Kohtusin täna kaks korda Taavi Rõivasega – metsas jooksurajal…
Tegin 8km jälle, jalad veits valusad, aga ehk ei midagi hullu. 3 päeva on eelmisest korrast, et normaalseks jooksjaks saada, peaks kaalu alla võtma vähemalt 85 kg-ni. Aga seda ma ei taha.
Iseenesest on hea meel ja uhke tunne, et suudan joostes läbida näiteks 10 km. See on asi, mille saavutamine tundus tavalisele inimesele peaaegu võimatu – tegelikult see ei ole nii raske.
Kunagi, kui hakkasin enne jõutrenni soojenduseks jooksma, 3 sisestaadioni ringi ehk 600m, oli see vastik ja raske.
Umbes sarnane tunne oli kunagi siis, kui hakkasin inglise keeles suhtlema. See tundus millalgi nooruses ka suht ületamatu. Ei tea, mis järgmine saavutus võiks olla? Rootsi keel?

Lähisugulane lahutab abielu, ei tea, mis inimestel ometi viga on. Ei oska justkui elada kuidagi. Tagantjärele tarkus on täppisteadus…