Hellõu.
Oli firmapidu. Kuna tööl on viimasel ajal, ja mitte ainult viimasel, palju stressi olnud,
siis viin maitses hästi.
Paneb päris imestama, mille kõigega ma suudan Väga Palju joonuna hakkama saada (mida juhtub… vist vähem kui kord aastas).
Peo ametlik osa sai läbi, vaja linna minna. Seltskond koos ja taksole. Linna jõudes kaotasin ma oma kaaslased otsekohe. Nagu neid polekski olnud
Järgmine mälupilt on mingist kummalisest hipsterite ööklubist, kus ma üritasin mingit neidu ära rääkida. Kes oli ka väga täis mu meelest. Kaotasin tema kah üks hetk ära, olles teda tänaval ja vist veel ühes klubis jälitanud.
Momentaalselt sain sõbraks ühe võhivõõra kutiga, kes rääkis mulle oma eluloo ja palus jooki välja teha.
Kuna ma olin väsinud, siis tahtsin varsti koju saada. Pärast mitmeid katseid sain ennast mingite neiudega ühele taksole räägitud, üks tee ju. Ahistasin ühte neist füüsiliselt, mille vastu tal ei paistnud midagi olevat.
Väga täis olemise tunnus on see, et voodisse jõudnuna uinud silmapilkselt. Boonuseks kahepäevane pohmell.

Põlvega sai siis jällegi arsti juures käidud, tema olevat väidetavalt Eesti parim. Lõikama ei pea, tegi põlve ühe jubedalt valusa süsti ning nüüd võtan tablette. Vaevalt, et see päris korda saab.

Sihuke lause nagu “ma ei ole suhteks valmis praegu” – on 100% ajast bullshit. Kui ta sul ikka põlved nõrgaks võtab, siis oled sa igal ajal ja kohe valmis. Ilma mingi targutamiseta. Ja kui “pole valmis”, siis pole tundeid ja asi klaar. Olin ise hiljuti sunnitud sellise lause ütlema. Võib-olla on ka mingeid muid ja paremaid variante olemas, aga ma ei osanud. Asja ei saanud lasta edasi areneda.

Tegemata tööhunnik hakkab vist juba elu segama, võtsin lollisti mõned kohustused juurde. Muidu on enamvähem okei vist.