go!

Viimased 10 päeva

Viimasest 10 päevast olen trenni teinud seitsmel :)
jooks
jõutrenn
jõutrenn
vaba
vaba
jooks
jõutrenn
jõutrenn
vaba
jooks

Täna oleks ka pidanud vaba olema, aga kuna homme tööasjus välismaal, siis tegin trenni ära. Ja väga mõnus oli,
seni on 8km jooksudistantsi teine pool üsna raske olnud, aga täna mitte.
Ja enesetunne pärast trenni on väga hea.
Nii et igas halvas on midagi head. Ma ei ole ühelgi suvel nii korralikult trenni teinud.

Enamus ajast

Elu tundub vahest isegi ilus. Enamus ajast on hea olla, vahest isegi mitu päeva järjest.Kuigi pole möödunud mitte ainsatki päeva, kui ma ei oleks kasvõi korraks sinule mõelnud. See tuleb kuskilt seest, iseenesest, sa tuled meelde ja on halb. Iga kord, kuigi vahest ainult mõneks minutiks.

Kuidas ma ootasin sinuga kohtumist, tegin rõõmuga oma päevatoimetusi, teades, et õhtul näen sind. Iialgi ei hakanud sinuga igav, võisin kasvõi terve õhtu ainult sind vaadata, ja sellest piisas. Kui kiiresti see aeg lendas! Iga tund nagu üks minut. Mind ei huvita need põhjused, miks, miks, miks, küllalt nendest! Mõistusega on kõik selgeks mõeldud, aga ma ei taha seda teada! Sinuga oli hea, taevalikult hea. Kas tuleb veel kunagi sellist tunnet, ma ei tea, ma ei usu.

Oled sa tihti väsinud? See on sellest, et sa käid mu mõtetes ikka veel ringi. Et ma ei võitle piisavalt? see oli ainult üks vabandus, põhjendus selleks korraks, küll sa tead. Ma ei tahagi võidelda, tahaks, et kõik oleks algusest peale õige. Pingutada, proovida, eemalduda, läheneda, käia nagu noateral, pannes kogu aeg oma taktitunnet, mõistust ja võimekust proovile, pidevalt kahelda, millegi nimel, millest täpselt ei tea… kuigi ma oleks seda kõike teinud, ilmselt teinud paljusid asju, milleks ma oma arust võimelinegi pole… kui sa oleks ainult natukegi minu poole vastu tulnud. Aga jagada… ei saa.

Tuleb aega võtta

Tuleb aega võtta. Vähem kui kaks kuud on sellest möödas. Las minna mööda see suvi, küll tuleb järgmine. Peaasi, kui ma suudaks tegeleda õigete asjadega, kuni tuleb õige aeg ja kuni midagi head juhtub. Raske on see, et kui oled olnud armunud imekaunisse neidu, ja tundnud ka tema armastust, siis vähemaga leppida ka ei tahaks. Egas siis ainult välimus, tema olek oli kõik väga armas, paraku teod mitte.

Ei viitsi enam sel teemal targutada, et kuidas ikka ei oleks saanud ja kuidas oleks saanud jne jne.

Kas ma mitte juba mitu aastat tagasi ei sõnastanud endale, et tuleb tegelda õigete asjadega, suhelda õigete inimestega? 2012 sügisel läksin lahku E-st (või oli 2013, enam ei mäleta), kes oli tegelikult vist kõige parem seni. Aga igav hakkas, huvisid tal eriti ei olnud, külgetõmme kadus, üks hetk tundus nagu õde juba. Ja siis tulid need kaks viimast suhet, mitte päris kõige hullemad, aga number kaks ja kolm kindlasti, siis tagantpoolt. Justkui polekski ma midagi õppinud vahepeal.

Kui ma seda blogi alustasin… kõik see viimase pooleteise aasta jama oli veel olemata.

Ma olen natuke mõelnud selle oma noorusearmastuse peale – üks küsimus tuleks küsida, et miks tal lapsi ei ole. Kas ei saa või… ei ole suhe õige? Kuigi ta on väga pikalt suhtes minu teada. Kevadel alles suhtlesime, ja ta on endiselt selline, kellega võiks elada ja õnnelik olla. Tore inimene. Ma ei ole ennast kunagi päris tema vääriliseks pidanud. Ja mis välimusse puutub, siis… tavaline, aga minu jaoks oli ja võiks olla kõige parem. Nii et see ei loe…

Sai käidud

Sai käidud Viru folgil ja oli tore. Peaesineja laupäeval oli tõesti vinge. Oli hea inimeste hulgas olla.

