Enamus ajast

Elu tundub vahest isegi ilus. Enamus ajast on hea olla, vahest isegi mitu päeva järjest.Kuigi pole möödunud mitte ainsatki päeva, kui ma ei oleks kasvõi korraks sinule mõelnud. See tuleb kuskilt seest, iseenesest, sa tuled meelde ja on halb. Iga kord, kuigi vahest ainult mõneks minutiks.

Kuidas ma ootasin sinuga kohtumist, tegin rõõmuga oma päevatoimetusi, teades, et õhtul näen sind. Iialgi ei hakanud sinuga igav, võisin kasvõi terve õhtu ainult sind vaadata, ja sellest piisas. Kui kiiresti see aeg lendas! Iga tund nagu üks minut. Mind ei huvita need põhjused, miks, miks, miks, küllalt nendest! Mõistusega on kõik selgeks mõeldud, aga ma ei taha seda teada! Sinuga oli hea, taevalikult hea. Kas tuleb veel kunagi sellist tunnet, ma ei tea, ma ei usu.

Oled sa tihti väsinud? See on sellest, et sa käid mu mõtetes ikka veel ringi. Et ma ei võitle piisavalt? see oli ainult üks vabandus, põhjendus selleks korraks, küll sa tead. Ma ei tahagi võidelda, tahaks, et kõik oleks algusest peale õige. Pingutada, proovida, eemalduda, läheneda, käia nagu noateral, pannes kogu aeg oma taktitunnet, mõistust ja võimekust proovile, pidevalt kahelda, millegi nimel, millest täpselt ei tea… kuigi ma oleks seda kõike teinud, ilmselt teinud paljusid asju, milleks ma oma arust võimelinegi pole… kui sa oleks ainult natukegi minu poole vastu tulnud. Aga jagada… ei saa.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>