Autori postitused

Mai 2019

Mis siis juhtunud on. Suurt midagi.
Täna olin kuidagi eriti motiveeritud kõiksugu asju tegema ja oma eluga edasi minema.
Panin kirja 11 punkti, mida on vaja teha ja mida osta. Midagi tegin ära ka juba.
Aga õhtul sattusin kuidagi kurbi videosid vaatama, õigemini mitte kurbi aga mõjusid kurvalt.
Näiteks Lord of the Ringsi muusika youtube-s, 13 minutit pikk. Hästi südamlikud kommentaarid on sellel, youtube kohta täitsa üllatav. Üks kommentaar seal loo all kõlas, et “ma tunnen, et kõik inimesed kes siin kommentaariumis on, on minu sõbrad”. See ajas mind ootamatult nutma ja täitsa tõsiselt.
Ja siis veel mingid armastuslood ja asjad. Ah milleks.

Mitte et mul sõpru ei oleks. Reedel käisime väljas kõndimas, päris pika maa.
Siis käisin veel sünnipäeval. Üks sõber tahab minuga suvel reisile minna. See kuidagi tõstis mind kõrvust, et näe ma olen kellelegi vajalik.

Trenni lõhun teha, seal on kuidagi mott eriti kõrgel. Üks asi on see, et raskus ja valu trennis summutab muid valusid. Ja edusammud rõõmustavad, et näe ma ikka suudan midagi. Kaal on 4-5 kg langenud ja täitsa kena on kergem olla. Mõnda harjutust teen raskema raskusega kui kunagi varem – see näitab et tegelikult olen võtnud asja liiga lõdvalt, saab küll rohkem kui on tahtmist. Ja seda juba kõigest 4 nädala trenniga, mis algas peale viienädalast pausi. Lihasmälu muidugi aitab kiiremini taastuda.
Tuleb ainult uusi riideid osta, püksid on laiaks jäänud.
Ma ei tea, kas see on sellest, aga vasak jalg on hakanud paremini liikuma. Ütleme kui tahad põlvi venitada ja haarad hooga käega kannast ja siis venitad. Siis vasakut jalga ma niimoodi kätte ei saanud enne. Nüüd saan.
Arvasin, et peale põlveoperatsiooni – mis oli juba mitu aastat tagasi – see jalg ei hakkagi enam normaalselt toimima, aga näe hakkas.

Täna magasin 8 tundi jutti. Seda ei ole 5 nädalat juhtunud, üle 5-6 tunni pole selle aja jooksul und saanud. Eks lihtsalt väsitab see pidev muretsemine.
Tegelikult on see aasta – mis algas küll väga toredasti – vist üks hullemaid mu elus.
Tööl on probleemid, mitte minu enda süül, aga lihtsalt kehvasti läheb firmal. See on jube väsitav, aga alla ei tahaks ka anda. Ma ei saa mitme kolleegiga läbi. Ülemus on suht jobu. Ma olen harjunud õigluse ja normaalse suhtumisega. No on mingi tüüp inimesi, kellega ma lihtsalt ei klapi. Eelmises firmas, pean ütlema et ei olnud ühtki sellist.

Ja noh siis need eraelu mured. Täna päeval sain mõelda, et nüüd on vist kõik, mul ei ole talle enam midagi öelda. Kõik on juba öeldud ja ka palju rohkem kui ma oleks pidanud. Aga no õhtul sai jälle mõeldud, mõeldud, mõeldud. Et peaks talle veel kirjutama. Et öelgu mulle veel kord, et ta ei armasta mind. No see tegelt oleks manipulatiivne, sest ta pole öelnud et ta mind ei armasta. Pressin selle vastuse välja, mida ma kuulda ei taha, ja seda mida ma tahaks kuulda, ta nagunii ei ütle, isegi kui see oleks tõsi. Sest see ju tähendaks midagi. Ning blokkigu mind ära kui ta ei taha et ma teda tüütan (mitu päeva pole tüüdanud) oma juttudega ja luuletustega ja muu sellise jamaga. See oleks kah mõjutamine, jätaks mingi otsuse tema teha.
Tõenäoliselt ta selle teebki, tal ju otsus ammu tehtud ja mina lihtsalt tolgendan veel kusagil, ei suuda leppida. Ei ma ei kirjuta, hoian ennast tagasi. Vast läheb elu kuidagi edasi, ma ei näe muud võimalust.
Õigus jah, küsisin ühelt psühholoogilt ka nõu. Kirja teel. Aega läks üle nädala, enne kui ta vastas. Ega ta mulle midagi eriti ei soovitanud. Tundub, et vaatas probleemi eemalt, ja minu suured taevanikisendavad mured ja “ebaõiglus” ja võimalikud probleemid, millele ma osutasin, talle ilmselt nii suurena ei paistnud. Ütles mõne julgustava sõna eluga edasiminemiseks. Raha ka kusjuures ei võtnud.

