Kohtusin täna kaks korda Taavi Rõivasega – metsas jooksurajal…
Tegin 8km jälle, jalad veits valusad, aga ehk ei midagi hullu. 3 päeva on eelmisest korrast, et normaalseks jooksjaks saada, peaks kaalu alla võtma vähemalt 85 kg-ni. Aga seda ma ei taha.
Iseenesest on hea meel ja uhke tunne, et suudan joostes läbida näiteks 10 km. See on asi, mille saavutamine tundus tavalisele inimesele peaaegu võimatu – tegelikult see ei ole nii raske.
Kunagi, kui hakkasin enne jõutrenni soojenduseks jooksma, 3 sisestaadioni ringi ehk 600m, oli see vastik ja raske.
Umbes sarnane tunne oli kunagi siis, kui hakkasin inglise keeles suhtlema. See tundus millalgi nooruses ka suht ületamatu. Ei tea, mis järgmine saavutus võiks olla? Rootsi keel?

Lähisugulane lahutab abielu, ei tea, mis inimestel ometi viga on. Ei oska justkui elada kuidagi. Tagantjärele tarkus on täppisteadus…

Jooksin kolmapäeval prooviks 4km, jalg oli OK. Täna jooksin 8km ja on vist korras.
Pärast trenni on ikka väga hea tunne. Võin puhtast südamest öelda, et kui on mingi mure või stress või lihtsalt veidi kehv olla, SIIS MINGE TEHKE TRENNI. Probleem ei kao, aga enesetunne paraneb meeletult ja hakkavad ka lahendused paistma.

Jõutrenni jätan ära, seniks kui õla ravi kestab. Ehk saab korda.

Head muusikat on palju, aga paljude lugudega seostuvad ka mingid mälestused… nii et neid ei saa kuulata.
Seega tuleb uusi leida

Leitud Facebookist ja suhtes Jama…
Panin siiski kirjakese.

Üks vana sõber helistas ja kutsus välja, täitsa meeldiv. Olin päris üllatunud.

Päev vabas looduses. Käisin seenel, niitsin muru (3 tundi traktoril loksutud). Tore, linnas poleks niikuinii midagi asjalikku teinud. Nüüd linnas tagasi, sõites oli kuidagi eriti positiivne tunne. Justkui millegi hea eelaimus. Kuigi täna on pühapäeva õhtu, homme tööl ju midagi head ees ei oota. Saan hakkama.

Lugesin ka Kersna viimast raamatut, päris hirmus, mida tema ja ta pere on pidanud läbi elama. Tõusud ja mõõnad, pidev võitlus ja ei midagi kindlat. Mul on vist midagi sarnast ees? Ei taha üldse mõelda sellele, ma ei ole vist eriti toetav. Me ei ole olnud kunagi eriti lähedased.
Naisega on Kersnal vanusevahe 18 aastat, naine oli 24 kui nad kohtusid. Mõtlesin, et mis neid naisi tõmbab vanemate meeste poole – turvalisus, tarkus, kindlus, mehe isiksus kindlasti? Iseenesest pole mehe puhul see 40 ümber vanus midagi erilist, kui ta on vormis jne. Samas on mõni naine 25 aastaselt veel lapseohtu, ei tea mida tahab.

Juunikuu teema oleks tulnud kohe jätta nii, nagu on perspektiivitute asjade koht. Ja kestis see täpselt nii kaua nagu pidi – rohkem poleks olnud mõtet. Aga no sai hakatud mõtlema ei tea mida. Oli hea, väga hea, nagu päris. Sain vabaks ja see on hea.
Juba pikka aega, mitu aastat olen märganud üht neidu poes, kus ma aeg-ajalt käin. Leti taga on ta harva, on vist mingi ülemuse moodi. Meil on mitu korda tekkinud silmside ja küllalt paljulubav. Mõned päevad tagasi jälle. Lähen temaga rääkima, peab võtma aega ja tegema seda varasemal kellaajal, kui ta pole nii hõivatud.

Pole miskit eriti toimunud. Õlaga arsti juures käidud, hakkan miskit ultraheli ravi saama.
Tollega käisime korra veel jalutamas. Kõik muu on justkui olemas, aga tõmmet pole.
Hea on ka lihtsalt niisama olla ja mitte eriti mõelda.

Tõusta püsti ja minna
Aga kui on liiga hilja?

Sain lõpuks spordiarstile helistatud ja järgmiseks nädalaks aja kirja. Midagi on seal õlas täitsa katki vist. Proovisin eelmises trennis väikse 3kg hantliga küljele tõsta, ja väga valus oli.

Käisin spetsialisti juures ja see tegi jooksutesti. Vanad tossud olid parajalt ära vajunud, ostsin sealt uued. Need on ikka kõvasti pehmemad ja paremad. Mina oma 93 kiloga olen jooksjate hulgas muidugi üliraskekaallane. Viimane jooks andis vasak pöid ikkagi tunda, jooksin ainult 5 ja pool kilti, pole mõtet lõhkuda. Homme jälle.

Ja sain hiljuti eksiga kokku, viisin talle mingid asjad ära. Midagi on igatahes säilinud, aga ilmselt see suhtlemine ei anna mitte midagi. Peaks nende vanade kontaktide andmed kustutama, ja pildid jne. Võtma aega (mida mul ei ole) ja kunagi tuleval aastal edasi minema. Seni lihtsalt toimima ja mitte eriti mõtlema. Aga on raske loobuda. Tahaks teha kõike õigesti, algusest peale. Aju võiks saada kuidagi resettida, mingisuguse mälu tühjendada.

Ootusärevus, põnevus, suur rõõm kohtumisest, see on see, mida ma ei olnud ammu kogenud. See mis tekkis kiiresti ja kadus kiiresti. Eksiga polnud seda vist peaaegu üldse. Samas on see kõik täielik null, kui teine midagi sellist ei tunne. Olen küllaltki palju jama siia blogisse kirjutanud, “suurtest tunnetest”. Täielik null, sest see ei loe mitte midagi.

Kõik see suur trennitegemine jne, on muidugi väga positiivne, aga see on asendustegevus. Aga no vajalik ja aitab toimida.
Eks ma teeks seda niikuinii. Üsna raske on ennast tööd tegema sundida, tööajal muidugi teed, aga praegu on väga kiired ajad, peaks õhtuti laevas ka tegema. Ei saa kuidagi joonele, et ei oleks ainult tulekahju kustutamine. Aeg-ajalt libastun ka kukun näiteks õgima (buliimia?), õnneks mitte eriti tihti ja mitte ka erilist rämpsu, vaid näiteks puuvilju jms. Maalt tõin viinamarju, ülihead, ja lasin neid vist mitu kilo korraga ära.

Ah jah, sain ühe neiuga tuttavaks ja käisin jalutamas. Ta omab maja ja uut autot, haridust jne, on üsna kena ja sale. Vist ei ole päriselt minu tüüp siiski, aga vist peaks veel korra vähemalt kokku saama. Natuke vale aeg vist ikkagi veel.