Mõtlesin täna tõsimeeli, et kirjutan talle. Et küsin, kuidas tal läinud on ja kas ta on õnnelik? Otsisin juba ta facebooki konto üles; aga jäin korraks pilte vaatama. Tuli meelde, mitte tingimata see, mis juhtus, vaid see tunne, valu. Tundsin seda uuesti. Ma ei taha seda. Kirjutamissoov kadus kiiresti. No mis sellest siis oleks, kui ma saaks teada, kuidas tal läheb. Läheb kuidas läheb. Kas tal oleks mulle midagi öelda, seda justkui oleks tahtnud teada. Ei ole tal miskit, kui oleks, siis ta oleks seda mulle juba öelnud. Kuigi… ma olin korraks temaga õnnelik. Väga. Kõik need kaks aastat, kõike ja kõiki olen ma selle ajaga võrrelnud. Tuleb loota parimat.

On juba tavaks saanud, et kui maale tulen, siis grillime. Kord nädalas siis. Ilm on väga ilus, ööbik laulab (ja hulgaliselt muid elukaid) ja kõik lõhnab (toomingad põhiliselt). Olen juba suht pruuniks päevitanud – ja pole veel juunigi!

Mingil hetkel kindlasti tekib soov taas tööle minna, olla kuidagi kasulik. Ambitsioone ellu viia.
Töötada kollektiivis, tunda ennast vajalikuna. Kelle käest käiakse nõu küsimas.
Krt, nad siiamaani helistavad mulle. Kaks kuud on juba möödas, aga ikka. Küsivad, ja tegelevad samade probleemidega, millega tegelemine mul pooleli jäi. See nädal ma ei võtnud nende kõnesid vastu. Krt, saagu ise hakkama, ma enam tõesti ei viitsi. Seda kõike meelde tuletada.

Käisin üleeile ühe naisega väljas – oli pettumus. Pildid ja tegelikkus erinesid ikka tugevalt. Algul korraks mõtlesin, et äkki lahkuks kohe. Otsustasin jääda viisakaks. Juttu ajada oli isegi suht okei.
Täna kirjutas mulle üks päris kena inimene. Tänas mu kirja eest, et olevat väga asjalik ja tore… Ma siis küsisin, et äkki tutvustaks ka ennast mõne sõnaga? Ja siis, mõne aja pärast, kustutas ta oma konto. No mida paganat? Hakkasin juba mõtlema midagi.

Trenn ei edene. St. osad lihased toimivad, osad mitte. Rinnalt surumine seisab paigal, osadel kordadel jõuan rohkem, osadel vähem. Eile punnitasin oma 4x100kg ära, ja siis oli suht kõik. Selga ja biitsepsit eriti ei jõudnud/viitsinud teha. Midagi ikka tegin, et trenn päris tühja ei läheks. Jalg, seevastu, 130 kg kükid toimivad. Midagi peab muutma. Tegelt on ka see probleem, et valgujooki ma näiteks nädalavahetusel üldse ei võta. Toitumine tuleks rohkem kontrolli alla saada. Kui ma muidugi üldse tahangi kaugemale areneda. Vist ikka tahan.
Jooksmas tuleks hakata käima. Pöialõikusest on 10 nädalat möödas. Olen ka paaril viimasel nädalal proovinud joosta, umbes 600 meetrit korraga. Valus otseselt pole, aga harjumatu. Kiiresti ei saa/ei taha joosta.

Fikseerin oma trennirekordi – kangiga kükk 130kg 4x.
Varem olin seda teinud fikseeritud kangiga, vaba kangiga mitte.
Pikka aega olin hädas, et nii kui suurema raskuse peale panin, hakkas parema jala lihas tunda andma. Eile seda polnud.

Rinnalt surumine millegipärast ei taha edeneda. Eelmises trennis suure surmaga 100kg 4x, enne seda 3x.
Ja rinnalihased on hakanud trenni tehes valutama, nad justkui ei taastuks korralikult.
Sama tunne oli kunagi kaalulangetamise ajal. Kahtlustasin korraks isegi mingit haigust.
Samas kaal mul pole langenud, pigem on tõusnud ja muud jõunäitajad on head.
Plokiga tõmbed seljalihastele 90kg 4×8, millalgi peaks juurde panema
Plokiga tõmbed vastu kõhtu seljalihastele, lähen üle 95kg pealt 100kg peale
Kitsa haardega surumine triitsepsile 70kg
Ploki allatõmbed triitsepsile 50kg
Õlg fikseeritud kangiga 60 kg, võiks rohkem panna; hantlid 15kg
biitseps 20kg hantlid + kaldpingil 30kg

Korter sai 2 nädalat tagasi müüki. Ühendust on võtnud kümmekond maaklerit, ostuhuvilisi mitte. Ühel lasin end isegi pehmeks rääkida ja tuli vaatama. Nojah, 3-4% tahavad oma puudutuse eest saada, mida on ikka väga palju.
Ei ole viitsinud müügiga tegeleda, peaks laskma teha pildid professionaalsel fotograafil. Hind peaks olema okei ja asukoht väga hea.

Avastasin, et auto tagatiival värv mullitab. Ilmselt rooste all. Suht vaevumärgatav, olen seda juba mitu korda pesnud, aga varem pole näinud. 5 aastat vana auto, ilmselt on sinna mingi laksu saanud.
Panen ilmselt müüki. Võiks midagi ägedamat osta, rohkemate lisadega. Kuigi üle 10 tuhande pole sinna mõtet alla panna, sedagi on liiga palju.

Vaatasin vist üle poole aasta Tinderisse. Päris hea hulk aega läks, mitmel päeval, et kogu valikut läbi vaadata.
Kuidagi imelik on see teema seal. Väga paljud naised näivad olevat vaeva näinud, et endast professionaalse fotograafi pildid üles saada. Ma ei tea, mind see pigem ei tõmba. Ju ma olen lihtne inimene.
Mis mind paneb dislaikima:
- inglisekeelsed tutvustused (mida te siis otsite, üheöösuhet välismaalasega või kavatsete emigreeruda?)
- välismaa nimedega inimesed
- liiga “beibed”, st liiga maalitud jne
- kunstiülikooli lõpetanud, meedia- ja mõningad kultuuriinimesed – nagu öeldud, ma olen lihtne mees
- küünetehnikud, kosmeetikud, baaridaamid – ma olen liiga valiv eksole
- tätoveeringud
- miskipärast mulle ei meeldi pildid, kus naised üles hüppavad Ei oska või ei viitsi sõnastada, mis täpsemalt ei istu.

Aga üldiselt kevad tuleb, ma olen hetkel laisk ja ei viitsi eriti millegagi tegelda. Suutsin suht korraliku päikesepõletuse saada. Vaikselt ikkagi maja kallal toimetan. Trenni teen ka. Detektoriga metsas/põllul olen mõned korrad käinud, midagi erilist leidnud pole. Peale hunniku padrunikestade.