Enesetunne oli mul nädal-paar tagasi veel ikka päris sitt, vahepeal oli kurgus mingi tükk. Uurisin netist, ikka vist stressi tagajärg. See kadus ära, ja siis hakkas kael vastikult surisema ja vibreerima. Nüüdseks on see ka kadunud. Elame veel.

See kõik

see oli üks suur bullshit kui ma ütlesin, et võiks lihtsalt suhelda ja rääkida kuidas kummalgi läheb.
Ja miks me üldse rääkisime nii pikalt, üle tunni aja? Oleks võinud ju piirduda paari viisaka väljendiga.
Mina ei tee seda selleks, et teada saada kuidas sul läheb, mida sa täna õhtuks sõid või mida aias istutasid.
Ma igatsen sind ja tahan tagasi. Kui sa tahad minust lahti saada, lõplikult, siis lihtsalt bloki ära.
Ütle mulle, ütle mulle kümme korda, et kõik on igaveseks läbi ja mingit lootust pole, null.
Siis saaksin ka mina kiiremini üle. Kui ma teaksin, et sul on keegi keda sa armastad ja kes sind õnnelikuks teeb, ma oleks juba kadunud, täielikult ja lõplikult. Aga ma tean et sul pole, on keegi väga vale ja usun, et sa armastad mind ja igatsed mind.
Kuidas ma saan siis sinust lahti lasta? Üksainuke sõna sinult raviks mind otsekohe terveks, annaks tagasi elurõõmu.

Ootan mis psühh ütleb, enne ei tee midagi, enne ei tüüta sind oma juttude ja unenägudega. Mitte et mul mingit erilist usku sellesse oleks. Võiks lihtsalt paar kuud täiesti eemal olla, aga kas see pole siis kaotatud aeg, eriti praegu? Selline enese piinamine on seda muidugi veel rohkem, lihtsalt väsitan ennast. Hea et sain vähemalt trenni tagasi mindud.

Tulin koosolekult

Tulin koosolekult ja jäin mõtlema, et tundsin ennast hästi. Väga ajudele ka ei käidud. Tulin välja, istusin autosse ja sain aru, miks nii tundsin. Mõtted olid mujal. Ei tundnud seda sisemist valu, mis nüüd ka kohe tagasi tuli.
Vaatan et siin on kõik endine :) Minny maadleb ikka samade probleemidega. Mina olen ka tagasi. Aga ma vähemalt olin korraks õnnelik ja uskusin, et elu läheb hästi. Veel ainult veidi ja kõik on hästi, väga hästi. Kui ma kuulen oma armastatud inimeselt, et ta armastab mind ja tahab endale päriseks, teen temaga tulevikuplaane, kas see pole siis õnn. See läks.
Kaalust olen alla võtnud, 2,5 kg. Söögiisu pole üldse. Sunnin ennast sööma ja otsin asendustegevusi.
Ma ei taha selline olla nagu ma praegu olen. See möödub ka viimaks. Vähemalt ma olen võimeline tunneteks.

Guess who`s back

Guess who`s back? Pain is back.
See hetk kui ärkad hommikul – poolteist tundi enne õiget aega – veel pole jõudnud hakata tundma eilselt valu ja korraks arvad, et seda polegi. Siis ta tuleb, see valu, ja on tagasi. Tead juba, et pole mingit mõtet üritada uuesti magama jääda.
Jäin temast siis lõplikult ilma. Äkitselt, ootamatult ja arvates et kõik on nii hästi kui saab olla. Enam vist ei ole mõtet loota. Juhtunud on vahepeal palju ja häid asju, unistuste täitumisi. Seepärast ma polegi siin käinud. Kõik see sai korraga tuhaks. Suured sõnad, väike mees. See ei huvita mitte kedagi. Ma arvasin, et eelmisest visiidist siia on rohkem aega möödas, aga näe pole aastatki.

Tegelikult on kõik väga hästi

Tegelikult on kõik ju väga hästi.
- sain parema töökoha
- rahaline seis on hea
- visiitsuhe vist hakkas imekombel toimima. Nüüd on mul küll endal veidi motivatsioonikriis peale pikka tõrjumist
- sain uue ja hea auto
- varsti hakkab puhkus, mille sisustan vinge välisreisiga. Muidugi pärast seda on vaja leida midagi mis pakuks põnevust. Aga vast leiab ka.
Aga midagi ikkagi justkui piinab. Eks see eelmise aasta pikk puhkus rikkus veidi ära.
Tööl leida pinget ja huvi on raskem. Kusjuures vanuse kasvades tekib see teema, et kõik on juba justkui olnud.
Paljud põnevad asjad elus on juba läbi elatud. Tuleb leida uusi väljakutseid ja viitsimist.

Juuni 18

Pole ammu siin käinud –

Mõningaid asju on küll juhtunud, aga ei saa kõike siia kirjutada, et anonüümsust säilitada…

Jah ma ei ole olukorraga rahul, aga ma püüan hoida kinni põhimõttest: ära vingu ja virise!
Kui midagi öelda tahad, siis ütle midagi head. Iseasi kui mulle oleks midagi lubatud ja siis neid lubadusi rikutakse. Siis oleks põhjust lubadusi meelde tuletada.