“Deit” jäi ära, kuna lõpuks peale pikka vingerdamist tunnistati, et on keegi teine, kellega loodetavasti midagi välja tuleb… Veel reede hommikul oli õhtune kohtumine jõus, aga päeva peale hakkas jälle mingi häma tulema, kuidas temal plaanid muutusid. Küsisin siis otse ja lõpuks räägiti ära. No hästi, ilmselt nii ruttu midagi toimuda poleks saanud. Siiski mõtlesin vahepeal päris palju temale, hea et me ei kohtunud. Ja nüüd on isegi hea meel, sest ta aitas mind üsnagi seda eelmist mõnevõrra unustada.

Praegu on vaba ja mõnus tunne üle pika aja. Ei ole juba kuude kaupa ennast nii vabalt tundnud. Ei pea kellelegi mõtlema ja kellegi pärast muretsema. Ema ehk välja arvatud, aga temal läheb praegu paremini (ma loodan).

Trennis käin korralikult, õlg vist vähehaaval paraneb. Üritan teha 2-3 jõutrenni ja ühe jooksutrenni nädalas. Jooksen umbes 8km korraga, suht raske on, arengut pole näha. Aga küll see tuleb.

Puhkus läbi

Puhkus sai läbi ja täna oli esimene päev tööl. Oli väsitav, saatsin oma 50 meili ja kustutasin n-ö tulekahjusid.

Eilne öö oli üle nädalate ja kuude esimene, kui sain hästi magada, tuli vähemalt 9 tundi täis. Muidu piirdusin ikka maks. kuuega. Olin ka väsinud, sest laupäeva õhtul olin Lõuna-Eestis sugulaste pool, sai õlut joodud ja grillitud. Pikk sõit koju ja käisin õhtul trennis ka veel. Kell 9 läksin juba voodisse.

Kartsin veidi, et eile õhtul stressan nagu ikka enne töö algust, aga ei. Valmistasin end mõttes juba ette, et mis asjad tööl ootavad ja tegelikult ma juba ootasin seda tööleminekut. Kodus läks natuke igavaks. Miskipärast enne ärkamist nägin korraks sind unes ja siis kohe tuligi ärkamine.

Deiti ei ole ikka veel toimunud. Kuigi eelmisel nädalal leppisime juba päeva kokku (reede), ta ütles päev enne ära, et ta ei saa. Algul, et vist tulevad külalised ja siis natukese aja pärast, et “kindlasti’” tulevad. Küsisin siis järgmisel päeval üle, et palun ütle, mis tegelikult toimub, võib ju otse ära öelda, kui ei sobi. Et kas ta kardab midagi. Ütles, et natuke kardab ja on tegemist ja ei saa ikka sel nädalal kohtuda. Aga ta tahaks ikka kokku saada, mis võiks käesoleval nädalal toimuda. Ei teagi, kas peaks nüüd siis veel kord kutsuma (3 nädalat juba ajan teda taga) või ootama, kui ta ise ühendust võtab. Arvan, et asi on seda ootamist väärt siiski.

Õlg annab ikka veel tunda, guugeldasin ja sain teada, et õlavigastus paranebki kaua. Eile käisin lõpuks apteegis ja lasin endale mingit salvi soovitada. Anti siis mingi Voltaren Emulgel. Mingit soojatunnet see ei anna, eks näis, kas ta midagi aitab. Trennikoormust olen vähendanud, teen ainult ühte biitsepsi, üht triitsepsi ja mõlemat seljaharjutust täie jõuga. Õlga teen tühja kangiga 4 seeriat, et asi päris meelest ei läheks. Igavene jama ikka.

Samas vorm on hea, üle aastate parim. Kaal oli täna hommikul 92,3 kg. Jaanuaris oli 98. Vist peaks 90-ni võtma. Lähen täna veel jooksma ja homme trenni.

See neiu, kellest ma huvitatud ei ole, soovib jällegi kokku saada. Rulluisutada vms. See oleks vist neljas, või viies kord? Ütles, et tema tahab sõber olla. Noh olgu peale, kui mul midagi targemat teha ei ole. Võib juhtuda, et me käime siiski voodis ära, aga arvan, et meil mõlemal jääks pärast halb tunne sisse. Mina seda ei soovi.