Tulin töölt ja masetsesin. Mõtlesin juba mingi jutu välja, kui õnnetu ma olen ja kuidas ma ei saa niimoodi elada ja nii edasi.
Siis sain aru, et seda virinat pole kellelegi vaja. Kirjutasin talle hoopis, et oli tore ta häält
täna kuulda. Vahetasime mõned toredad sõnumid ja ma olen peaaegu õnnelik.

Ah soo jah, me vahepeal ju kohtusime. Veetsime koos päeva ja öö suvisel Eestimaal. Kõik oli nii hästi nagu peaks olema armastaval paaril. Korraks olin õnnelik, aga see pärastine tühi tunne oli seda hullem. Olgu peale, pean olema rahul sellegagi. On inimesi, kes pole sedagi rõõmu tunda saanud mis mina.

Spordiennustuse eksperimendi võib lõppenuks lugeda, või ajutiselt peatatuks. Teatud tingimustel asi toimib, aga vaja oleks rohkem aega pühendada ja ressursse. Kui teise auto maha müüdud saan, siis ehk proovin paari tuhande euroga uuesti.

6. aprill

Mänguga on seis +76 EUR.
Paraku oli kaks liiga riskantset panust 75 ja 100 EUR.
Need olid 6 ja 7-kaotuselised seeriad. Summad läksid liiga suureks, kuna eksisin alguses panuste suurusega.
Ülioluline on teha õige suurusega panuseid, sest madalal paarikümne sendi suurune viga võib mitmekaotuselise seeria korral kasvada paljudeks eurodeks.
Vaja kokku saada +200 EUR, siis kahekordistan min. panuseid. Kui muidugi bustoks ei lähe enne.

Spordiennustus

Leidsin veel ühe hobi endale. Spordiennustus.
Ja süsteemiks on vana hea Martingale :)
Martingale on siis selline süsteem, kus peale kaotust panustad sama summa korrutatud kahega. Kui jälle kaotad, siis korda neli jne.
See on siis selleks, et kaotus kohe tagasi teha. Kui võidad esimese korraga, on see kasum.
Tavalises õnnemängus, nagu ruletis, on Martingale matemaatiline mõttetus.
Teoreetiliselt muudkui võidad, praktiliselt tuleb lõpuks nii pikk kaotuste rodu, et kaotad kogu oma raha.
Üks õnnemängur väitis, et on ruletis näinud 15 korda järjest musta värvi.
Sel juhul tuleks 1-eurose algpanuse korral lõpuks panustada 32768 EUR. Ja kaotanud oled selleks hetkeks 32767 EUR.
Omades sellist rahakotti on nende 1-euroste panuste korjamise mõttekus väga küsitav. Pealegi tuleb kasiinos maksimaalne võimalik panus ilmselt enne kätte.

Spordiennustusega on natuke teine lugu.
Tegu ei ole mehaanilise panustamisega, kus “majal” on igal juhul eelis, vaid panustad reaalsetele spordivõistlustele, kus osalevad reaalsed inimesed.
Kuigi ka seal on Martingale väga ohtlik ja seda ei soovitata kasutada. Eriti kui teed seda mehaaniliselt nagu ruletis.
Minu eesmärk on riske vähendada ja panustamist juhtida ka vastavalt mänguolukorrale. Samuti tuleb valida enda jaoks soodsamaid koefitsente.
Tahaksin kindlaks teha, kas spordiennustuses on võimalik jääda kasumisse kohandatud Martingale süsteemi kasutades, kus risk on viidud minimaalseks. Selliselt, et kaotada on võimalik ainult väike osa kogu rahakotist.
Tulin sellele mõttele ühel õhtul töölt koju sõites.

Ilmselt ma ei ole kaugeltki esimene, kes sellist süsteemi katsetab.
Esimese 4 päevaga olen võitnud 44 eur. Sellele eelnes samas suurusjärgus kaotus, kuni süsteemi enda jaoks paika sain.
Esimestel päevadel mängisin siiski veidi riskantselt, normaalne oleks õhtul paari tunniga võita 4-6 EUR.
Mängin minimaalsetele panustele (0,1 EUR) ja alustasin 200 euroga.
Kui on vaba õhtu, siis kavatsen mängida paar tundi päevas.
Kui saan bankrolli kahekordseks, mis võiks juhtuda ca kuu ajaga, siis lähevad panused kahekordseks. Ja nii edasi, ca aastaga miljonäriks :)
Märksa tõenäolisem on, et jään kõigest ilma :)

Lisaks soovitavale süsteemi toimimisele kehtivad edukaks mänguks samad nõuded mis pokkeriski:
- korralik bankroll management ehk ära mängi liiga kõrgetele panustele
- mängi hea tujuga ja puhanult
- väldi “tilti” ehk kaotustest või enda halvast mängust tulenevat stressi (lõpeta mäng, kui see hakkab tekkima)
- pidev game selection – vali ainult enda jaoks soodsaid mänge.